spot_img
2.2 C
Rapla
Kolmapäev, 8 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
PersoonVillu Õun: Pool minu südant on antud nii Kaitseliidule kui ka Raplamaale

Villu Õun: Pool minu südant on antud nii Kaitseliidule kui ka Raplamaale

Villu Õuna (52) jaoks on viimased nädalad ja päevad olnud tihedad. Laupäeva, 5. juuni õhtul andis Kaitseliidu Rapla malev talle teenetemärgi “Kuldrist kuldsete tammelehtedega”. Järjekordne tähtis päev oli tema jaoks laupäev, 19. juuni. Siis valiti ta Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) juhatuse esimeheks.

Esimene sündmus oli kõnekas seetõttu, et kunagi varem ei olnud Rapla malev nii kõrget autasu välja andnud. Ise ütles Villu Õun selle kohta, et tema jaoks on tegemist maailma kõige ägedama teenetemärgiga, mida on võimalik saada.

Kohtumisel Raplamaa Sõnumitega viis Villu Õun jutu ise sujuvalt EROK-i tegemiste peale. Kuigi me kohtusime paar päeva enne juhatuse koosolekut, võis juba siis tegelikult aimata, et just Õunast saab järgmine EROK-i juhatuse esimees. Ühtegi teist kandidaati ei olnud ning Õun oli andnud nõusoleku see amet vastu võtta. EROK on organisatsioon, mis ühendab Eesti reservohvitsere. Nad on võtnud endale kolm missiooni: osavõtt riigikaitse korraldamisest, rahva kaitsetahte kasvatamine ja Eesti reservohvitseride sotsiaalne ühendamine.

Villu Õun ise on ohvitser kapteni auastmes. Oma hingelt on ta organiseerija tüüp. Seega pole imestada, et aastate jooksul on temale usaldatud vastutegevuse organiseerimine erinevatel sõjalis-sportlikel rännakutel. Näiteks on Põrgupõhja retkel olnud vastutegevus tema looming. Samuti on ta korduvalt korraldanud Rapla maleva suvepäevi. Vormikandjana on Õun tegutsenud üheksakümnendate aastate algusest saati. Ometi ei ole ta kunagi olnud Kaitseliidu ega Kaitseväe palgal. Kogu tegevus vormikandjana tuleb tema vaba aja ja tahte arvelt.

Praegu on ta Kaitseliidu Rapla maleva juhatuse liige. Üheksakümnendate aastate esimeses pooles oli ta tegev Läänemaa vabatahtlikus jäägerkompaniis. Kui see laiali läks, asutas ta 1994. aastal turvafirma AS Tammiskilp, mis tegutses kuni aastani 2001. Just Villu Õuna nimega saab seostada ka kuni kahetuhandendate keskpaigani tegutsenud Rapla malevapealiku alluvuses olnud eksterritoriaalset üksikrühma nimega Omega. Villu Õun oli selle pealik ning Omega rühmaga käidigi õppustel ja retkedel vastutegevust tegemas. Omega rühma kohta saab pikemalt lugeda raamatust “Kaitseliidu Rapla Malev 30”.

Kuldrist kuldsete tammelehtedega

Piltlikult öeldes on Villu Õun Raplamaa inimene vaid ühe jalaga. Ta on sündinud ja kasvanud Tallinnas ning praegu elab perega Harjumaal Saue vallas, kus tal on kaks kodu. Üks neist Munalaskme külas ja teine Laagri alevikus. Side Raplamaaga on siiski tugev, sest lisaks kuulumisele Rapla malevasse on ka tema abikaasa Raplamaalt pärit. Aegade jooksul on püüdnud teda enda juurde kutsuda nii Harju kui ka Tallinna malev, kuid Õun on jäänud endale kindlaks.

“Eks neid käimisi siia Raplamaale tuleb ikka ette. Eriti seoses Kaitseliiduga,” rääkis ta ning lisas: “Pool minu südant on antud nii Kaitseliidule kui ka Raplamaale.” Õun tõi välja, et Harju ja Tallinna malev on periooditi näinud tõsist vaeva, et teda enda juurde meelitada. Õnnestunud see ei ole ning põhjuseks on Rapla maleva inimesed.

“Me oleme nii palju asju koos teinud, et siinsed inimesed on saanud armsaks. Juba Omega aegadest saati oleme olnud üks orgaaniline osa Rapla maakonnast. Pean enda lähedasteks sõpradeks paljusid Raplamaa inimesi, kes on oma kogukonnas aktiivsed. See kõik kokku on oluline osa minu elust,” rääkis Õun.

Ta on juba varem rääkinud, et tal on kokku kolm perekonda – päris pere, töökollektiiv ja Kaitseliit. Leiva toob ta lauale tööga AS-is G4S Eesti, kus ta on ametis valvedivisjoni direktorina ning on ühtlasi juhatuse liige. AS G4S Eesti on olnud tema tööandja alates 2003. aasta jaanuarist. Valvedivisjon tegeleb mehitatud valve äripoolega ja korraldab patrullteenistust. Valvedivisjoni kuulub kolm neljandikku ettevõtte isikkoosseisust. Ettevõtte palgal on kokku 2000 inimest, neist 1500 on Õuna alluvuses.

Omaette küsimus on ka see, kuidas leida tasakaal kolme pere vahel, et need kõik oma aja ja tähelepanu saaksid. “Olen selle kuidagi paika loksutanud. Tõsi, vahepeal lähebki raskeks ja millestki tuleb loobuda. Praegu tundub, et suudan kõik asjad ära teha,” rääkis Õun. Üks asi, mis hiljaaegu motivatsiooni tõstis, oli teenetemärk “Kuldrist kuldsete tammelehtedega”. Aumärke ja tunnustusi on saadud varemgi, kuid see on tema sõnul neist kõrgeim. Kui president kutsub teda vastuvõtule, läheb see märk pintsaku külge.

Muide, samal õhtul, kui Õun selle tunnustuse pälvis, sai tema isa Mati Õun Kaitseliidu Rapla maleva hõbedase teenetemärgi. Mati Õuna nimi on kindlasti tuttav kõigile ajaloohuvilistele, sest tegemist on tunnustatud sõjaajaloolasega. Ühtlasi on ta Rapla maleva liige. Varemgi on Villu Õuna käest küsitud, kui palju on teda suunanud isa mõju. “Olen selle peale mõelnud, sest seda on varemgi küsitud. Arvata võib, et mingisuguse jälje on see jätnud lapsepõlvest. Juba tol ajal oli ta tubli ajaloolane ja meie raamaturiiulitele tekkisid juba siis sõjandusest pajatavad raamatud. Internetti toona ei olnud ja põhiline ajaviide oli siis jalgpalli tagumine või raamatute sirvimine. Ise lugesin palju muinasjutte, seiklusromaane ja lugusid maadeavastustest,” rääkis Õun.

Skorpionid

Mis puudutab jalgpalli, siis see oli Villu jaoks lapsepõlves tõsine hobi ja ajaviide. Paljud teavad Mustamäel tegutsenud noortevõistkonda Lõvid, kust on teiste seas välja kasvanud näiteks jalgpallurid Martin Reim ja Mart Poom. Villu Õun sellesse punti ei kuulunud, aga temal oli oma võistkond, samuti Mustamäel, mis kandis nime Skorpionid.

“Jalgpall on mind alati saatnud. Tagusime ikka päris palju palle trollide alla puruks ja akendesse ka,” meenutas Õun. Skorpionitel olid kollased särgid, millele pihustati šablooni järgi suur S-täht ning selja peale nimed ja numbrid. Tegemist oli lihtsalt ühe sõpruskonnaga, kes elas lähestikku. Muidugi mängiti ka koos Lõvidega ja nende vastu. Siis Lõvid muidugi võitsid, aga teinekord mängiti ka koos segavõistkondadega.

Noorpõlves joonistas Õun suurturniiride ajal endale tabelid ja pidas ise arvestust, mis seisudega mängud lõppesid. Nüüd pole seda enam vaja. Kõik tulemused on käe-jala juures, kui internetti vaadata. Aga mänge vaatab ta telekast ikka. Ka sel suvel. Samuti meeldis talle lapsepõlves hokit mängida.

Jõusaalivarustus Saaremaale

Kohe on käes jaanipäev ning seda meeldib Villu Õunale tähistada koos lähedastega ning väiksemas ringis. 2020. aastal käidi näiteks Saaremaal. Sealt on pärit tema isapoolne vanaisa. Saaremaa juurte kohta on tal rääkida lugu, mis puudutab G4S kolimist ning jõusaalitehnikat, mis kolimisest maha jäi. Uude kohta tehnikat kaasa võtta ei tahetud ning Õun pakkus välja, et ta ostab selle endale. Ettevõte oli nõus.

“Ise ma jõusaali pidama ei tahtnud hakata ning mõtlesin, et annan selle kuhugi ära, kus seda vaja läheb,” rääkis ta. Seepeale läks ta toonase Nissi vallavalitsuse jutule. Ettepanek oli järgnev: ostame ära vana Eesti Telefoni maja, mis parajasti müügis oli, ning teeme sellest kogukonnakeskuse. Õun pakkus välja, et tema ostab maja ära, aga vallavalitsus aitab seda renoveerida. Sinna oleks saanud rajada ka jõusaali. Ometi sellest asja ei saanud. Hoopis teisiti läksid asjad Saaremaal Koimla ja Taritu külas, mis asuvad kõrvuti. See kogukond on Õuna jaoks lähedane. Just seal ta eelmisel aastal jaanipäeva tähistamas käiski.

“Olen ikka püüdnud neid kõigiti toetada. Leppisime kokku, et viin jõusaalitehnika nende juurde. Ja nende suhtumine oli hoopis teine. Nad parajasti otsisidki võimalust jõusaalitehnika soetamiseks. Mulle meeldis see plaan ja tegimegi ära,” rääkis Õun. Tänase päevani asub tehnika Lümanda maja renoveeritud ruumides. Kokkulepe jäi selline, et tehnika jääb aegade lõpuni sealse kogukonna kasutada ning nende ülesanne on seda hooldada ja töös hoida. Raha selle eest Villu Õun ei küsinud. Küll aga käib ta aeg-ajalt kaemas, kuidas seda kasutatakse.

Jõusaalis on päevik, kuhu panevad end kirja kõik selle külastajad. Ise ta seal trennis küll ei käi. See-eest erinevates jõusaalides on ta käinud palju. Noorteklassis tuli Õun ühe korra ka Eesti meistriks tõstmises ning seega pole jõusaalikultuur talle kaugeltki võõras. Asju ei jäeta vedelema, raskusi ei jäeta pärast trenni kangi peale, üle kangi ei astuta – kõik see on osa jõusaalikultuurist, mida tuleb silmas pidada.

G4S Ernake

Üheksakümnendatel aastatel turvafirmat pidada ei olnud kaugeltki kõige lihtsam töö. Ometi Õun seda tegi, vedades AS-i Tammiskilp, ning tuli sellest ajastust läbi. Ümberringi oli nii tavalist kui ka organiseeritud kuritegevust ning sellises olukorras toime tulla ei olnud sugugi lihtne. Ka toonased pätid otsisid oma kohta päikese all ning riigistruktuurid ei olnud piisavalt võimekad, et neid ohjata. AS Tammiskilp osutas turvateenust toonastele ettevõtjatele.

“Paralleelselt oli meie kõrval kriminaalne maailm, millega me tahes-tahtmata põrkusime. Päris alguses käisime turvateenuseid osutamas jäägrivormis ja automaatidega. Ühel hetkel lõppes see siiski ära, aga see ei tähendanud, et elu muutus. Kantpead olid ikka olemas ja nemad seisid oma huvide eest. Aga me jäime ellu ja oleme vanajumalale selle eest tänulikud,” rääkis Õun. Tänane maailm on loomulikult teistsugune. Seda tõdes ka Villu Õun ise, öeldes, et maailm on palju muutunud ning võrreldes toonase ajaga oleme praegu ikka väga hea elu peal. Tegevusvaldkond on tal jätkuvalt siiski sama.

Õun ütles, et ta on oma tööandjale tänulik, et teda on toetatud riigikaitselises tegevuses. Alles hiljuti osales ta Lätis Adažis NATO Põhjadiviisi õppusel, mis kestis kaks nädalat. Tööandja võimaldas tal seal osaleda. “Olen toetava suhtumise eest südamest tänulik,” sõnas ta. Vastutasuks korraldab ta igal aastal ettevõttesisest sõjalis-sportlikku rännakut G4S Ernake. Eelmisel aastal toimus see kahekümnendat korda ning alates 2008. aastast on korraldamise võtnud enda õlgadele just Õun. Ka Rapla malev toetab korraldamist.

Ühest küljest loob rännak ühist meeskonnatunnetust ning teisest küljest aitab kasvatada kaitsetahet. Rännak on suunatud G4S-i töötajatele ning täpsemalt selle juhtidele. Põhikontseptsioon on lihtne: tegemist on pika päevaga, mis kestab varahommikust hilisõhtuni. Osalejad käivad selle aja jooksul maha 30 või isegi rohkem kilomeetrit, läbides pidevalt kontrollpunkte. Ühel aastal toimus see Varbolas ning siis kaasati sinna viikingiaja taaskehastajad. “Kui osalejad on päeva lõpuks väsinud, sopased ja minu peale vihased, siis see on täiesti okei. See läheb õnneks kiiresti üle. Pärast rännakut on meil alati valmis saun ja siis lähevad asjad juba paremaks,” rääkis Õun.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused