Vigala folklooriseltsi naistantsurühm Kiitsharakad osales rahvusvahelisel folgifestivalil Folkloriada Venemaal Baškiirias ning tuli sealt tagasi diplomitega.
„Võrdleksin Folkloriadat olümpiamängudega. Suur rahvusvaheline üritus, mis toimub iga nelja aasta järel,” ütleb Eesti folkloorinõukogu tegevjuht Monika Tomingas. Kokku osales festivalil inimesi 37 riigist ning osalejaid oli 2000. Eestist pääses festivalile kõigest 31 osalejat, nende seas ka Kiitsharakad. Eestist mindi Venemaale festivalile koos Seto lauluseltsiga Siidisõsarõ. Ürituse eelarve oli üle 5 miljoni euro ega jäänud ka suursugususe poolest olümpiale mingil moel alla, muljetab Tomingas.
Folkloriada toimus tänavu vahemikus 1.-12. juuli Baškortostani Vabariigis, mida tuntakse ka nime all Baškiiria. Festival pidi toimuma juba eelmisel aastal ning sellel osalejad valiti välja veelgi varem. Tominga sõnul valis osalejad konkursi teel välja Eesti folkloorinõukogu. Folkloriadat korraldab rahvusvaheliste folkloorifestivalide ja rahvakunstide organisatsioonide rahvusvaheline nõukogu ehk CIOFF (International Council of Organizations of Folklore Festivals and Folk Arts), mille nõukogusse kuulub ka Tomingas ning on seal kultuurikomisjoni esinaine.
Festivalil oli rongkäik, avakontsert ja lõppkontsert ning kõik osalejad said ringi sõita ka lähedastes külades ja asulates ning esineda. Folkloriada südameks oli Ufa linn, mille ümbruskonna inimestele peamiselt esineti. CIOFFi kodulehe andmetel külastas festivali enam kui 300 000 vaatajat ning hinnanguliselt 10 miljonit inimest jälgis festivali läbi meediakanalite. Folkloriadal oli ka üleval rahvusvaheline maskide näitus. Eestist oli sinna Tominga sõnul toodud Saaremaa sokupea.
Soe vastuvõtt
Festivali üheks olulisemaks sündmuseks kujunes Guinnessi rekordi püstitamine. Selleks valiti juhuslikul alusel igast riigist ja rahvusest üks inimene tantsima. Rekord püstitati kui suurim ühistants suurima arvuga erinevate rahvaste ja riikide esindajatega. Tantsus osales 57 riigi 71 rahvusest esindajat. Eestlastest osutus valituks kiitsharakas Anneli Ülemaante, kes sai eduka osalemise eest kingituseks ka kaks diplomit, mis on tõendiks rekordi sündimisel osalemisest.
„Ükspäev Monika tuli ja ütles, et täna või homme tuleb rekordi püstitamine. Selgus, et mina osutusin valituks. Öeldi, et tuleb minna sinna ja kuulata, mida teha tuleb. Mingit harjutamist enne ei olnud, aga midagi keerulist see ka ei olnud. Olime ühes ringis ja ringi ei tohtinud katkestada. Minu ühel pool oli Šveitsi poiss ja teisel käel üks tüdruk, nemad olid küll pisut ehmunud nägudega, aga kõik läks hästi,” meenutab Ülemaantee. „Olen nüüd kahe Vene diplomiga pärjatud,” ütleb ta naerdes.
Koroonaviiruse leviku ajal reisimine ja seda enam Venemaale minek võib olla pisut heidutav. „Sellisel kriitilisel eluperioodil reisimine pisut ehmatas ja olime hirmul ka natuke,” kinnitab Ülemaante. „Vastuvõtt oli aga väga soe ja mõnus. Kohalik organiseerimine kaalus kõik hirmud üles,” lisab ta. Viis päev reisiti mööda külasid ja esineti, alati kaaslasteks turvamehed, giid ja kuraator. „Me olime väga turvatud,” kiidab ta. Need tänavad, kus festival toimus, olid alati muuks liikluseks kinni pandud ning erilist vaba liikumist osalejatele ei võimaldatud.
„Rõõmu tegid inimesed, kes meid majutasid ja toitlustasid. Eestlased on neile tuntud inimesed, uurisime vastastikku elu. Meelde jäi, et seal olid suursugused rahvamajad, uuenduslikud lasteaiad ja mänguväljakud. Venelased ikka teevad ja korraldavad suurejooneliselt asju,” kirjeldab Ülemaante. Iga riiki tutvustati festivali kestel publikule ja Tomingas meenutab, et palus öelda Eesti tutvustuseks, et Baškiiria kangelase Salavat Julajevi auks on Paldiskis püstitatud mälestusmärk. „See meeldis neile,” meenutab Tomingas. Ka tema kinnitab, et kõik olid väga külalislahked, kuigi osa festivalil osalejaid imestas, et eestlased Venemaal festivalil osalevad.
Maskid kogu aeg ees
Tominga sõnul oli festival korraldatud väga hästi, jagati näomaske, desinfitseerimisvahendeid ja kraaditi pidevalt. Maskid olid kõigil kogu aeg ees. „Hästi kuum oli, kohati 36 kraadi ja rahvariided olid seljas,” meenutab Ülemaante. Seega vahel, kui juhtus, et eestlaste grupp eraldus teistest mõneks hetkeks, hingati ka värsket õhku. Tuhandete osalejate seast õnnestus koroonaviirus kinni püüda kõigest kahel. Tominga sõnul käitusid korraldajad väga operatiivselt ning ka avalikkusele kõneldi juhtunust. Grupp isoleeriti ja rohkem positiivseid testitulemusi ei tulnud, ütleb ta.
Reisimine üleüldse sellisel ajal on üsna huvitav ning ei möödunud tõrgeteta ka Kiitsharakate jaoks. „Kui läksime, oli kohe üks tõrge. Oli vaja üks Vene dokument ära täita,” meenutavad nii Ülemaante kui ka Tomingas. Tagasi tulles oli aga üks eriti põnev seik. „Ufast ära minnes selgus, et minu nime ei ole nimekirjas. Vene koordinaatorid tulid, ajasid asju ja sain lennupileti,” räägib Ülemaante.
Venemaal olemise ajal lõpetati Ufa-Moskva lennud ning neid lennutati mujale, kust nad lõpuks said Moskvasse, sealt Lätti ja tagasi koju. „Paberimajandus oli ehmatav. Nädalaga oli juba kord muutunud. Ei oska aimata kunagi, mis võib juhtuda,” räägib Ülemaantee. Nimelt oli tagasiteel ka Lätis vaja veel esitada dokumente, mida algul sealt reisides vaja ei olnud. „Ka lennujaama töötajad ise ei teadnud täpselt, mis dokumenti neil vaja on. Ei jõua keegi järge pidada,” räägib ka Tomingas.
Kaua oodatud üritus oli aga nii korraldajate kui ka osalejate sõnul edukas. Nad tundsid end turvaliselt ja hoituna ning festival ise oli vene rahvusele omaselt võimsalt üles ehitatud. „Teist sellist üritust ei ole sel aastal olnud ega ilmselt tule ka,” usub Tomingas.
