Kukitemuki: Esimest korda Hard Rock Laagris: soojad inimesed, kuumad ilmad ja tulised esinejad

Vana-Vigala Hard Rock Laager (HRL) on legendaarne üritus, millest tead ilma osalematagi, et see on midagi võimsat. Ka ilma otseselt raskemuusika austaja olemata võib see festival elamusi pakkuda.

Kui ma ütlen, et võib elamusi pakkuda, siis pean silmas seda, et eks iga ürituse nautimine on igaühe enda teha. Ma ei ole raskemuusika sage kuulaja ega liigita end selle skeene inimeseks, kuid muusika kui selline on küll minu teema ja olen avatud selle igasugustele variatsioonidele. Miks ma seni sellele festivalile ei olnud sattunud, sellel on olnud mitmeid põhjuseid ning küllap oli ka eelarvamusi, aga täna mul neid igatahes enam ei ole.

Festivali ametliku alguse ajaks ma oma kaaslasega kohale ei jõudnud. Esimene esineja astus lavale reedel, 2. juulil kell 16, aga olin melu alguse mõttes juba niikuinii lootusetult hiljaks jäänud, sest esimene pidu peeti kuuldavasti ära juba eelneval õhtul. Varajased rokkarid seadsid oma telgid püsti juba neljapäeval ja õnnistasid festivaliala melukalt sisse. Tolle õhtu piltidelt vaatasid vastu rahulolevad näod, vett täis bassein ja soe päike. Meeletult ilus ilm saatis kogu festivali, võin etteruttavalt öelda.

Ametlikule peole andis avapaugu Pärnumaa noorte tegijate thrash metal bänd Raev. Thrash metal, vahel ekslikult ka kui trash metal, on heavy metal´i üks alaliike. Thrash peaks idee poolest viitama, et muusika, mida viljeletakse, on agressiivne ja tempo kiire. Üks esimesi thrash metal bände on Metallica, mis ilmselt on tuttav paljudele.

Tallinna metalbänd Sold andis eelmisel aastal välja oma debüütalbumi „Empty Words”. Naisvokaaliga ansambel on loonud mõnele laulule ka värvika muusikavideo. Muusikaliselt on tegemist meloodilise ja energilise metalbändiga. Ka nemad sai HRL-i laval end esitleda.

Naishäälega oli ka järgmine lavale tulnud Tallinna bänd Nihilistikrypt. Tegemist on juba pisut kogenuma kooslusega, kes alustas tegevust 2004. aastal. Viljeletakse death metal muusikat. See naine oli laval päris kuri ja need hääled, mis temast kostsid, olid raskemuusika-kaugele inimesele üsna ehmatavad, aga ka põnevad. Oli näha, et tema hääle ja välimuse kooslus oli üllatus paljudele. Õhtul kella viieses päikeselõõsas nautis ansamblit päris palju rahvast.

Võib öelda, et ka meie nautisime, kuigi higi voolas mööda selga ja nälja peletamiseks ostetud söök tundus liiga rammus, et seda lõpuni ära süüa, ning vett ei olnud kunagi piisavalt. Veebis andis üks festivalil osaleja ka tagasisidet, et selliste ilmadega oleks võinud vesi olla külastajatele vabalt kättesaadav. Ühetaoliselt see kindlasti nii ei olnud. Ühe joogitelgi ees nägin veekannu topsidega, mida sai vabalt haarata, aga üldises pildis ei lubanud kauplejad inimesi oma vee kallale niisama. Ilmselt on siin mitu asjaolu, mis mängivad rolli. Korraldajatele on vee varumine muidugi tulevikuks hea tähelepanek. Seda enam, et oli näha, et esimese päeva poole peal olid mõned külastajad juba lootusetult väsinud ning puhkasid keset seda möllu.

Vaba vesi oli aga olemas Vigala jões ning inimesed kasutasid selle jahutavaid omadusi väga usinasti. Pidevalt võis näha läbimärgasid neiusid ja noormehi. Vaatemäng oli põnev. Iseäranis, kui jahutust läksid otsima näiteks elektrisiniste võrksukkadega tüdrukud. Ka kohalikud ilma piletita mahtusid jõkke. Vees viibijaid jälgis valvsalt turvatöötaja.

Kogu looduslik ümbrus lisaks jõele oli üldse väga mõnus. Pargipuud pakkusid jahutust ja eemale jalutamise võimalust, laiutavad muruplatsid aga ruumi pikali viskamiseks.

Rahvas liikus sinna, kus oli muusika ja seda olenemata bändist. Kuigi laval käis väga erinevaid esinejaid, ei esinenud keegi tühjadele pinkidele või laiutavale muruplatsile. Bändid astusid üles vaheldumisi kahel laval ning nii liikusid massid kord ühes, kord teises suunas.

Ühtki esinejat päris otsast lõpuni ma ei vaadanud, vaid liikusin ringi ja kuulasin muusikat distantsilt. Festivaliala on selles mõttes Vigalas hea, et see on piisavalt väike, et muusika päris ära ei kao kunagi, ikka kuuled, saad jalaga kaasa tatsuda või jumala eest kaasa laulda, kui sõnu tead. Samal ajal leiab ka vajadusel justkui vaiksema nurga, kui on soov kõrvu puhata. Lausvaikust ei leia küll mujalt kui pisut festivalialalt minema jalutades, aga karjuvat vajadust selle järele tegelikult ei tekigi.

Värvikad suured, energilised väikesed

Kogu melu suurim üllatus oli vahest see, kui palju oli festivalialal lapsi. Mõni tundus peaaegu vastsündinu, nii paari-kolmekuune. Oli huvitav jälgida, kuidas laval laulis vihane rokkar ja üks ema muruplatsil tekil muusika saatel õõtsus, samal ajal õrnalt last imetades. Enamik lastest kandis mürasummutavaid kõrvaklappe ning tundusid igati rahulolevad. Suurem osa väikestest inimestest olid siiski juba iseliikuvad, eelkooliealised või vanemad ning nende jõud ei raugenud ka päeva viimaste etteastete ajal. „Peaksin vist homme seda sööma, mida nemad,” ütles minu kaaslane mulle ühel hetkel, viidates kukerpallitavatele lastele.

Mandoterror on värske kooslus. Alles eelmisel aastal esimesed lood välja andnud bänd hargnes ühest teisest kooslusest nimega MandoTrio. Stiiliks on muusikutel folgilik rokk. Raskemad helid, aga rahvalikuma päritoluga algviisid ja sõnad. Mandoterror on kaverdanud näiteks Curly Stringsi poolt tuntuks lauldud “Kättemaksu”.

Ansambel Juur on pisut juba tuntust kogunud. Nii muusikalise keele kui ka välimuse poolest on Juur kahtlemata silmapaistev, eristuv ja värvikas. Bänd on üllitanud ka mõned muusikavideod ning internetiavarustest leiab päris hea rea muusikat. Stiililt on nimetatud bändi muusikat stoner rokiks.

Mitte ainult bändilised ei paistnud silma põneva riietuse ja meigiga, vaid ka publikus oli üksjagu väga huvitavaid inimesi. Üldpilt näitas ootuspäraselt ohtralt musta riietatuid, habemete, pikkade juuste ja tätoveeringutega inimesi. Nende seas vilksas eredamalt mõni pealaest jalatallani nahka riietatud tüüp, aga oli ka suurepäraselt värvilisi tegelasi, uhkete neetidega kaunistatud neide ja ülimalt stiilipuhtaid pidulisi, kes olid oma välimusele pühendanud hoolt ja armastust.

HRL on enese vaba väljendamise koht. Kõik võeti võrdse soojusega vastu. Kõrvuti nautisid head muusikat siledad ja karvased, tavalistes T-särkides mehed ja üleni nahksed daamid, mehed käsikäes ja traditsioonilised abielupaarid. Võib-olla pisut kurvastas, et liiga palju tuttavaid nägusid selles seltskonnas ma ei kohanud. Ei tulnud ette Raplamaa prominente ega ka teisi. Küllap oleks saanud ühe käe sõrmedel kokku lugeda need, keda oleks saanud teretada. Aga festivali jaoks tähendab see ainult seda, et see ei ole maakonna üritus, vaid kogu Eesti üritus ning julgen arvata, et vaba liikumisega ka siiski maailma üritus.

Shelton San pälvis kooslusena õige pisut tähelepanu oma algusaegadel või ütleme, peavoolu tungimise aegadel. Internetis leiduva info kohaselt jäi nende viimane plaat aastasse 2011. Viljeletakse huvitavat, kergete pungisugemetega pigem leebemat laadi alternatiivrokki.

2014. aastal loodud Horror Dance Squad rabas oma meeletu lavaenergiaga. Modernne agressiivne metal muusika, mida on pisut põnevamaks tehtud elektrooniliste nüansside ja kohati jutustava maneeriga. Olemuselt meenutas pisut Linkin Parki, aga kindlasti on tänapäevasem, kuigi kahtlemata pop-muusika laadne toode. Rahvas läks kaasa, aga mitte liiga hästi. Küllap oli kell liiga vähe veel.

Sõpruse Puiestee ilmselt pikka tutvustust ei vaja. Ei rabanud, oli väärikas, tuttav, nostalgiline, aga ka igikestvalt nauditav. Vana hea, nagu öeldakse.

Vaikses ja sõbralikus kulgemise rütmis liikus ka rahvas, mulle tundus. Kedagi ma kaklemas või omavahel riidlemas nende päevade jooksul ei näinud. Inimesed oli sõbralikud, heatahtlikud ja abivalmid. Isegi purjus mehed pöördusid peaaegu eranditult naiste poole pigem viisakalt, isegi kohati galantselt, kiites ilu ja suudeldes kätt.

Loits lõpetas esimese õhtu ja sedapuhku sai laval näha ka peakorraldaja Kaido Haavandit ennast, kes mängib ansamblis kitarri. Lavanimeks on Haavandil Draconic. Kui ta minust mööda tuhises umbes tuhandendat korda sel päeval, tõsine ja asine, õnnestus mul talt siiski ühel hetkel küsida, miks ta õigupoolest Draconic või sõpradele lihtsalt Drax ikkagi on.

„Karm, aga õiglane,“ jäi mulle tema pikast ja põhjalikust selgitusest meelde. Draco oli Vana-Kreeka seaduseandja, kelle seadused olid karmid ja suisa ebainimlikud. Õiglusest ma palju juttu ei leia, aga ma usun, et Haavandi on siiski õiglane. Muusikaliselt on Loits kogenud black metal kooslus.

Muusika, telgid ja jalgpall

Kaks päeva muusikat on päris pikk festival ning on näha, et on inimesi, kes on loobunud kõikide esitajate ülevaatamisest. Telkimisplatsil on palju inimesi. Muusika kostab ka sinna, aga tugevamalt on kuulda siiski telkidest kostvat elu. Eelmisel õhtul juba märkasin näiteks telkide vahel muruplatsil istuvaid mehi, kes jälgisid telefonist jalgpalli. Väikesed seltskonnad olid koondunud päikesekuumuse eest telkide uste ette, varjualustesse ja ka näiteks basseini. Kuuldavasti käis teisel festivalipäeval külastajaid jahutamas ka päästeka paakauto, mis pritsis telkimisala veega. Külastajatele oli ka mingit sorti meelelahutust mängude näol. Keegi kuskil ütles, et osalemiseks tuli anda õlut ja sellepärast ta varus just seda märjukest kaasa. Korraks nägime mingit kirveviske taolist tegevust, aga liiga lähedale ei tikkunud.

Järgmist päeva alustas laval sarnaselt eelmise päeva lõpetanud ansambliga kogenud black metal või ka death metal muusika ansambel Süngehel. Tegemist on kümmekond aastat tegutsenud aktiivse bändiga. Välja on antud kolm täispikka albumit, neist värskeim jääb aastasse 2020.

Ansambel Itk on staažikas kollektiiv, kelle tegevuse algusaeg jääb 2003. aastasse. Efektne bänd huvitava naishäälega ja kuigi ette on näidata kõigest üks kogumik, on esinemisi neil küllaga ning on kuulda ka pisut värskemat muusikat.

Rakvere metalbänd Cydefect sai alguse küll 2013. aastal, kuid alles viimasel ajal on saadud oma tegemistele korralik hoog.

August Urr on järjekordne folk-rokk, rahvalik ja oma. Ikkagi lähedalt, Pärnust. Sobib nii HRL-i lavale kui ka näiteks Ohukotsu küüni. Vihjena, sel suvel ta sinna küüni veel jõuab ka.

Vanade olijate juurest sai kohe edasi liikuda noore ja värske ansambli Mört poole. Sel suvel alles värske albumiga debüteerinud uljad tegijad said toore energiaga publiku enda poolele. Stiililt on tegemist pungilik-rokiliku pundiga.

Põlva black metal kooslus Sõjaruun on pikaajaline tegija raskemuusika maailmas ning marineeris end kenasti omas mahlas HRL-i laval.

Deceitome tõi black’i kõrvale pisut enam death’i. Kadus sõnaselgus, mõjule pääses tunnetus. Jõuline ja energiline esitus naelutas vaatama.

Death-stiilis jätkas ka järgmine kooslus nimega Surgent. Sel kevadel tuli neil ka just välja uus singel. Kahtlemata pigem tänapäeva ansambel.

Jällegi üks vana ja hea kategooriast. Pedigree on nimi, mida ilmselt ikka pigem teatakse. Aastast 1993 tegutsev ansambel on tänaseks oma koosseisu muutnud, kuid solist on sama. Mitmeid kordi juba HRL-i lavalt läbi käinud agressiivne industrial metal muusikat loov bänd on üks, keda tasub vaadata. Kogenematule kõrvale ja silmale mõjub pisut leebemalt, ei ole nii raske-raske nagu mõned teised tollest päevast.

Helge lõpp

Teise päeva pärastlõunaks hakkasid arvukate söögikohtade valikud pisut kesisemaks jääma, kuid pikki järjekordi ja niru sööki siiski kurta ei saa. Erinevad toitlustajad pakkusid päris laia valikut söögipoolist. Loomulikult olid menüüs vanakooli burgerid, aga ka tänapäevased burgerid, vorstipraed, kalapraed, friikartulid, moodsad bataadifriikad, aga ka külmsupid ja jäätisekokteilid. Kohvisõbrad said nii sooja kui ka külma kohvi, pakuti värvilisi jääjooke ja ilmselt teisigi lapsi köitvaid maiuspalasid.

Eriliseks maiuspalaks oli slingshot-tüüpi inimeste lennutaja, mis leidis pidevalt kasutust. Nii juba pisut elukogemust kogunud lapsed kui ka igas variatsioonis täiskasvanud arvasid, et oleks põnev korraks taevavõlvil lennata. Kuna lennati suhteliselt lava läheduses, oli kahtlemata meelierutav vaadata ja ilmselt ka asjaosalistel endil kogeda elava muusika saatel õhku hüppamist.

Ans. Andur on kui puhkus kõrvale selleks õhtuseks hetkeks, mil kooslus lavale astub. Jällegi pigem folgilik, mitte nii raske ja üldse mitte agressiivne. Samas ei saaks öelda ka, et ebahuvitav. Igati sobilik vaheldus.

Siis oli järg kakskümmend ja pisut peale aastat tegutsenud ansambli Herald käes.„Natuke nagu Guns N’ Roses,“ ütles üks tuttav, kui uurisin, mis tulemas on. Nähes minu ja minu kaaslase silmis sädet ja elevust, tõmbas kohe tuurid maha, öeldes: „Pigem nagu väga kehv Guns N’ Roses.“ Hiljem lisas sama inimene: „Kuulan ükskõik mida, aga mitte seda.“ Karm. Samas oli näha inimesi, kes Heraldi esinemise ajal sõnu teadsid ja kaasa laulsid. See ei ole rokkmuusikas niivõrd laialt levinud. Sõnumiga lood, seega. Meeldejäävad. Mulle jäi meelde, et bändi liikmed, vähemalt osa neist, olid lava taga esinemist oodates koos perega. Lapsed kaasas ja puha. Oli ilus vaadata, et tegemist oli perekondliku väljasõiduga.

