Sügis on põllumeeste jaoks igal aastal tihe aeg. Meelis Burmeister (54), kes on ennekõike tuntud teraviljakasvatajana, teab seda omast käest. Ometi tuli tänavune sügis tema jaoks veidi teistmoodi. Jaanipäevaks said allkirjad paberile, millega ta võttis üle OÜ Raikküla Farmer juhtimise.
Senine juhataja Tõnu Rahula läks pensionile. Nüüd on Burmeistril olnud loetud kuud aega, et uude rolli sisse elada. Ise ütles ta, et tegelik sisseelamine võtab aega hoopis kauem.
Meelis on pärit Valgu lähedalt Inda külast Märjamaa vallas. Seal on ta üles kasvanud ja alustanud kooliteed, loonud perekonna ning rajanud ettevõtte Metetra OÜ, mis tegeleb teraviljakasvatusega. Paljud on küsinud, mida see nimi tähendab. Nimi tuleb sõnade Meelis, teravili, traktorid esimestest tähtedest – Metetra. Burmeister meenutas, et kui 2004. aastal sai pandud paberile võimalikud nimed, mida oma ettevõttele panna, ei tundunud ükski õige, kuni abikaasa pakkus välja Metetra, mis osutus ainsaks sobivaks variandiks.
Nimepanemisega on seotud ka üks lõbus lugu. Nimelt tuli tol ajal enne ettevõttele nime panekut see reserveerida. Ja nii Burmeister tegigi, aga kõigest mõni päev hiljem püüdis keegi teine registreerida täpselt sama nime – Metetra OÜ. See tal muidugi ei õnnestunud, sest Burmeister oli jõudnud ette.
Burmeistri elu on läbi ja lõhki olnud seotud Valgu küla ja selle lähiümbrusega. Nüüd on selle kõrvale tulnud ka Raikküla ja oma aega tuleb jagada kahe paiga vahel. Ega need teineteisest teab kui kaugel just ole, umbes 15 minutit autosõitu. Ometi jääb üks ühe ning teine teise omavalitsuse territooriumile. Valgu kuulub Märjamaa ning Raikküla Rapla valda. Kui Burmeister Raikküla Farmer OÜ üle võttis, lubas ta, et suuri muudatusi tulemas ei ole, ja ega nii suurt laeva järsult pööragi. Võib-olla ainuke valdkond, kus väike muudatus tehti, puudutab teraviljakasvatust. Sel sügisel külvati mitmel sajal hektaril talivilja.
Ilmataadi tujud ja masinad
Põllumehe ameti juures on oluline koht riskide maandamisel erinevate kultuuridega. Ka Burmeister tõdes, et selle ametiga käib kaasas omajagu riski ja teadmatust. Teadmatus just selle nurga alt, kui heldelt vaatab põllumehe tegemistele ilmataat. “See on vana tõde, et ilmataat on põllumehe suurim aktsionär,” sõnas Burmeister. See on klassikaline ütlus, mis viitab sellele, kui oluline on ilmastiku roll põllumajandusettevõtte tegevuses.
Ideaalne oleks selline aasta, kui maikuu on jahe ja niiske. See võimaldaks viljal kenasti kasvama hakata. Ja kui siis veel august päikesepaisteline oleks, õnnestuks ka viljakoristus. Vastupidisel juhul võib karta, et saak jääb nigelaks. 2021. aasta suvi ei olnud ideaalne. Maikuu polnudki kõige hullem, aga siis tulid kuivad juuni ja juuli. “Esimestel nädalatel ma suurt muret ei tundnud, aga siis tuli küll hirm nahka, kui ikka üldse vihma ei sadanud,” rääkis Burmeister. Viljapead mitte ei hakanud valmima, vaid kuivasid. Õnneks oli rohkelt maas talivilja, mis andis suure osa kogu saagist. Nüüd käib juba uue talivilja külvamine.
Võib öelda, et põllumajandusega tegelemine tuli Meelis Burmeistrile kaasa geenidega. Seda ametit pidas tema isa, kes tegelikult aitab 87-aastase mehena jätkuvalt poja tegemistele kaasa. Meelise nooruspõlve huvi olid masinad. Eks selle aja koolipoistel oli ikka nii. Huvi mehhaanika vastu on jäänud teda saatma tänase päevani. “Kooliaknast vaatasin välja ikka töökoja poole, sest seal olid masinad. Poistele oli see põhiasi,” meenutas Burmeister. Tehnikahuvilise noormehena sai kõige enne näpud õliseks tehtud võrride ja mootorratastega tegeledes.
Pärast põhikooli lõpetamist Valgus jätkas ta kooliteed toonases Tihemetsa sovhoostehnikumis. Seal õppis Burmeister aastail 1982-1986. Tema eriala oli tehnik-mehaanik ning selline valik polnud mingi üllatus. Isa traktori peal keeras ta lapsena rooli niipea, kui silmad üle rooli vaatama ulatusid. Kui Tihemetsast sai hariduse kätte, tuli minna aega teenima Nõukogude armeesse. Ka seal läks selles suhtes hästi, et tegeleda sai tehnikaga, täpsemalt lennutehnikaga.
Algus vanade masinatega
Armees käidud, naasis Burmeister 1988. aasta lõpus Valgusse. Korra läks mõte liikuma ka maailmas rändamise peale, aga see ei tundunud nii ahvatlev kui koduküla traktorid ja kombainid. Valgu sovhoosis töötas ta osakonna mehaaniku ning mingi aja ka osakonnajuhatajana. See oli periood, kui Meelise õlgadel olev vastutus hakkas järjest kasvama. Osakonnajuhataja ta hea meelega just ei olnud. Parema meelega vastutas tehnika korrasoleku eest. “Ma olin noor poiss toona. Vanemate inimeste kamandamine ei istunud mulle kuidagi. Masinate juures tundsin end paremini,” rääkis ta.
Peagi jõudsid kätte segased üheksakümnendad koos sovhoosi lagunemise ja eraettevõtete loomisega. Tegelemine viljakasvatusega algas sellega, et eakas sugulane andis esialgu kasutada ja hiljem pärandas Meelisele kaksteist hektarit põllumaad ning tasapisi hakkaski ettevõtte ülesehitamine. Esimesed seemned ostis ta veel Vene rublade eest, aga sealt edasi tuli juba krooniaeg. Esmalt tuli põllupinda juurde vähehaaval, kiire hooga see igal juhul ei kasvanud. Kapitali naljalt võtta ei olnud.
Üks viis, kuidas algusaegadel toime tulla, oli vanade traktorite ja haakeriistade kasutamine. Natuke nokitsesid ja jälle sai korda. Mitmed sõbrad, tuttavad ja põllumehed ümberringi ostsid uusi masinaid lääne poolt, samal ajal kui Meelis jätkas vana tehnika kasutamist. See oli teadlik valik. Läänes valmistatud tehnika peale mindi üle alles aastatel 2007-2008, kui selleks sai Euroopa Liidust toetust taotleda.
“Tehnika asemel panustasin pigem maa hankimisse. Miks oleks pidanud oma esimesed rahad panema uue tehnika alla? Loomulikult oli sellel mõtteviisil kriitikuid, aga täna ei saa enam põllumaa suhtes laieneda, nii nagu toona sai. Tehnikaparki on täna aega täiendada küll,” rääkis Burmeister.
Selliselt tegutsemine oli võimalik tänu sellele, et tema alluvuses töötasid vanad tuttavad mehed majandi aegadest, kes olid sellise tehnikaga harjunud ega väga nurisenud. Ja needsamad inimesed töötavad ikka koos temaga tänase päevani, nüüdseks küll moodsate masinate roolis.
Raikküla Farmer
Protsess, et Metetra OÜ ostaks ära OÜ Raikküla Farmer, kestis aastaid. Koostöö sai alguse 2012. aastal, kui Tõnu Rahulal oli vaja vilja juurde osta. “Ta pöördus minu poole ja ütles, et miks ma sinna sadamasse vilja vean, parem müügu talle. Sealt hakkaski koostöö pihta,” meenutas Burmeister. Huvitav tähelepanek on see, et kui sündis Meelise poeg, külvas ta maha esimesed hektarid oma vilja ning kui sündis pojapoeg, ostis ta esimesed Raikküla Farmeri osakud. Samm sammu haaval hakkas osakute arv kasvama, kuni see jõudis kahekümne protsendini.
Umbes kolm aastat tagasi, kui Tõnu Rahulal tekkis plaan minna pensionile, võeti tõsisemalt ette arutelud ettevõtte tulevikust. Burmeistri sõnul ei uskunud ta esialgu, et suudab selle ära osta, kuid läbirääkimistel osalemine tundus hea võimalus vähemalt kogemus saada. Esialgne plaan oli suurendada osalust vähehaaval, sest polnud kindel, mil määral pank asjaga kaasa tuleb. Enne tehingu sõlmimist oli peaaegu pool aastat üsna kõvasti arvutamist ja tõestamist, et Metetra OÜ on võimeline selle tehingu tarvis võetud laenukoormust kandma. Selle töö tulemusena oli jaanipäevaks ostu-müügileping allkirjastatud.
See oli suur asi kõigi osapoolte jaoks ning ühtlasi ka vastutuse kasv Meelise jaoks. Ta tõdes, et see on tõepoolest nii, aga lisas: “Ega hulluks saa ka end sellega mõelda, et sul nii suur vastutus on. Muidugi on tööd rohkem, sest varasemaga võrreldes on uues tekkinud ettevõtete grupis käive ja tööliste arv ligi kolm korda suuremad,” rääkis Meelis Burmeister.
Tema kontor Raikkülas asub kohaliku kultuurikeskuse teisel korrusel, samades ruumides, kus varem oli Tõnu Rahula töökoht. Kabinetiks on seda isegi vähe nimetada, pigem annab see välja koosolekuruumi mõõtmed. Kohe intervjuu alguses ütles Burmeister, et ta ei ole kontoriinimene ning talle meeldib rohkem viibida tööde ja tegemiste keskel kohapeal ning olla asjadega vahetult kursis.
Loomakarja kasvatamine, millega Raikkülas tegeletakse, on tema jaoks uus valdkond. Vähemalt ei ole ta viimastel aastatel sellega otseselt kokku puutunud. Omal ajal olid majandites sajapealised karjalaudad ja ühes sellises töötas tema ema karjabrigadirina. Sealt tulid koolipõlve esimesed töökogemused, olles nii öö- kui ka päevakarjak.
Valgus rakendab ta oma ettevõtmistes n-ö käed külge juhtimisstiili, aga Raikkülas võtab veidi rahulikumalt. “Ma ei saa end võrrelda kogenud inimestega, kes oma erialal töötavad. Pole mõtet hakata uue inimesena kohe korraldusi jagama. Tõnu on üles ehitanud hästi toimiva süsteemi,” rääkis Burmeister.
Ta lisas, et see oli ka üheks kaalukeeleks, miks ta oli valmis ettevõtte juhtimise üle võtma. Enne otsuse langetamist rääkis ta võtmeisikutega läbi ning uuris, ega nad plaani ära minna, kui uus juhataja tuleb. Tööde- ning farmijuhatajad lubasid jääda paika ning see andis kindlust, et ettevõte toimib edasi samadel alustel nagu varem.
Vaatamata suurenenud koormusele on ööpäevas ikka sama palju tunde ning aega tuleb leida nii Valgu kui ka Raikküla tegemiste tarbeks. Nüüd on vähem põhjust rapsida ning rohkem saab ülesandeid delegeerida. Palju aitab ka see, et poeg Ivar on üle võtnud osa isa kohustusi. Muide, Meelis ütles, et on uhke tunne näha, kuidas oma poeg on ka hingega asja juures ning aitab värskete ideede ja mõtetega ettevõtet edendada. Ehk see käibki mööda geene, et teotahe ja armastus põllumajanduse vastu läheb edasi isalt pojale. Teatavasti oli ka Meelise isa põllumees, nüüd on ta seda ise, poeg kõnnib isa jälgedes ning pole ju võimatu, et ka lapselapsed seda edasi teevad.
Meelisel on viis lapselast, kolmel poisil on juba avaldunud tehnikahuvi ja tütretütrele meeldib askeldada sõbranna juures lehmade ja vasikatega, ehk jääb ka kõige pisem maaeluga seotuks. Pojale lisaks töötavad Meelisega koos ka väimees ja minia. Viimane on juba mitu aastat silma peal hoidnud ettevõtete arvepidamistel, nüüd on ta ka Raikküla Farmeris raamatupidaja. Jätkuvalt kehtib Meelisel kokkulepe Tõnu Rahulaga, et vajadusel saab nõu küsida või aru pidada. “Eks hüva nõu läheb ikka vaja, siis helistame ja räägime,” sõnas Meelis Burmeister.
