Vajame verd, aga mitte sinu oma

0
114
Ajakirjanik Stina Andok. Foto: Siim Solman

„Iga vereloovutus aitab päästa kellegi elu” – selline tekst kaunistab suurelt verekeskuse kodulehe esikülge. Pisut allpool on rubriigid „Siiras tänu doonorile” ja „Minu soov aidata”. Lisaks kaunile kodulehele viiakse regulaarselt läbi laialdasi teavituskampaaniaid, juba aktiivsetele doonoritele saadetakse sõnumeid: „Patsiendid haiglates vajavad väga verd,” rääkimata fotodest kohalike staaridega, kes naeratades verd loovutavad.

Näib, et oodatakse inimesi oma verd annetama ja ilmselt ei vaja keegi põhjalikku selgitust, milleks verd vaja läheb, kuigi verekeskuse veebilehekülg selgitab väga kenasti lahti, kuidas ja mida doonorverega edasi tehakse. Ometi on meie veredoonorlus veel üsna lapsekingades ning ei ole üheselt mõistetav, miks see nii on. Olles ise pikaajaline doonor, on mul sellest väga kahju.

Mäletan, et kui esimest korda verd loovutama läksin millalgi 2009. aastal, nägu naerul, kerge ärevus põues, täitsin kohustuslikku küsimustikku, mis igal loovutajal tuleb iga kord enne vere annetamist täita. Seal saab vastata haiguste ja ravimite ehk kõige kohta, mis võiks kuidagi mõjutada seda, mis on sinu veres. Loogiline.

Siis aga jõudsin küsimuseni, mis uurib, kas minule teadaolevalt on minu meespartner olnud seksuaalkontaktis teise mehega. Meeste puhul on küsimus muidugi teisiti sõnastatud, aga mõlemal juhul kehtib piirang doonoriks olemisel kaksteist kuud juhul, kui vastus on jaatav. Ka heteroseksuaalsete suhete puhul välditakse vere loovutamist, kui alustatud on uut suhet või on olnud mitmeid seksuaalpartnereid, aga sellisel juhul on piirang neli kuud. Homoseksuaalsetele inimestele on seega piirang põhimõtteliselt justkui eluaegne.

Piirang tuleb anaalseksiga seonduvalt. Pärasoole limaskest on väga õhuke, lihtsasti haavatav ja mikrovigastuste kaudu võib tekkida kontakt verega, mis on ohtlik, kui inimene on HIV-i kandja. Oli tõesti aeg, mil anaalseks ja HIV liikusid peamiselt homoseksuaalsetes ringkondades, aga praegusel ajal on raske sellele väitele toetuspinda leida. Üldse on väga raske leida värskemat infot uute HIV-nakkuste juhtude kohta. Kõige hiljutisemad numbrid pärinevad 2017. aastast. 100 000 elaniku kohta oli tol aastal keskmiselt 16 juhtu. Ei ole teada, paljud nakatunutest on homoseksuaalsed.

Anaalseks ei ole juba ammu homoseksuaalidele ainuomane. Rääkimata sellest, et on homoseksuaale, kes ei harrasta anaalseksi. Ometi küsimus seksuaalkontakti kohta seda asjaolu teada ei taha. Veelgi enam, ajad on edasi läinud ja kondoom ei ole enam haruldus ega häbiasi. HIV on teada ja sellest hoidutakse turvaliselt seksides. Maailma Terviseorganisatsioon ütleb oma avalikes allikates, et HIV-i puhul on võrdväärseks ohuallikaks ka vaginaalne seks.

Mis siis on riskikäitumine täpsemalt, kas ikkagi gei olemine või anaalseks? Või üleüldse seks? Ilmselt ikka pigem üleüldse seks, kui seda tehakse kaitsmata, aga vereloovutuses kehtivad veel vanad ajad. Selle teemaga seotud küsimustele on mõni aasta tagasi ka arst avalikult vastanud, aga põhjendused ei ole sugugi veenvad.*

Verekeskuse lehelt saab lugeda, et kõiki doonoreid testitakse nii veregruppide kui ka nakkushaigustes suhtes igal külastusel uuesti, et tagada vere maksimaalne ohutus. Oht on minimaalne seega igal juhul ja tegelikult on ju hea, kui inimene saab teada oma nakkusest, kui tal juhtub see olema.

Tänavu juuni lõpus ilmus Postimehe arvamusrubriigis artikkel „Hannes Rumm: suur suvi põhjustas verepõua. Vajatakse abi!”. Seal seisab: Praegu on verevarudega tekkinud nii täbar olukord, et sellist pole praegusel sajandil veel olnudki. Kust küll doonoreid juurde saada?

* Amaranta/Torian, „Niristades muudatusi doonorisüsteemi” 09.12.2015, feministeerium.ee

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare