Covid kummitab. Kolmas laine on üle Eesti rullumas. See ei lase kellelgi ennast kindlustatuna tunda. Osa piirangutest ongi juba kehtimas ja lähinädalad toovad lisatakistusi. See teadmine sünnitab trotsi.
Ühel pool protesteerivad igasugused uskmatud, kes on lasknud ennast kuulujuttudest ja vandenõuteooriatest hullutada ning kahtlevadki absoluutselt kõiges ja kõigis. Võiks ju öelda, et jumal nendega – oma probleem, kui enda elu ohtu seatakse. Paraku on see uskmatute armee tänu sotsiaalmeedias levivatele (ja ka täiesti pahatahtlikult levitatavatele) teooriatele sedavõrd suureks paisunud, et sellest ei ole võimalik mööda vaadata. Neid ärritab, et piirangud, mis valitsus kehtestanud, on otseselt nende vastu suunatud. Näiteks see, et avalikel üritustel küsitakse järjest sagedamini kinnitust sellele, et sa ei ole kaaskodanikele ohtlik. Nad ütlevad, et vaktsiinist keeldumine on üks inimese põhiõigusi.
Aga ka teiselt poolt, vaktsineeritute tiivast, hakkab järjest valjemat pahandamist kostma. Nemadki ei ole piirangutega rahul. „Te nõuate minult maski? Mis mõttes – ma olen ju ausalt oma kaks doosi kätte saanud?”
Tunnistagem, see sunnib tõesti küsima, kas nendest süstidest siis tõesti mingit kasu ei ole. Ja kui niimoodi juba küsitakse ning väga selget ning lohutavat vastust ka ei saada, siis sünnitab see vaktsineeritute tiivast uskmatute leeri üleminekuid. Sest tõesti on väsitav ja lohutamatu juba kolmandat aastat järjest oma igapäevase normaalse elu arvelt lainest lainesse hüpata täpselt teadmata, kas see üldse kunagi lõpeb. Elu on liiga lühike, et ühe haiguse pärast see üldse elamata jätta!
Nõnda võikski ju olla, et kui sa oled oma süstid kätte saanud ja vajalikul ajal neid ka uute doosidega täiendad, siis oled sa sundustest vaba. Kohustuslikud piirangud kehtigu ainult neile, kes kaitsesüstimistest keelduvad. Igalühel oma valik!