Minu jaoks üks suurimaid üllatajaid oli ansambel Zorg. Pedigree-laadset industrial metal’itviljelev Zorg suutis publiku endaga kaasa viia. Kuigi ilmselt võis siin rolli mängida, et kõnetati laiemat kuulajaskonda. Muusika oli mitte nii raske, pigem pop-muusikasse suunduv metalliline.

Ja viimaks siis ikka jälle üks vana hea-hea ka. Kosmikudei jää võõraks. Selgelt on suunitlus stiilile, visuaalile ja sõnadele. Muusikaliselt üsna ühetaoliseks ja pigem igavaks, ütleksin, et kohati suisa süldilikuks kiskunud bänd suutis põnevust säilitada huvitavate sõnade ja esinemislaadiga. Küllap küllaltki kohane, rahumeelsem ja leebelt unele suigutav lõpp festivalile.

Kuigi kaks päeva on küllaga väsitav ja kõik meeled on tuntavalt täiesti läbi ergutatud ning üleüldine tunne on, et enam ei jaksaks ühtki bändi jälgida, on viimane mõte ikka, et pagan, kahju, et läbi sai. Üks mis kindel – on tugev soov järgmisel aastal jälle tulla. Kui ei midagi muud, siis sportlik huvi, millised need bändid siis ikkagi on, saadab kogu aja ning vähim, mida saab, on mõnus äraolemine suurepärases looduses, heade inimeste seltsis.

Rokilaagrist kirikusse ja tagasi

Hard Rock Laagriga samal ajal toimus mitmel pool Eestis teisigi festivale, näiteks Retrobest Otepääl, aga ka Sume Tallinnas ning loomulikult meie oma Rapla kirikumuusika festival. Juhuse tahtel oli kirikumuusika festivali kontsert Vigala kirikus just sel ajal, kui mina olin parasjagu HRL-i väisamas. Ma ei saanud jätta juhust kasutamata ja seadsin sammud vahepeal ka kirikusse.

HRL-i teisel päeval hülgasin seega korraks rokkmuusika, istusin autosse ja sõitsin pisut maad edasi nn teise Vigalasse. Seal võis juba näha kohalikke prominente. Osavallavanem Priit Kärsna oli igatahes kohal. Rahvast tervikuna liikus ja pingid täitusid, aga kohti jäi siiski veel üle.

Põnevas baritoni, saksofoni, tšello ja akordioni koosluses saime kuulda esitusi nii vokaaliga kui ka ilma. Oli hea tulla rokilaagrist karjuvate meeste seast kirikusse karjuvate meeste seltsi. Selline paralleel oli paratamatu tekkima, kui lauluga alustas suur ja tugev pikajuukseline bariton Atlan Karp. Meeleolud olid aga juba sootuks midagi muud ning kogu esitus säilitas teatud vaoshoituse, mis on klassikalisele muusikale vägagi omane.

Selles koosluses paistis enam silma akordionimängija Jaak Lutsoja, kes silmnähtavalt kogu protsessi väga nautis. Nii vähemalt kinnitas meile tema igikestev naeratus ja sära silmis. Eriliseks hetkeks sellel kontserdil sai pala „Huligaani pihtimus”, nimelt oli tegemist maailma esmaettekandega ning seadistuse autor ise oli ka kohapeal, et esitusest osa saada.

Peab tunnistama, et ka kirikus istudes tundsin end pigem Hard Rock Laagri külastajana, kes kogemata vahepeal kirikusse eksis, kui kirikumuusika festivalil osalejana, sest silm kippus ikka kella otsima, et järgmise HRL-i esineja ajaks tagasi jõuda. Vahepala ja meeltepuhastajana mõjus aga kirikus ettekantu küll.

Kirikumuusika on kahest festivalist kahtlemata pigem rahutoov ja HRL ergutust pakkuv, kuid kahe üheaegne tarbimine on täitsa huvitav. Kui kaks festivali suudaksid ajaliselt oma kontserte paremini sättida, võiks kahe näiliselt vastandliku maailma ühitamine olla päris huvitav. Olemuselt ei välista ju muusika ühtki inimest ning ilmselgelt on mõlemale festivalile oodatud kõik kuulajad, nii asjaarmastajad kui ka esmaavastajad. Küllap leiaks kummastki midagi nii mõnigi inimene.