Hea avaliku ruumi loomine vajab tegijat

0
186

Viimasel ajal kummitab mind hiljuti kuuldud loeng. Tegelikult on mul ääretult kahju, et arhitekti ja urbanisti Elo Kiiveti loengul “Kõik teed viivad keskväljakule” oli nii vähe kuulajaid. Tegemist oli inspireeriva loenguga linnakeskkonna inimese jaoks paremaks muutmisest.

Pärast loengut oli selline tunne, et annabki väga lihtsate vahenditega avalikku ruumi mugavamaks ja meeldivamaks muuta. Hetk hiljem saabus aga reaalsus, et üksi ei tee midagi ära, selleks on vaja rohkem inspireeritud ja motiveeritud inimesi.

Kogukond jaguneb siin minu arvates kaheks – ühed on need, kes leiavad kõige suhtes midagi kritiseerida, kuid ise ei tee ka midagi, et asi parem oleks. Teistel on küll suured ja kaunid unistused, kuid neist pole tegijat. Ja siis on need kolmandad, kellel on võimalused, kes kriitikast ei heitu ja suudavad võtta idee ning vormida selle pärisasjaks. Neid tuleb aga tikutulega taga otsida. Nagu ka loengus välja tuli, jäävad väga paljud ägedad ideed selle taha, et kardetakse.

Kardetakse vandaalitsemist. Milleks teha midagi ilusat, kui tead, et see on varsti inetuid sõnu täis soditud või üldse maha lõhutud. Mul on tunne, et selle taga on ka teine hirm – mis siis, kui muudatused ei meeldi inimestele. Ebamugav on teha otsuseid, mille puhul on teada, et kriitika tuleb. Aga kõigile ei saagi meeldida, ka kõige kaunima häälega laulja suhtes leidub kriitikuid.

Ajakirja Edasi kodulehel on Iiris Viirpalu artikkel „Parem linnaruum. Mitte-tallinna konto looja: tegemist ei ole raketiteadusega, vaid meie enda elukeskkonnaga, lahendused on lihtsamad, kui me arvame.“ Selles on juttu küll ühest inimesest, kes on tulnud mõttele luua Instagrami ja Facebooki konto selle kohta, milline võiks olla Tallinn, kui see oleks kujundatud ja lahendatud jalakäijaid, rattureid, keskkonda ja inimsõbralikku ruumi silmas pidades. Miks aga ei võiks sellised kontod olla ka teistel linnadel?

See annaks reaalse võimaluse näidata, mida inimesed ise tahavad. Avaliku ruumi areng on oluline ju igal pool, mitte ainult Tallinnas. See võiks ju olla lausa Eesti turismi-Nokia: linnad ja asulad, mis on päriselt inimese jaoks mugavad ja mõnusad. Ei ole olemas depressiivseid väikelinnu, kõike annab parandada, ütles Elo Kiivet oma loengus. Mugav avalik ruum on kasulik ka inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Inimese heaolu omakorda viib mõtted mõisainterjööride konverentsile, kus ühe osana käsitleti ajalooliste hoonete ja inimese heaolu vahelisi seoseid. Ettekandjad nentisid, et samu printsiipe saab ja peakski ära kasutama ka linnaplaneerimisel. Hea avalik ruum saab ju pakkuda eemalolekut argipäevamuredest, olla lummav, viia meele rändama, pakkuda omaetteolemiseks istekohti, olla looduslähedane, positiivsete segajatega ja olla inimesega vaimselt seotud.

Just see vaimne seotus on avaliku ruumi loomisel oluline. Kui palju on arhitektuurilahendusi, kus tegelikult ei teata kohalikke olusid. Tehakse midagi valmis oma parima maailmanägemise järgi ja tulemus ei pruugigi ju olla halb, kuid kas see päriselt neile, kes sellega iga päev elama peavad, sobib, jäetakse kohati kõrvale. Igasugused uued lahendused võiks käia käsikäes kohalike arvamusega ja tegelikult tuleks rohkem küsida noortelt. Kui nende arvamusega on arvestatud ja neid ka pärast kaasatud ruumiloome protsessi, on see võimalus väiksem, et uue ilme saanud kohas vandaalitsema hakatakse.

Kui nüüd pärast rändnäitust „Kodukoha kompass“, kus inimestelt koguti hinnanguid Rapla avaliku ruumi kohta, tehakse kokkuvõtteid ja teavitatakse valda, millises osas on enim vajakajäämisi, tahan ma näha, et tekib päriselt tulemuslik dialoog. Meil ei ole vaja järgmist Tallinna, kus elu tehakse aina mugavamaks ainult autoga liiklejatele ning jalakäijate ja ratturite heaolu parandamise kohta öeldakse vaid, et pole võimalik. Kõik on võimalik, kui seda päriselt tahetakse.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare