Anne Ummalas
Sepp – see lihtne sõna on meile tuntud. Kogu maailmas on see levinud perekonnanimena. Samuti on maailmas levinud erinevaid ameteid, mille nimetuses on sõna sepp: sadulsepp, müürsepp, rätsep, puusepp, kulla-, hõbe- ja kellassepp, mõõga- ja lukksepp jne. Need nimetused on tekkinud just esmasest sepast, kes oli esimene kutseline käsitööline ja kelle järgi järgmised kutselised oma nimetuse said.
Eesti rahvakultuuri leksikoni järgi on sepp rauda töötlev käsitööline. Metallitöö nõuab erilisi teadmisi ja oskusi. Nii on juba muinasaja lõpus olnud ka Eestis mehi, kes olid ühiskonnas auväärsed ja mõjukad just seetõttu, et oskasid soomaagist saada metalli ja sellest omakorda valmistada tarbeesemeid: nuge, mõõku, kirveid, ehteid. Kõik need esemed olid kallihinnalised ja heale sepale maksti hästi nii külaühiskonnas, mõisas kui ka linnades.
Taluühiskonnas, kus keskajal ja varem toimis kõige paremini naturaalmajandus, said sepad igast talust teatava koguse saadusi ja selle eest tuli sepal valmistada ja parandada vajalikud põllu- ja majapidamisriistad.
Seppasid läks vaja ka mõisas ja linnades. Linnadesse – Tallinna ja Tartusse kui hansalinnadesse – hakkas 13. sajandist sisse rändama alam-saksa piirkonnast sakslastest käsitöölisi. Need kutselised ja talupoegadest paremate oskustega käsitöölised pidasid end aadlike ja talupoegade vahel olevaks seisuseks ja oma positsiooni kaitseks moodustasid käsitööliste tsunfte. Näiteks 14. sajandil tegutses Tallinnas ligi 50 erinevat käsitööliste tsunfti. Tsunftid omakorda moodustasid gildid. Siin olid aga kindlad reeglid (käsitööliste endi ja rae kehtestatud), et peenemate ja tulusamate tööde peale – kulla-, hõbe-, ehte-, kübar-, mõõgaseppadeks, tisleriteks, köösneriteks jne – ei saanud astuda ükski taluperest pärit noormees. Lihtsamate tööde – müüri-, puusepaks – peale said ka linna tulnud talupojad hakata, aga saksa gildi neid ikka vastu ei võetud ja nad moodustasid enda oma.
Käsitööliste staatus ja majanduslik mõju on aastasadade jooksul muutunud, samuti tegutsemisvorm ja tasustamine. Keskajal oli sepal sissetulek garanteeritud naturaalmajanduslikult, aga linnaseppadele tasuti juba rahas. Mõisalgi oli palgal oma sepp, et kogu mõisa põlluriistad oleksid korras ja hobused rautatud.
Pärast seda, kui 18. sajandil tsunftikord tööstusrevolutsiooni ees lagunes ja tegutsesid omaette käsitöömeistrid, on Eestis 1881. aastal registreeritud 14 000 käsitöölist ja neist 440 kutselist seppa, lisaks paljud muu eessõnaga sepad. Käsitööliste arv kasvab veelgi 19. sajandi lõpuni ja selle arvu teevad suuremaks kõikvõimalikud rõivavalmistamisega seotud ametid, sest ka õmblusmasinate tulekuga ja klientide maksujõu kasvuga said õmblejad ja tikkijad rohkem tööd.
Sepad aga pidid järjest enam koonduma ja oma professiooni kohandama. Kuna vabrikutes valmisid põllutööriistad kiiremini ja odavamalt, jäi seppade rolliks nende parandamine ja vahel mõne eseme valmistamine. Tuli leida uusi väljundeid.
Vankrimeistrid Valtus
Rapla lähistel, Valtu piirkonnas saavutasid kohalikud nutikad vankrimeistrid suure kuulsuse. Siin toimis suurejooneline kohalik manufaktuurisüsteem, milles küladekaupa tehti koostööd seppade ja puuseppade vahel ning valmistati vähemalt üle kogu Põhja-Eesti tuntud vankreid. Valtu vankrimeistreid on Eesti käsitööliste ülevaadetes võrdsustatud Avinurme puutööndusega. Nagu Avinurmes, nii tehti ka Valtus ühiselt kvaliteetseid tooteid ja turustati neid samuti ühiselt.
Valtu mehed on oma vankreid müümas käinud nii Tallinna pool kui ka Järvamaa pool Paides. Kohalikud vankrimeistrite järeltulijad teavad rääkida, kuidas mõned vankrid pandi kodus kokku ja nendega sõideti laadale ja mõned võeti osadena kaasa ja kokku pandigi laadaplatsil. Kojusõiduks olnud üks väike vanker, kuhu paar meest peale mahtusid.
Valtu meeste vankriäri õitses ka Eesti vabariigi aegadel. Ka siis oli taludes tarvis tugevaid vankreid. Isegi kolhoosiaja alguses suudeti osaliselt vankritega elatist teenida, kui moodustati artell, ja nii said siinse piirkonna mehed veidi veel sepatööd teha. Kolhoosis oli seppa tarvis veel niikaua, kuni kasutati hobuseid, keda rautada tuli, ja põllutööriistade parandajana. Ka nemad pidid aga alla vanduma keevituse ees. Ja lõpuks ei nimetatud metallitöö tegijat kolhoosiski enam sepaks, vaid lukksepaks või mehaanikuks. Sepa oskustega mees jäi esimest korda sadade aastate jooksul peaaegu tarbetuks hobisepaks. Sepapajad jäid tühjana seisma.
Õnneks on nii mõnigi tubli mees selle raske aja üle elanud ja oma oskusi ka edasi andnud, nõnda et täna on sepatöö jälle au sees, sepalt saab nii tarbe- kui ka iluasju osta ja neid kasutada. Sepatööd saab õppida nii hobiks kui ka ametiks ja õnnekombel säilinud vanu sepikodasid on kasutusele võetud ja uusigi ehitatud.
Sepa ja käsitööliste elu ja tegevuse kohta loe:
„Eesti rahvakultuur“ 1998, Ants Viires, Elle Vunder
Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu
