Kolmkümmend aastat on ühest küljest lühike ning samas pikk aeg. Reedel, 20. augustil möödub Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamisest täpselt kolmkümmend aastat. Sellele omakorda eelnes mitme aasta jagu sündmusi, mis võimaldasid Ülo Nugisel lüüa 1991. aasta 20. augusti õhtul kell 23.03 riigikogu saalis haamriga vastu lauda ning kuulutada välja riiklik iseseisvus.
Seda ajastut ja toonaseid mõtteid meenutab Ester Šank (65), kes töötas ajalehe Ühistöö tegevtoimetajana ning kajastas neid sündmusi kõige vahetumalt.
Toonast aega mäletatakse erinevat moodi. Seda rõhutas ka Šank, öeldes, et võib-olla mäletab keegi teine neidsamu sündmusi teistes nüanssides. Kui meenutada kaheksakümnendate lõppu ja üheksakümnendate algust, oli Šanki arvates tegemist helge ajastuga. “Selle perioodiga seoses meeldib mulle just see sõna – helge,” sõnas Šank. Ta meenutas Rahvarinde kokkusaamisi Rapla KEK-i peahoones ning toonases haldushoones (praegune riigimaja). “See oli tõeline rahvademokraatia. Saal oli kuulajaid täis,” meenutas ta.
Arutati paljusid teemasid. Ühe näitena võib tuua Vabadussõja mälestussamba taastamise, mis asub Rapla kiriku aias. Säilinud detailide järgi telliti joonis, moodustati initsiatiivgrupp, koguti raha ja töö hakkas pihta. Ester Šanki võib pidada Raplamaa Rahvarinde algatusgrupi juhiks. Ise on ta küll tagasihoidlikum, öeldes, et tol ajal tehti kõike koos. Aga keegi pidi olema ka juht ja seda rolli kandis alguses just Šank. Ühteaegu tegutses ta ajakirjanikuna. Pole siis imestada, et ajalehe Ühistöö toimetuse ruumidest kujunes Rahvarinde kohalik staap.
Raadioviktoriin
Ester Šank on pärit Virumaalt ning koolis käinud Järvamaal. Ta lõpetas Türi keskkooli kuldmedaliga. Raplasse tõi teda pärast ülikooli lõpetamist 1979. aastal abielu ning töö Ühistöö toimetuses.
Soov saada ajakirjanikuks kujunes tütarlapsel välja juba koolipõlves, 7. klassis. Teda paelus sport ja siiamaani meenutab Šank naerulsui, kuidas ta poistele kooliajal spordiviktoriinis pähe tegi. “Mul olid paksud kladed täis sporditulemusi. Kui koolis tuli sporditeemaline raadioviktoriin ja poisid vaidlesid, kes neist läheb meie klassi esindama, palusin saata ennast. Lõpuks nõustuti ega tulnud kahetseda, sest võitsin viktoriini. Väga uhke oli, et sain oma teadmistega vanema klassi poisse lüüa,” meenutas Šank.
Kuigi ta oli otsustanud, et temast peab saama spordireporter, päris nii ikka ei läinud. Aina enam kiskus teda poliitika ja ühiskondlike teemade poole. Spordireporterina polegi ta töötanud, kuid see-eest hindavad tema teadmisi nüüd kõrgelt lapselapsed. Suurte spordi- ja muude sündmuste ajal on nad öelnud, et mammaga on põnev rääkida, sest ta teab palju fakte ajaloost.
Ühistöö
Tartu Ülikoolis omandas Šank teadmisi ajakirjanduse kohta legendaarse õppejõu Juhan Peegli käe all. Ühistöösse tuli ta esialgu praktikale viimase kursuse tudengina. Seejärel palus ta end juba sinna tööle suunata, sest abikaasa oli tulnud aasta varem tööle Rapla keskkooli. Ühistöös võttis noore ajakirjaniku oma tiiva alla toimetaja Jaan Nikker. Kokku töötas Ester seal kolmteist aastat kuni 1992. aastani, mil asus tööle Rahva Häälde. Aga pöördelised ühiskondlikud sündmused leidsid aset just sel ajal, kui Ester Šanki tööandja oli Ühistöö. Ja millised ajad need olid!
1979. aastal ei osatud veel kusagil unistada iseseisva Eesti Vabariigi taastamisest või nõukogude korra lagunemisest. 1992. aastaks oli riiklik iseseisvus taastatud ning tulevik paistis sini-must-valge.
Šank meenutas iseseisvuse taastamisele eelnenud aastaid ajalehetoimetuses ning ütles, et see oli äge aeg. “Oi, kui äge see oli!” kõlasid tema sõnad, kui tsiteerida täpselt. Mõni aasta tagasi lappas ta ühe konverentsi ettekande jaoks arhiivis vanu ajalehti ning nautis toonaste sündmuste meenutamist.
“See oli tõepoolest haarav aeg, sest oli näha, kuidas inimeste julgus üha kasvas. Samuti kasvas ajakirjanike julgus teatud asju otse välja öelda. Ajakirjandus peegeldas toona päris täpselt inimeste meelsust,” rääkis Šank. Tollase ajakirjanduse roll oli informeerimise kõrval ka mobiliseerida inimesi tegutsema.
Rahvarinne
Nõukogude ajal tähistati 5. maid ajakirjanduspäevana. Põhjus seisnes selles, et 1912. aasta 5. mail ilmus esimene Pravda number. Šank meenutas, et 1988. aastal plaanis ta kutsuda Marju Lauristini 5. mail Ühistöö toimetusse kohtuma ajakirjanike ja kirjasaatjatega. Lauristin oli nõus tulema. Küll aga oli sama aasta 13. aprilli õhtul olnud Eesti Televisiooni eetris saade “Mõtleme veel”, kus Edgar Savisaar viskas õhku ettepaneku moodustada Rahvarinne perestroika toetuseks. Nii kujunes 5. maiks plaanitud kohtumisest lehetoimetuses tegelikult Rahvarinde algatusrühma moodustamine Raplas.
Lisaks Marju Lauristinile osalesid sellel kokkusaamisel teiste seas Andres Ehin, Ülo Vooglaid, Tõnis Tõnisson ja muidugi Ester Šank ise. Nemad kõik kirjutasid alla Raplamaa Rahvarinde algatusrühma asutamisele. Loomulikult kuulutati see uudis välja leheveergudel. Paralleelselt hakkasid moodustuma teised rakukesed kõikjal Rapla rajoonis ja Ühistöö toimetusest sai sõna otseses mõttes uue liikumise staap. Sealt koordineeriti teiste rühmade moodustamist ja tegutsemist.
Neil päevil ei rääkinud riiklikust iseseisvusest avalikult veel keegi. Toonasteks loosungiteks olid uutmine, avalikustamine, isemajandamine ja suveräänsus. Kuigi need sündmused jäävad ainult kolmekümne aasta taha, tundub see periood ometi olevat pikem, sest vahepeal on elu ainuüksi tehnoloogilises mõttes nii palju edasi läinud. Selle tõi välja ka Šank.
“Võib-olla noored ei mõista, miks ei saanud kohe nõuda Eestit vabaks. Aga see oli totalitaarne riik, Nõukogude väed olid meil sees. Ainumõeldav oli liikuda samm-sammult, proovida ja katsetada, kui kaugele saame minna,” rääkis Šank. Ta lisas, et hirmu ei osatud siiski tunda. Pigem aitas üksmeel, küünarnukitunne. Esmatähtis oli saavutada Eesti vabadus nii, et ise ja eesmärk püsima jääks.
Suveräänsus ja iseseisvus
Mingiks väikeseks hetkeks tuli siiski ka hirm. Šankil oli selleks hommik 19. augustil 1991, kui Moskvas püüti läbi viia riigipööret. Selle õnnestumise korral ei oleks saanud Eesti riiklikust iseseisvusest enam juttugi olla. “Ma kartsin tol hommikul mitte enda, vaid laste pärast. Mis siis saab neist, kui ema ära viiakse? Aga enne või pärast seda ma küll mingit hirmu ei mäleta. Me ju toetasime üksteist!” rääkis Šank.
Emotsionaalne verstapost oli rahvakogunemine 1988. aasta augustis Tammemäel, vaid loetud kuud pärast Rahvarinde moodustamist. See demonstreeris selgelt, et kohalikud elanikud on ideega kaasa tulnud. Tammemägi oli rahvast tihedalt täis. Rongkäik sinimustvalgete lippudega sai alguse praegusest Karmani parklast ning kulges mööda Tallinna maanteed Tammemäele. Siis sai plakatitel välja öelda, mida rahvas tahtis. Iseseisvuse terminit küll veel ei kasutatud, räägiti suveräänsusest ja seegi mõjus sütitavalt.
16. novembril samal aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Sellega deklareeriti kohalike seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste suhtes. Seda on loetud Nõukogude Liidu lagunemise alguseks.
Igal juhul oli tegemist märgilise ajaloolise sündmusega, sest selle otsuse langetas Ülemnõukogu, kes vähemalt teoorias pidi olema kommunistliku ideoloogia lojaalne järgija. Selles väljendus ka teatav tarkus: järskude otsuste langetamise asemel võeti teekond iseseisva riigi suunas ette samm-sammult.
“Väga tähtis oli see, et seda teed käidi ja iseseisvuse alusmüüri rajati juriidiliselt vettpidavalt. Tegelikult ehitati iseseisev Eesti üles juba Nõukogude Liidu sees. Kui jõudis kätte 1991. aasta 20. august, oli seadusandlik baas suuresti juba olemas, et riik saaks hakata toimima,” rääkis Šank.
Taasiseseisvumine
Tollane ajaleht oli kogu selle vaimsuse kandja. Näiteks avaldati Ülo Vooglaiu harivaid artikleid ühiskonna korraldusest, demokraatiast ja riigi toimimisest. Usaldus ajakirjanduse kui institutsiooni vastu oli rahva seas kõrge, ajakirjanikud olid ühtlasi tollase poliitika juhtfiguurid ning rahva lootuste väljendajad.
Tasapisi kasvas inimeste julgus ja usk Eesti vabanemisse, sinimustvalged trikoloorid mõjusid innustavalt ning suured rahvakogunemised süstisid veel enam ühtsust. Konkreetne kurss iseseisvusele võeti 30. märtsil 1990, kui kokku tuli uus (ja ühtlasi viimane) ENSV Ülemnõukogu.
“Nüüd tundub, et Moskvas toimunud putš tuli meile taeva kingitusena, et riiklik iseseisvus taastada ilma ühegi püssipaugu ja ohvrita,” sõnas Šank. Jõudis kätte 1991. aasta 20. august. Šank ütles, et tema oli sel päeval kodus, jälgis sündmuste kulgu televiisorist ning hoidis hinge kinni. Õhus oligi kaks varianti – kas tuleb “ei” või “jah”. Seda ta ei kartnud, et hääletus võiks läbi kukkuda.
Kui Moskvas oli riigipöördekatse läbi kukkunud ning Boriss Jeltsini toetajad pääsesid võimule, oli üsna selge, et Eesti iseseisvuse jaoks on aeg küps. Ajaloos on kellaajalise täpsusega paika pandud kõigest mõned üksikud sündmused. 20. augusti otsus Eesti riiklikust iseseisvusest on üks nendest. Kell oli 23.03 hilisõhtul, kui Ülo Nugise haamer lajatas Toompeal vastu lauda ning taastas Eesti iseseisvuse. Mälestus seinakellale suunatud kaadritest, mis näitavad kellaajaks mõned minutid pärast ühteteist, elab jätkuvalt paljude eestlaste meeltes.
Kohustus rääkida edasi
“Ma mõtlen tihti nendele inimestele, kellega koos me sel perioodil tegutsesime. Nad kõik olid justkui pereliikmed, õed ja vennad. Osaga neist suhtlesimegi ehk tihedamalt kui õdede-vendadega. Tenno Teets, Andres Ehin, Mando Masing ja mitmed teised. Tõnis Tõnissoniga tegime iga päev kõrvuti kabinettides tööd. Ka hiljem nendega kokku saada oli alati armas tunne,” meenutas Šank.
Pidevalt nendele aegadele enam tagasi ei mõelda. Küll aga ütles Šank, et kahju on sellest, kui mõnd konkreetset nüanssi enam ei mäleta. Seepärast tuleks tema sõnul rohkem mälestusi kirja panna ja kõigi vanemate inimeste kohus on rääkida nendest aegadest oma lastele ja lastelastele. Õnneks tema enda lapselapsed tunnevad nende aegade vastu huvi.
Lisaks tööle ajakirjanikuna on Ester Šank olnud president Arnold Rüütli pressinõunik, Tallinna linnavolikogu ja Tallinna Kesklinna valitsuse avalike suhete nõunik. Ühtlasi on ta kirjutanud ning toimetanud mitmeid raamatuid.
