Artur Vorontsov võttis maikuus oma telgi, läks metsa ning lubas sealt mitte enne välja tulla, kui on oma elu korda saanud. Stabiilse töö asemel otsustas ta tööampsude tegemise kasuks.
Oma lugu ja ekstreemse suve jooksul saadud kogemusi jagas ta ka Raplamaa Sõnumitega.
Artur ütleb, et tema liivakastikodu on Kohilas. Veel on ta elanud nii Hagudis, Juurus kui ka Raikkülas. Kõigest 21-aastasena jättis ta kodumaaga hüvasti ja suundus välismaale. „Ega ma Eestis väga nagu kohta ei leidnudki,” tõdeb ta. Järgnevad 10 aastat töötas ta piiri taga. „Pool aastat töötasin jutti, pool aastat puhkasin Eestis,” kirjeldab ta.
Elu loksus mingis kindlas tuttavas rütmis. Seda seni, kuni rasked kaotused Arturil pinna jalge alt tõmbasid. „Kaks aastat mu elust kadus nagu ära. Ma ei teagi, kui palju riike ma läbi reisisin. Ma hoidsin ennast kogu aeg tegevuses,” kirjeldab ta. Esimese aasta rändas ta välismaal, töötas erinevatel töökohtadel. See aeg kulges suuresti elupõletamise tähe all, mis paratamatult ühel hetkel krahhiga lõppes.
„Krahh tähendabki ju seda, et su elu variseb kokku. Suhted purunesid ja kõik asjad. See oli nagu ahelreaktsioon,” kirjeldab Artur. „Mingi aeg tuli nagu teadvus tagasi. Kaua ma neid riike vahetan,” räägib ta. Selleks ajaks oli ta oma rändamisega Hollandisse jõudnud. Kogu maailma vallutas koroonapandeemia ja riik läks esimest korda lukku.
„Mul tekkisid makseraskused ja elu jooksis maksimaalselt kokku. Mõtlesin, et kuna ta on niikuinii kokku jooksnud, tulen Eestisse, saagu mis saab,” räägib Artur. Eestisse jõudis ta möödunud aasta jaanuaris. „Ööbisin siin-seal sõprade ja õdede juures. Aga mingi aeg sain aru, et see on liiga mugav,” ütleb Artur ning lisab: „Ma sain aru, et ma ei saa teiste armust ka elada.”
Tal sündis mõte, et ta läheb telgiga metsa ja enne sealt välja ei tule, kui on oma elu korda saanud. Kevadel võttis ta taaskasutuspoest leitud telgi ja asus oma plaani ellu viima.
Pole kellaga rahu teinud
Palga teenimiseks kõige sobilikum tundus Arturile tööampsude tegemine. Erinevalt stabiilsest palgatööst on tööampsud lühiajalised. Üks tuntumaid veebikeskkondi, mis neid ampse inimestele pakub, on GoWorkaBit.
Artur Vorontsov ütleb, et ta pole vist kellaga siiani rahu teinud, sest pikemaajaline töösuhe talle hetkel veel kuigi ahvatlev ei tundu. Tööampsude kasuks otsustas ta tegelikult kahel põhjusel. Üks neist oli soov end mitte kindla tööandjaga pikaks ajaks siduda.
„Ma olin ehitusel jooksupoiss. Ma sain aru, kui väga ma vihkan seda tunni täis tiksumist. Sa lihtsalt ootad tund aega, et kellelegi kruve kätte anda. Sa vaatad kogu aeg kella ja see nagu seisab,” meenutab ta. Võimalus oma aega ise planeerida oli esimene põhjus, miks ta otsis alternatiivset lahendust traditsioonilisele tööle.
Teise impulsi andis soov uusi kontakte luua. Aastad välismaal olid teinud oma töö. „Mul on hästi palju sõpru ja lähedasi, aga mul puudusid tööalased tutvused,” tõdeb ta. Kuigi alguses asus ta ka Eestis harjumuspärasele palgatööle, sai ta kiiresti aru, et see ei täida tema eesmärke. Ühe ettevõtte sees kuigi palju uusi kontakte luua ei õnnestu. Nii leidiski Artur end telgiga metsast, samal ajal otsides sobivaid tööotsi. Selleks saatis ta ise kirju laiali, tegi postitusi sotsiaalmeediasse ning hoidis silmad sobilike kuulutuste osas lahti.
Alguses vahetas Artur oma aega ka muude vajalike teenuste ja asjade vastu. „Ma vahetasin näiteks enda aega söögi vastu. Või näiteks kellelgi oli telefon üle, siis ma kõpitsesin ta juures ja sain telefoni. Ma olen riietepoes koristanud ka, et riideid saada,” kirjeldab ta.
Telgis elamine oli valik
On selge, et Arturi lähenemine tööle ja elule on paljude jaoks ebatavaline. Uurisin talt, millise reaktsiooni osaliseks ta alguses sai. „Nüüd suhtuvad inimesed väga hästi,” ütleb Artur, kuid lisab, et alguses olid reaktsioonid erinevad. „See on midagi uut, teistmoodi.” Alguses tekkis inimestel pigem reaktsioon Arturi eest probleemid lahendada. „Ma jätsin kodutu mulje. Aga seal telgis elamine oli ju valik. Ma võin õdede või sõprade juures ka elada,” räägib ta.
Mida rohkem kontakte Artur lõi, seda enam hakkasid inimesed omavahel rääkima ja reklaam suusõnaliselt liikuma. Siit tuleb üks Arturi põhimõtetest. Iga tööotsa teeb ta alati lõpuni ja tüliga ära ei lähe.
Tänavuse suve jooksul on ta teinud väga erinevaid töid. Ühtekokku pani ta käed külge ligi 20 objektile. Kuigi ta ise neid nii nimetada ei taha. Iga tööotsa näeb ta pigem inimestes, kellega ta kohtunud on ja keda ta aidanud on. „Kui ma käin kellelgi katust vahetamas, siis ei pea ma seda objektiks, vaid kellegi koduks ja pean sellest lugu,” räägib Artur.
Töid on olnud erinevatest valdkondadest. „Ma olen kunstnik, ma ei ole üldse ehitaja,” ütleb ta naerdes. „Betooni ma ei vala, see on selge. Aga sellised tööd, mis on silmaga näha, et on teostatavad, teen ma ära. See ei ole probleem,” nendib ta.
Elamusterohke elu telgis
Ei ole kahtlustki, et pikk telgis veedetud suvi tõotab pakkuda omajagu elamusi. „Ega ma ise ka teadnud, milliseks see kujuneb. Paar esimest päeva ärkasin iga krabina peale üles ja tegin igaks juhuks kolm suitsu ümber telgi. Vaatasin, mis toimub. Olin nagu hirmul loom,” kirjeldab ta. Lõpuks harjus Artur loomadega enda ümber ära. Ta märkas ka näiteks seda, et kui muidu linnud öösel laulavad, siis mõne suurema looma läheduses jäävad nad vaikseks. „Kui läksid telki ja oli vaikus, siis sa teadsid, et mingi loom on territooriumil,” räägib Artur.
Ta meenutab üht eredamat hetke oma suvest. „Ma olin öö läbi üleval, sest adrenaliin ei läinud üle,” kirjeldab ta. Nimelt oli Artur harjunud endast üle jäänud toitu loomadega jagama. Tol ööl oli ta oma telgi üles seadnud Öökulli järve lähedale metsa. Harjumuspäraselt jättis ta toidu ühe kännu peale. „Käisin poes ja tagasi tulles oli see toit läinud, aga ma ei fikseerinud seda kohe ära,” räägib ta. Öösel hakkas aga telgi ümber erinevaid liikumise hääli kostma. Artur sai aru, et see peab olema suur loom. Erinevad katsed teda eemale peletada tulemust ei toonud. „Ma sain aru, et tal jäi toidust puudu. Ta ei andnud mulle öö otsa rahu,” räägib ta värvikalt. Nii ei jäänudki tal muud üle kui ärevalt looma väsimist ja hommikut oodata.
„Samas oli see hästi võimas tunne. Ma olin terve öö enesest teadlik. Magasin, aga ei maganud ka. Kuulasin igat krõbinat,” võtab ta kokku.
Suures plaanis oli suvi Arturi vastu lahke. Ilmad olid ilusad ja telkida sai igal pool. Võimalusel ööbis Artur poolelioleva tööotsa läheduses. Tööampse võttis ta vastu Raplamaa piires. Vahemaade läbimiseks kasutas jalgratast. Ta küll tõdeb, et teinekord oli see logistiliselt paras peavalu, kui korraga olid käsil kaks tööampsu, mis üksteisest omajagu kaugel asusid. „Jalgrattal oli niimoodi, et töötas kas kõige kergem käik või kõige raskem käik,” kirjeldab ta.
Iga inimene tahab omaette olla
„Ma töötasin kuskil kaks kuud peaaegu iga päev,” räägib Artur. Finantsraskused tõid endaga kaasa omajagu magamata öid. „Ma otsustasin, et enne ei peatu, kui teatud summa on koos. Et saaks normaalselt õhtuti magada,” kirjeldab ta. Pärast kahekuist töötsüklit magas Artur sisuliselt terve nädala jutti. „Nüüd ma proovin natuke puhata ka,” ütleb ta naerdes.
Oma vaba aega sisustas ta telgis elades tihtipeale kirjutamisega. „Kirjutamine on minuga terve elu kaasas käinud. Ma pean seda saama teha. Ükskõik mida ma kirjutan, aga ma pean seda tegema. See kuidagi koguneb mu sisse ja ma pean mingi väljundi saama,” räägib Artur. Oma luuletusi ja lugusid elust ning tööampsudel ette tulnud seiklustest on ta jaganud ka sotsiaalmeedias.
Uurin Arturilt, kas ta end üksikuna pole tundnud. „Ma olen üksi, aga ma ei ole üksik,” ütleb ta. Ta lisab, et talle meeldib analüüsida ja mõtiskleda ning võimalusel raamatuid lugeda. „Iga inimene tahab omaette olla, see on fakt. Aga kui kaua? Seda piiri peab iga inimene ise tajuma,” arvab Artur.
Suvesse jäi ka hetk, mil Arturi telk koostööst loobus. Pärast pikka kuivaperioodi tulid esimesed suuremad vihmad. „Ühel öösel ärkasin üles ja tundsin, et tagumik on märg, jalad ka,” räägib Artur. Telefoni kõneaeg oli otsa saanud ja kell oli kaks öösel. „Tõusin magamiskotis rätsepaistesse ja lugesin kokku kuus kohta, kust tilgub,” kirjeldab ta. „Ootasin lihtsalt hommikut, sest kuhugi minna ka polnud,” nendib ta. See omakorda andis tõuke endale auto hankida. „Aitab küll sellest jalgrattast,” meenutab ta oma mõtteid.
Sa elad hetk korraga
Juba pisut üle kahe kuu on Artur oma autos ööbinud. „Auto vahetasin ka töö vastu,” lisab ta. Selleks tuli tal teha kümme päeva tööd. „Auto on vana Passat, see oligi selle vääriline,” selgitab ta.
Tänaseks on Arturi elus juba pisut enam stabiilsust. Ta saab sisuliselt iga päev üks-kaks tööpakkumist. Pikemaajalistest pakkumistest ta veel huvitatud ei ole. Artur räägib, et on teatud ajal oma mõtetega väga tulevikus elanud. „Ma teadvustan, et tulevik on tulemas, aga igapäevaelu on minu jaoks praegu võimsam,” ütleb ta.
Kui aga tulevikust rääkida, siis mingeid mõtteid Arturil siiski on. Ta arutleb, et seal võiks kunagi olla ehk stabiilne töö ja võib-olla võiks ta ise tööandja olla. Samuti mõtleb ta oma kodu ja väikese töökoja peale, kus puidutööga tegeleda.
Uurin temalt, mida ta õppinud on. „Kala ka enne ei tea, et ta elab paradiisis, kuni kalamees on ta välja tõmmanud,” on ütlus, mis Arturit kõnetab. Viimased aastad on pannud teda elu ümber hindama. „Ma elasin kümme aastat haljal oksal, elu oli nagu lill. Ma ei osanud üldse arvestadagi, et see võib muutuda. Ja siis see muutus ja väga järsku,” kirjeldab ta.
Artur tõdeb, et telgiga metsas elamise aeg oli ekstreemne. „Sa ei ela päev korraga, vaid sa elad hetk korraga,” kirjeldab ta ning tõdeb, et teist korda seda elus enam ilmselt kogeda ei tahaks.
Ja teisalt näeb ta ka selle kogemuse ilu. See suvi täitis loodetud eesmärke, ta sai palju uusi kogemusi ning tutvus uute inimestega.
„Kui suvel rattaga Rapla vahel sõitsin, oli hästi südamlik, kui signaali lasti ja lehvitati. Poes tunti ära. Need olid mõnusad, ilusad hetked. Sa tunned, et sa oled korda läinud. See oli kokkuvõttes väga ilus suvi,” tõdeb Artur.
