1.6 C
Rapla
Pühapäev, 24 okt. 2021

Südamelt ära: Eesmärki teades on mõnusam õppida

Täna algab paljude õpilaste jaoks taas kooliaasta. Mäletan veel selgelt oma elevust enne esimesse klassi astumist. Terve suvi enne kooli möödus suure elevuse saatel. Ma ei jõudnud ära oodata, millal lõpuks koolis käima saan hakata. Koolis käisid ju suured lapsed. Pisut jõudsin sinna sekka ka muret tunda, kas ehk teised minust rohkem juba ei oska. Suuresti olid tunded siiski igati positiivsed.

Mäletan, kuidas esimesel koolipäeval tuttuue värvilise aabitsa sain. Mäletan neid lõbusaid tegelasi, kelle abil me esimesi teadmisi omandama hakkasime. Mäletan ka kassikujulist seinakella, mille isa mulle piduliku päeva puhul seinale kinnitas. Nüüd siis tuli oma elu kella järgi elama hakata.

Hea esimese klassijuhataja toel sai minu tõsisem haridustee sujuva alguse. Koolis käimise ind aastate jooksul pigem siiski kahanes.

Ilmselt natuke paratamatult tekkisid mu peas seosed õppimise ja hinnete vahel. Õppimise eesmärk oli hea hinne. Sellest vaatepunktist vaadatuna ma pärast haridustee lõppu kuigi palju õppinud ei ole. Mulle ei meenu, et mu uusi teadmisi numbriliselt just kuigi tihti hinnatakse. Kui ma aga õppimise teemale natuke pikemalt mõtlema jään, siis märkan, et ilmselt olen ma lihtsalt aastate jooksul leidnud uusi, paremaid viise teadmiste omandamiseks.

Kooliajast on mul meeles näiteks see, et suutsin ühe seeliku õmblemise jooksul õmblusmasinal kolm korda nõela ära murda. Õpetaja olukorra üle ei rõõmustanud ja seelik jäi pooleli. Vaevalt see hinnegi kuigi hea oli. Sellest kogemusest jäi meelde pigem väike hirm pidevalt perutava masina ees.

Kümme aastat hiljem tekkis mul järsku soov õmblusmasinaga sõbraks saada. Muutunud oli nii mõndagi. Täiskasvanuna ma teadsin, miks seda oskust soovin. Ma nägin teiste oskajamate inimete kätetööd ja see inspireeris mind. Mulle meeldis mõte oma lastele ise riideid õmmelda. See võimaldas mul kasutada nahasõbralikke kangaid, mugavaid lõikeid ja taskukohasel viisil vähendada oma panust kiirmoe tööstusesse. Kooliõpilasena teadsin, et õmblusmasinaga tuleb sõbruneda hea hinde saamiseks.

Muutunud oli paljugi ka selles, kuidas ma õppisin. Õigemini ei tundnud ma peaaegu kunagi täiskasvanuna, et ma oleks päriselt õppinud. Ma olin teistest inspireeritud ja täis tahet katsetada. Keegi ei viibutanud näpuga ja ei pannud mu katsetustele hindeid. Oskused tulid harjutamise, katsetamise ning teiste inimeste kogemuste, nippide najal. Märkamatult hakkasid asjad välja tulema ja kangast said mütsid, püksid, kleidid või õueriided. Kaks täiesti erinevat kogemust ja ka tulemust.

Hilisema kogemuse põhjal tõden aina uuesti, et minu jaoks on oluline teada, miks ma õpin. Kooliaega meenutades ei saanud ma liigagi tihti aru, miks mul neid omandatavaid teadmisi vaja võiks minna. Mõningal juhul tuli see teadmine hiljem ja mõningal juhul pole seda siiani tulnud. Eks on osalt arusaadav, et lapsena ei olegi nende põhjuse adumine alati kerge. Aga teatud praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisel ei oleks olnud keeruline neid põhjuseid otsida. Ega ma täpselt teagi, oli siis asi selles, et ma ei pööranud põhjendustele kuigi palju tähelepanu või siis ei tulnudki kellelgi pähe selgitada, miks me õpime.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised