Mariliis Ehrenpreis
Rapla vallas Kuku külas asuv 3,9 ha suurune Matsi-Kärneri tammik on kuulunud looduskaitse alla alates 1992. aastast, kuid nüüd seisavad need 50-60-aastased tammed silmitsi Keskkonnaameti pakutava kaitse kaotamisega.
Mida tähendab see aga veel tamme mõistes noorukieas olevate puude saatusele? Kujundlikult öeldes ja inimese elujoonega võrreldes tähendab see täiskasvanuks saamist ning vastutuse võtmist oma elu iseseisvaks korraldamiseks. Mitte keegi ei saa panna kätt ette hoidmaks neid tammesid “ennast” maha müümast või raiumast ja koos sellega igavikku kadumast. Maha jättes endast vaid Matsi-Kärneri nime kõla.
Kahjuks lood, kus puud veel rääkisid ja inimesed aupaklikult enne nende saatusesse sekkumist korraliku “mina-räägin-puuga” dialoogi maha pidasid, on nüüdseks vaid tilluke jäänuk eestlaste ühest järjekordsest veidrast ja meile arusaamatust rahvauskumusest.
Tundub täiesti arulage mõelda mõõtmes, et Keskkonnaamet saadab oma komisjoni enne kaitse alt väljaarvamise otsust Matsi-Kärneri Tammiku Nõukogu ette ja küsib igalt puuisendilt eraldi arvamust tema eluplaanideks järgneva 100 aasta lõikes.
Tänapäevase maailmanägemuse juures saab igaüks aru, et inimene, kes seda isegi kaalub, on pehmelt öeldes “nelja valge seina kandidaat”. Selline otsus peab olema langetatud ikka kohalike inimeste poolt, kes teavad ja tunnevad seda metsa. Oskavad pajatada selle metsa lugusid, näitavad sulle radasid, kus kunagi saadi koos emaga seeni otsitud, millised erilised taimed ja loomad seal elavad. Igal juhul kõike seda kultuurilist-ajaloolist, looduslikku mitmekesisust toetavaid ning tõestavaid fakte, mis teevad ühest tammikust riikliku looduskaitse väärilise objekti.
Avalikku arutelu ei toimunud
Kuid reaalsuse uueks mõõtmeks on see, et sellist avalikku arutelu kohalike inimestega ei toimunud. Ühel augustikuu päeval, kui ma ootasin Agomeris oma autorehvi parandamist, hakkasin igavusest ootesaali jäetud ajalehti lugema. Ma pidin kaks korda lugema läbi umbes 150-sõnalise rohelise kastikese, kus teatati, et Matsi-Kärneri tammik arvatakse looduskaitse alt välja ja et kohaliku arutelu korraldamiseks ei nähtud vajadust.
Tegemist on väikese tammikuga, mis on ümbritsetud eramaadest. See pole tõesti kuulus metsake koos RMK rajakeste ja piknikuplatsiga, isegi mitte ligipääsetav igaühele. Vähesed üldse teavad, et see koht eksisteerib, kuid ma ise olen sinna kord väiksena emaga jalutama sattunud. Ma mäletan, kuidas need sihvakad tammed kõrgusid mu pea kohal ja kohisesid saladuslikult, pajatades mulle lugusid keeles, mida ma ei mõista niivõrd, et võiksin tõlkida. Aga tunne on alles, mälestus ere ja kontakt loodud igaveseks.
See natuke üle pooletunnine jalutuskäik aastaid tagasi tõukas mind tegema postituse Raplamaa Rahva Facebooki gruppi uurimaks, kas on veel inimesi, kel on mingi ühendav mälestus või lugu Matsi-Kärneri tammikust. Kahjuks mulle ei laekunud kirju ega kommentaare, mis oleks valgust heitnud nende tammede sosinale, mis mulle nii tähendusrikkaks osutusid nüüd aastaid hiljem. Inimesed avaldasid küll oma pettumust, kuidas kaitse alt väljaarvamise otsus oli sündinud – ilma avaliku aruteluta, ja küsimuse puhul “Miks selline otsus tehti?” ei uskunud keegi reageerijatest, et tegelik põhjus on tammiku kultuurilise-ajaloolise või loodusliku harulduse puudumine. Leiti, et arvatavasti on see otsus sündinud, et vältida tulevasi seadusandlikke probleeme Rail Balticu trassi ehitamisel (mis läheb sealt lähedalt mööda) või saab see kaitsealune objekt hoopis takistuseks tulevase Tallinna-Viljandi neljarealise maantee ehitamisele (mis ühe võimaliku plaani kohaselt läbiks Matsi-Kärneri tammiku alasid).
Milline on tõde Matsi-Kärneri tammiku looduskaitse alt väljaarvamise taga, ei oska ma öelda ega taha seisukohta isegi võtta, kuid ma soovin, et mõtleksite korra järgnevale.
Kui oma 1000 aastat tagasi oleks Mats läinud Kärneri käest küsima, kas ta võib ta maja tagant metsast tamme raiuda, oleks Mats vastanud umbes midagi sellist: “Ei noo midää sa mind sellega, Kärner, tüütama tuled, mine vaata ise miese see Tamm arvab, kas tahab sulle laudadeks majja tulla, mille peal su lapsed pläterdada saavad või mitte.”
29 aastat tagasi tegid kohalikud inimesed ühiselt ettepaneku selle tammiku riikliku kaitse alla võtmiseks, et ükski Mats ei läheks ega võtaks kogu tammikut maha, kui tal peaks tulema tuju müüa tervele külale laudu.
Nüüd 29 aastat hiljem otsustab keegi kuskil kontoris looduskaitse all olevaid objekte vaadates, et sellel tammikul pole tegelikult mitte mingit väärtust ega erilisust. Pole enam vajadust teda seal listis hoida. Kohapeale saadetakse ka üks ekspert, kes teeb kindlaks, et kaitset vajavaid liike vist ei ole, ja asi on otsustatud.
Tõsiasi on, et maailmanägemus muutub, see, et eile oli puudega rääkimine tavaline osa igapäevast, on täna hullus, ja et täna avaliku arutelu korraldamine kaitsealuse metsa saatuse otsustamiseks on normaalsus, võib olla homme juba asjatu ajakulu.
Loeb aga küsimus, kas me tahame minna üle uude mõõtmesse ja kas see “homne normaalus” on meile okei.
