Juurust pärit Kristiana Pärn otsustas 20-aastasena üheks aastaks Ameerikasse New Yorki lapsehoidjaks minna, kuid jäi sinna hoopis järgmiseks kahekümneks aastaks.
Kohtume Kristianaga Raplas. Ta on esimest korda üle kahekümne aasta jälle Eestis. „Ma ei mõelnud kunagi, et lähen Eestist ära,” ütleb Kristiana. Nagu selgus, olid elul aga sootuks teised plaanid.
Juurus üles kasvanud Kristiana ei osanud ka unistada kunstnikuametist. „Ma ei unistanudki millestki,” tunnistab ta. Ometi tekkis temas keskkooli lõpus veendumus, et ta peaks tegelema kas fotograafia või graafilise disainiga. Varem põhimõtteliselt üldse kunstiga mitte tegelenud Kristiana kandideeris kõrgkooli kunsti õppima, kuid ei saanud sisse, kuna tal puudusid igasugused algteadmised. Selleks, et neid teadmisi omandada, hakkas ta käima Raplas Marje Berlokko juhendatud kunstiringis. „Marje õpetas mulle perspektiivi ja muud, aga lasi mul ise areneda,” meenutab Kristiana.
Uudishimu inspireerib
Siis aga otsustas Kristiana 20-aastasena 2000-ndate alguses sõita Ameerikasse New Yorki, et töötada seal aasta peres lapsehoidjana. Juhtumisi oli Kristiana sõnul see pere väga kunstilembene. Ühiselt külastati galeriisid ning kui Kristiana joonistama hakkas, julgustasid nad teda jätkama. „Ma ei olnud varem kogenud sellist toetust,” ütleb Kristiana. Ilma igasuguste ootusteta välisriiki rännanud Kristiana avastas eneselegi üllatusena eest inimesed ja maailma, kuhu ta tundis end kuuluvat. „Ma leidsin sealt oma inimesed ja tundsin, et ma pean siin olema. Seal on hästi tihe kunstnikekogukond, kes kõik aitavad üksteist,” räägib Kristiana. „Seal oli nii, et kui juba ühe pildi teed, siis oled kunstnik. Siin Eestis võib-olla ei julge inimesed seda nii välja öelda,” arutab ta.
Kui lapsehoidja töö lõppes, elas ta edasi Brooklynis Bay Ridge’i linnaosas omaette väikeses toas. „Rendihinnad olid tol ajal madalad, kõigest 300 dollarit toa eest kuus,” meenutab Kristiana. Kaks aastat töötas ta poole kohaga kohvikus. „Ülejäänud päevad lihtsalt nautisin kohustustevaba aega. Käisin muuseumides, galeriides, kuulasin palju elavat muusikat. Minu jaoks vaba aeg, kus saab lihtsalt olla ja mõelda, on kui rammus muld, millele kasvavad head mõtted,” räägib ta. Tema esimesed ameerika sõbrad, kellega tõelist ühtekuuluvust tundis, olid just muusikud, kelle loomingut ta kohalikes lokaalides kuulamas käis. Nendele kujundas ta ka näiteks plaadiümbriseid.
„Ma õpetasin endale selgeks programmid Photoshop, Dreamweaver ja After Effects, millega teenisin lisa vabakutselise disainerina. Tegin graafilist disaini, kangamustreid, postreid, plaadikaane kujundusi, bändidele kontserdivideosid, fotosid ja palju muud. See oli tõeliselt huvitav periood, tööd oli palju ja peaaegu iga projekt väljakutsuv,” kirjeldab Kristiana. Esimesed kümme aastat oma Ameerika perioodist tegeles ta pidevalt oma kunsti loomise kõrvalt ka teiste töödega, viimased kümme aga sai pühenduda juba täielikult üksnes iseenda loomingule.
„Loovus ja vabadus on alati olnud suur osa minu elust, juba lapsepõlvest saati. Olen päris kangekaelne ja alati oma asja tahtnud ajada. Võib-olla kunstnikuks olemine ja isepäisus käivad käsikäes. Tihti mainitakse, et kunstnikud põgenevad oma maailma. Loovus ja kunstitööde tegemine pole minu jaoks põgenemine, pigem uue dimensiooni loomine. Olen ka suur mõtetes seikleja ja uudishimu on see, mis inspireerib mind joonistama,” räägib Kristiana.
Igas pildis tükk huumorit
„New Yorgis algas kõik väga spontaanselt. Kohvikust öeldi, et kui tahate, võite siia kohvikusse pildid üles panna, ja nad müüsid need kohe esimesel nädalal ära,” meenutab Kristiana oma kunstnikutee algust Ameerikas. Ta alustas markerite ja vesivärvidega loomakeste ning abstraktsete joonistuste tegemist, hiljem tulid akvarellid.
„New Yorgis on see unikaalne, et sa võid võtta oma laua ja müüa ükskõik kus tänaval oma kunsti. Me käisime ka tuttavatega oma käsitöökaarte ja muud müümas. Inimeste toetav suhtumine andis julgust juurde. Sain seal tuttavaks galeriide omanikega. Nad käisid lauast mööda ja vahel küsisid, kas te ei sooviks minu galeriis oma töid näidata, või kutsusid üritustele. See oli fantastiline võimalus ennast proovile panna ja ennast avada maailmale,” räägib Kristiana.
Ta soovitab kõigile, kes New Yorki satuvad, külastada kindlasti Union Square’i piirkonda, sest just sinna kogunevad kõik kunstnikud oma töödega. Kristianale meeldib, et see ei ole nagu galeriid, kuhu tihtipeale satub vaid teatud osa inimesi. Union Sqaure on koht, kuhu satuvad kõik. „Seal käivad professorid, direktorid, luuletajad, leiutajad, koristajad, kes iganes. Nad käivad ja näevad su töid. Seal reageerivad sinu töödele niivõrd erinevad inimesed. Oled avanud oma galerii suurele vaatajaskonnale. See sobis mulle. Kunst on kõigile,” räägib ta.
Kui vaadata Kristiana loomingut, on see samuti midagi sellist, mis kõnetaks justkui väga paljusid. Esmavaatena on need kui raamatute illustratsioonid, rõõmsad joonistused loomakestega, aga tegelikult on need pintsliga puidule maalitud. Oma tööd müüb Kristiana nii originaalina puidule maalituna kui ka trükituna puidule ning postkaartide ja postritena. Ta kinnitab, et on ka raamatuid oma piltidega illustreerinud, kuid ise eelistab ta nimetada oma kujutisi piltideks. Need pildid jutustavad lugusid ja et seda mõista, tuleb neid lähedalt vaadata.
Alguses võib tekkida petlik arusaam, et neil ei toimugi midagi või nad on justkui fragmendid millestki, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Mida rohkem üht pilti vaadata, seda suuremalt vaatab maailm sealt vastu ning lõpuks on juba päris raske ühtainsat mõtet pildile omistada. See on kunst igale vanusele. Kindlasti köidavad värvid ja loomad laste meeli, kaunid pildid mõjuvad huvitavana igale inimesele, mõttesügavused ja peened detailid tõmbavad aga ka nõudlikumate kunstihuviliste tähelepanu.
„See ei ole lihtsalt pilt, vaid ka disain on tähtis. Ma üritan mitte pilti täis joonistada, vaid püüan alati tühja kohta jätta, et mõte saaks minna jalutama,” räägib Kristiana. „Igas pildis on alati üks tükk huumorit,” võtab Kristiana oma loomingu kokku. Ta on hoidnud oma stiili ühtlasena, kujundades tegelasi piltidel sarnaselt. „Nad elaksid nagu kõik koos ühes raamatus,” ütleb ta.
Tegelased Kristiana piltidel on ajas muutunud, aga jänesed, rebased ja karud on alati temaga kaasas käinud. Oma loominguga alustades ei mõelnud Kristiana teadlikult sellele, kuid hiljem selgus, et võib-olla on ta alateadlikult inspiratsiooni haaranud oma vanaisalt. Nimelt oli Kristiana vanaisa Manivald Vambola Pärn väga mitmekülgselt andekas. Muude tegevuste kõrval ta ka joonistas ja maalis.
„Mäletan, et tal olid lõuendid ja pintslid alati kapis,” räägib Kristiana. Ta näitab meile üht maali, mille vanaisa talle viiendaks sünnipäevaks kinkinud oli. Sellel rõõmustasid kaks lõbusat jänest. „Kui seda pilti uuesti nägin, mõtlesin, et huvitav kokkusattumus,” ütleb ta. „Vanaisast on mul meeles, kuidas ta rääkis, et elus peab alati olema põnev. Olen temalt kindlasti saanud nii inspiratsiooni kui ka jõudu,” usub Kristiana.
Igatsus Eesti ilma järele
Me räägime kunstist ja vaatame nii Kristiana kui ka tema vanaisa jäneseid Rapla Elujõu Keskuse taga puukuuris. Nimelt just sinna oli Kristiana spontaanselt oma hiljutisemad kunstiteosed üles pannud. Ta julgustas oma maale üles panema ka isa Toomase elukaaslast, Elujõu Keskuse juhti Piia Kõverikku. Ühiselt eksponeeriti oma loomingut mõnda aega selles puukuuris, kuid heitlikud ilmad ei luba seda püsivalt teha ning enam sealt neid ei leia.
Kummalisel kombel on just heitlik ilm see, mida Kristiana Ameerikas elades kõige enam kodumaast igatses. „Tundsin puudust Eesti kliimast, õhust, rabast ja metsast. Tundsin puudust metsikust neljast aastaajast. New Yorgis on palju soojem ja rohkem päikest, maale ma seal eriti ei saanud,” räägib Kristiana. Eesti toidust ta puudust tundma ei pidanud, kuna on olnud usin söögitegija ning ise endale kodus rukkileiba küpsetanud.
Esimest korda üle aastakümnete Eestisse tulnud Kristiana läks enda sõnul esimese asjana kohe metsa marjule. Praegu sisustab ta oma päevi rongiga mööda erinevaid kohti ringi rännates. „Mulle meeldib lihtsalt jalutada. Käin avastamas ja mõtisklemas,” ütleb ta.
Siia ta päriselt pidama siiski ei jää. Ta mõte on rajada abikaasaga ühine kodu Argentiinasse. Sealt nimelt on tema abikaasa Sebastian pärit ja sinna nad ka vahetult enne pandeemia algust poolteist aastat tagasi suundusid. Kristiana unistab elust, kus ta saaks elada Argentiinas ning suviti puhata Eestis.
Oma abikaasaga tutvus Kristiana New Yorgis kunstiüritusel. „Olime teineteisele nii-öelda naabrid ja hakkasime omavahel juttu ajama. Tuli välja, et kaks täiesti erinevat tilka vett, aga ajavad suures linnas sama asja. Kohe tekkis huvi. Meil mõlemal on südamesooviks reisida ning samal ajal pühenduda loovale tööle. Nii tuligi mõte, et seda kõike võiks koos teha,” räägib Kristiana.
