Kunst elab Kohilas

0
313
Küproslane Elysia Athanatos on sündinud Inglismaal ja õppinud seal vabu kunste ning hiljem mujal ka keraamikat. Ta on võrrelnud oma loodud tohutu suuri anumaid inimestega. Meis on samamoodi palju rohkem peidus, kui esmalt välja paistab. Foto: Siim Solman

Sel aastal esimest korda on kaks kunstisümpoosioni ühendanud oma jõud. Juba tugevalt kanda kinnitanud paarikümneaastase traditsiooniga keraamikasümpoosion toimub tänavu käsikäes teist aastat oma nägu näitava keskkonnakunsti sümpoosioniga.

Eelmisel aastal tagasihoidlikult omaette sümpoosioni pidanud keraamikud tulevad sel aastal võimsa tuleskulptuuri ja valguskunstnikuga koostöös loodud lõpunäitusega Kohila paberivabrikus.

Tohisoo mõisa maadel tegutsev kunstnike laager on ainulaadne siinpool maakera. Kunstnikud kogunevad ja seavad end sisse võõras paigas, et mõne nädala jooksul külg külje kõrval individuaalselt töötada. Eriliseks teeb selle paljude kunstnike jaoks võimalus kasutada keraamika põletamiseks puudega köetud anagama-tüüpi ahju. Ahi asub Tohisoo mõisa õues. Projekti juhivad tänavu Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva.

TAKKK rahvusvaheline keskkonnakunsti sümpoosion alustas eelmisel aastal, luues Kohila paberivabrikuga seonduvat kunsti, katkestades sellega olulise, kohaga seotud ajaloo hävimise. Selgi aastal jätkub sümpoosion Kohila paberivabrikus. Eelmisel aastal sai kunsti nautida vabriku välisseinal, sel korral kutsutakse külalisi ka sisse. Üks avar ruum saab täidetud keraamikasümpoosionil osalevate kunstnike teostega. Lisaks loob itaallannast kunstnik eraldiseisva paberist kunstiteose ka vabriku välisseinale, mis jääb vaadeldavaks ka pärast sümpoosionide lõppu, ning raudteetamm saab täiendust heliinstallatsiooniga.

Selleaastase sümpoosionite sümbioosi teevad põnevamaks ka mõned teised nüansid, mida varem ei ole olnud. Sel korral on savi kõrval tähelepanu keskmes ka valgus. Valguskunstnik Rene Manivald Tamm loob sümpoosioni lõpunäitusele kohaspetsiifilise valgustöö. Esmakordselt luuakse Tohisoo mõisa aladel ka tuleskulptuur. Skulptuuri teostab keraamik Sander Raudsepp. Valmivat ligi kolme meetri kõrgust skulptuuri põletatakse ahjumeistri Andres Alliku välja töötatud ja ehitatud kroonleht-ahjus sealsamas kohapeal. Pudelikujuline ahi avatakse õie kombel põletuse kõrgeimal temperatuuril, mis tekitab võimsa tule-etteaste.

20 päeva, 100 kilogrammi savi

Sel aastal kutsuti juba 16. juulil külastajaid kunstnikega tutvuma, et saada osa sümpoosionist ka sel ajal, kui kunstnikud oma töid alles ette on valmistamas. Reeglina on kunstnikke ja nende loomingut laiemale üldsusele tutvustatud alles pärast põletamist. Iga huviline sai ka praktilises töötoas käed ise saviseks teha.

Üks sümpoosioni ellukutsujatest ning varem viisteist aastat üritust vedanud Aigi Orav viis paarkümmend Tohisoole tulnud uudishimulist kunstnikega tutvumise tiirule. Ta rääkis, milline hea võimalus on loojatele seal kujundatud. „Neil on söök, neil on padi. Ainult tehke,” ütleb Orav. Kõigile osalejatele antakse sama palju aega ja materjali: 20 päeva ja 100 kilogrammi savi.

Esimene kunstnik, kellega tema ateljees Tohisoo mõisa keldrikorrusel tutvust teeme, on Šoti päritolu Kevin Andrew Morris. Tema rääkis, et on inspiratsiooni leidnud meie kandi esemetest. Nimelt oli ta käinud uudistamas turul, leidnud sealt hulga nõukogudeaegset kraami ja on neid nüüd keraamikasse ümber kujundanud. Tal on oma perekonna kaudu side kalandusega ning on ka oma loomingusse pannud kalamotiive.

Kevini ateljeekaaslaseks on Hongkongi kunstnik Amie Chan Nga Man, kes elab ja töötab Tallinnas. Sel aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia magistriastmes keraamika eriala. Amie viimistles parasjagu savist pakku, mille ta oli vorminud päris puupaku järgi, mis kohe tema kõrval oli. Amie selgitas, et tema eesmärk ei ole imiteerida päris pakku täiuslikult, vaid ta kasutab seda abivahendina, et anda omaloodud pakule paremini elus pakule iseloomulikke jooni. Teda inspireeris puupakku looma puu ise.

Nimelt võeti sel aastal keraamikaahju kõrvalt Tohisool maha paar tammepuud, sest nad olid kasvanud ohtlikult lähedale ahju kuumale korstnale. „See oli raske,” ütleb ka Aigi Orav. Amie tajus seda raskust iseäranis tugevalt ning otsustas kasutada sama puud, et kujundada oma teos. Tema mõte on lõpunäitusel istuda oma valmis pakul ja joonistada paberile. Amie selgitas, et see sümboliseeriks puu tarbimise ringi. Oli puu, mis võeti maha, sellest sai kunst ja ka paber, millel luuakse kunsti. „Kas keraamika on seda väärt, et puu maha võtta?” arutles Amie. Sellised on need mõtted, millega ta tol hetkel töötas.

Samas ruumis töötas ka küproslane Elysia Athanatos, kes on sündinud Inglismaal ja õppinud seal vabu kunste ning hiljem mujal ka keraamikat. Tema looming eristus teistest oma suuruse ja voolavuse poolest. Tohutult massiivsed ja mahukad, lopergused ning siledad kausid, mis tundusid, et kukuvad iga hetk kohe pikali, kuid püsisid paigal. Ta on võrrelnud neid anumaid inimestega. Meis on samamoodi palju rohkem peidus, kui esmalt välja paistab.

Järgmises kunstnikeateljees tutvusime Iisraeli kunstniku Roy Maayaniga. Ta on pottsepp ja interdistsiplinaarne kunstnik. Roy käsivart kaunistas lihtne eesli kontuuriga tätoveering ning ta selgitas, et tema loomingus leidub palju eesleid. Ta põhjendas seda sellega, et Iisraeli kultuuris on eeslil oluline roll ning ka temal on eesli kui loomaga tekkinud oma isiklik side. „Prohvet tuli valgel eeslil,” ilmestas Roy kuulajaskonnale, kuidas eesel Iisraeli kultuuri sobitub. See loom on põimunud rahvuse päritolu juurtesse. Just süüvides nii iseenda kui ka Eesti kultuuri, on ta püüdnud oma loomingus siduda selle, mis on meile omane ja mis Iisraelile. Ta esitles meile näiteks suurt vaasi, millel on kujutatud eesli pead. Pea ümber on heebrea keeles kirjutatud korduvalt sõna eesel.

Roy jagab ateljeed Belgia kunstniku An Rooversiga. Tema looming eristub teiste seast tugevalt. Tema taiesed on tasapinnalised, mitte skulptuursed kujukesed. Need on plaadid, millele on näiliselt justkui ainult paar korda pintsliga peale tõmmatud. An aga kirjeldas meile oma õrna mõtet, kuidas ta püüab kunsti kaudu justkui talletada aja ja ruumi suhet, ajas muutumist.

Kohe Ani ja Roy vahetus läheduses toimetab Soome kunstnik Pauliina Pöllänen, kes omandab parajasti doktorikraadi Bergeni ülikooli vabade kunstide teaduskonnas kunstiuuringute alal. Ta paistis samuti teiste seast efektselt silma, kuna toimetas julgelt oma sõrmedega. Ta mitte ei silunud või vorminud savi peopesaga, vaid justkui näpistas ja voolis seda sõrmede vahel ning kujundas savist raami vahele justkui mitmetasandilist joonistust.

Kolmandas kunstnike ateljees toimetas ameeriklane Broc Allen, kes vaimustas kõiki oma elava loomuse ja enesekindla olekuga. Tema on ka üks väheseid kunstnikke seal, kellel on palju kogemust anagama-tüüpi ahjudega. Tal on suisa oma kodus enda ehitatud anagama ahi, milles ta põletab keraamikat vahel suisa 120 tundi järjest. Ameerika piirkonnas, kus tema tegutseb, on savi hästi kättesaadav ning ta laseb endale segada kokku spetsiaalse savi. Ta rääkis, et tema elukoha läheduses on väga palju anagama ahjusid ning ilmselt ka tegevaid keraamikuid. Tema ise on keraamikaga tegelenud teismeeast saati.

Broci looming on inspireeritud Jaapani kunstist ning välimuselt on tema kausid siledad ja justkui haprad, aga samal ajal robustsed, nurgelised, karedad ja tugevad. Broc esitles meile, kuidas tema kausid valmivad, ning omaette huvitav oli samal ajal vaadata Aigi Orava ilmeid, kuna Broc käsitses savi jõuliselt ja hoogsalt.

Broc jagab ruumi Iisraeli kunstniku Efrat Eyaliga. Efrat oli leidnud inspiratsiooni just end ümbritsevast. Ta nägi ilu näiteks Tohisoo mõisa vanades radiaatorites, klaverinurkades ja teistes esemetes, mida oli näinud. Samuti oli ta kujundanud esemeid, võttes vormi omaenese kehaosadest. Efrat selgitas, et on loomingus väga intuitiivne ning lähtub tunnetusest.

Argentiina keraamik Florencia Califano töötab õues. Ta on Argentiinas vabade kunstide akadeemia ja disainiülikooli keraamika õppejõud. Teda on loomingulises elus mõjutanud vanavanemad. Nimelt oli tema vanaisa skulptor ja vanaema keraamik. Parasjagu oli tal meie külaskäigu ajal käsil suur inimkehakujuline skulptuurne teos, mille loomise protsess on väga eriline. Nimelt voolib Florencia käte abil savist kuju valmis, seejärel lõikab osadeks ning õõnestab seest ära ning paneb osad uuesti kokku. Vähemalt nii mõistsin mina selgitusi kuulates. Inimkeha kujutas ta valguse poole püüdleva liblikana. „Inimkehas liblikas,” ütles Florencia oma loomingu kohta.

Kolmapäeval, 21. juulil räägivad keraamikasümpoosioni kunstnikud taas oma loomingust huvilistele lähemalt.

Kunst kasvab vabrikust välja

Kunstnik Elena Redaelli selgitab, et talle väga meeldib mõte kasutada vabrikusse installatsiooni luues vabrikus endast leiduvat pabermaterjali, aga vanu raamatuid ja ajalehti, kuna nendest peitub ajalugu ja mälestused. „Mälestused tulevad vanast paberist välja,” ütleb ta. Foto: Siim Solman

Tohisool käis uudistamas ka Itaalia kunstnik Elena Redaelli, kes hiljem seadis end ise tööle Kohila paberivabrikusse. Just seal loob ta järgmiste nädalate jooksul paberist installatsiooni, mis jääb nähtavaks vabriku esisel.

Kohtusime temaga esmaspäeval, 19. juulil. Meie saabumisel oli Elena tegutsemishoos, ümbritsetud juba vormi seatud paberitest, aga ka vanapaberi virnadest ning rullidest, mis veel ootasid Elena kätt. Keskkonnasümpoosioni Kohila eestvedajad Marika Jahilo ja Inna Laanmets olid kohalikel tuttavatel juba palunud kunstnikule vanapaberit tuua. Kõikide annetajate nimed pannakse kirja, et need hiljem võimalusel avaldada. Osaks Elena kunstiteosest saavad arvukad ajalehed, aga ka tapeedid ja muu pabermaterjal.

„Projekti idee on luua side vana vabrikuga,” ütleb Elena. Ta selgitab, et talle väga meeldib mõte kasutada vabrikusse installatsiooni luues vabrikus endas leiduvat pabermaterjali, ka vanu raamatuid ja ajalehti, kuna nendes peitub ajalugu ja mälestused. „Mälestused tulevad vanast paberist välja,” ütleb ta.

Elena oli kohe Kohila paberivabrikust inspireeritud, kui oli selle pilti näinud. Ta on varemgi osalenud projektides, mis on seotud konkreetsete kohtadega ning töötab meeleldi just õues. „Kui töötan looduslikus keskkonnas, proovin kasutada ka looduslikke materjale. Kunst on osa looduslikust ringist. Püüan töötada nii, et taaskasutan juba olemasolevat,” ütleb Elena. Kunstniku taies saab olema osaliselt nii vabriku sees kui ka väljas. „Kunst kasvab vabrikust välja,” kirjeldab ta. Ilmastiku mõju paberile Elenat ei heiduta. „On huvitav näha, mis sellest alles jääb,” sõnab ta.

Kohila raudteetammi peale teeb heliinstallatsiooni Austria helikunstnik Michele Seffino, kes kasutab uusi tehnoloogiaid, et ühendada erinevaid elemente helilainetega. Kuidas heli täpsemalt sealses keskkonnas mängima hakkab, selgub juba näituse avamisel.

Kunsti kaal

TAKKK keskkonnakunsti sümpoosion toimub küll keraamikasümpoosioniga käsikäes, kuid tegemist on siiski kahe erineva üritusega. Kuraator Elo Liiv selgitab, et kaks sümpoosioni kohtuvad ühisel kokkupuutepunktil ehk arutelul, kus võetakse teemaks kunst ja keskkond. 28. juulil kohtuvad Tohisoo mõisas sümpoosionide kunstnikud ning astuvad üles erinevad asjatundjad.

Maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg tuleb rääkima elurikkusest, keraamik Külli Kõiv puupõletuskeraamika jätkusuutlikkusest ja kaasaegse kunsti agent-kuraator Siim Preimann kunsti eetilisest tasakaalust.

Korraldajad Alide Zvorovski ja Inna Laanmets on koostöös Elo Liiviga valinud viiekümne kandidaadi seast välja üksikud sobivad, kes oma keskkonnakunsti Kohilas ja Tammikus luua saavad. Esimesed neist alustasid eelmisel aastal ning tänavu saavad enda loomingut esitleda järgmised neli tegijat. Kaks neist on Elena ja Michele, kelle tegemistest Kohilas oli juba eespool juttu.

Kohila läheduses asuvas Tammiku mõisakeldris paneb oma installatsiooni püsti veel ka Ameerika kunstnik Samuelle Green, keda inspireerivad pisiasjad, millest inimesed tavaliselt märkamata mööda jalutavad, nagu mesitarud, linnupesad ja ämblikuvõrgud. Ka tema kasutab oma loomingus paberit, eelkõige kasutusest välja jäänud paberit, ning loob ehitised, mille seob keskkonnaga. Kuraator Elo selgitab, et Samuelle installatsioon saab olema keldrist välja kasvav loodusvormiline struktuur.

Skulptor Uku Sepsivart loob oma taiese Tammiku mõisa aeda. „Inimene saab ka osaks loodusest,” kirjeldab Elo kunstniku loomingut. „Ta loob installatsiooni inimesest, mis on ühtlasi putukahotell,” lisab ta. Kuidas see täpsemalt välja nägema hakkab, selgub alles 31. juulil lõppüritusel ja teoste avamisel avalikkusele.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare