Juhtkiri: Suvisest elurikutusest

0
82

2021. aasta eriti kuuma suve üks kummalisi erisusi on tolmavate platside lõputu trimmerdamine, mis on tänaseks hakanud sarnanema juba kunagiste rohuplatside vihase freesimisega. Eelkõige käib see muidugi maakonnakeskuse kohta, aga patuseid paiku on teisigi.

Muu maailm, näiteks paljud suurlinnad on juba mitmendat suve jätnud rahva poolt armastatud pargid ja haljasalad peaaegu niitmata. Seda mitte kulude kokkuhoidmise eesmärgil, vaid hoopis selleks, et tuua loodus linnadesse ja asulatesse tagasi. Niitmata haljasalad tähendavad elurikkust. Kõrge rohi soodustab suurema hulga taimeliikide tärkamist ja mitmekesisem keskkond on mõnusaks koduks suuremale hulgale putukatele, väikestele loomadele ning lindudele. Rääkimata sellest, et elurikkus tähendab paremat mulda, puhast vett ning õhku.

Loomulikult ei ole niitmata pargid ja haljasalad lihtsalt kontrollimatult käest lastud metsik loodus. Ka need pinnad vajavad tarka hooldamist ning loomingulist lähenemist ja kindlasti isegi natuke rohkem tööd kui murupindade mullaks hööveldamine. Üldjuhul niidetakse elurikkuse alasid kord-paar suve jooksul, kindlasti aga suve lõpus–sügise alguses, kui taimed annavad koltumisega märku oma aastase eluringi lõpust. Kulu ei jäeta parkidesse talvituma ja haljasalad valmistatakse uueks kevadeks juba sügisel ette.

Selle taustal on väga valus vaadata, kuidas murupindasid kindlat graafikut järgides tuima järjekindlusega iga nädal üle sõidetakse. Sõnadetagi peaks ju selge olema, et see on loodusele lõpmata vaenulik tegevus ja inimvaenulik on see muidugi ka veel seetõttu, et püsiv muruniidukite ja trimmerite müra ei kahjusta ainult kuulmisorganeid, vaid mõjub halvavalt ka kogu närvisüsteemile. Püsiv elu peaaegu katkematus mürakeskkonnas muudab inimese tuimaks ja tundetuks. Vaevalt see nüüd otseselt kellegi eesmärk on, aga ka kogemata või teadmatusest keskkonnale ja inimestele tekitatud kahju on kurjast.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare