Anne Ummalas
Ehtimine tundub igale naisele täiesti omane olevat. Ei ole vist küll ühtki naist, kellel ei oleks sahtlis mitte ühtegi ehet, olgu see siis kaelakee, pross, sõrmus või paar kõrvarõngaid. Olulistel ja tähtsatel hetkedel võtame need pisikesed vidinad peidust välja ja kaunistame end nendega. Nii muudame väärika sündmuse veelgi pühamaks ja tunneme end selles hetkes ülevamana.
Ehitud on end juba aegade algusest. Ja ehetel on olnud aegade algusest ka mitu eesmärki. Algas ju asi sellest, et rõivaese, mis kaitses keha külma, tuule ja niiskuse eest, oli vaja kinnitada. Kasutati selleks siis luust või puidust nõelu, punutud paelu vms. Iga saja aastaga arenes nii inimese elujärg kui ka tehnoloogia maja ehituses, tööriistade ja kangaste valmistamises ning muidugi ka rõivaste kinnitusvahendite osas. Need muutusid ikka kaunimaks ja rohkearvulisemaks, enam ei olnud need esemed vajalikud vaid kangajupi ümber keha kinni hoidmiseks. Järjest rohkem hakkasid esemed olema enam ehted kui tarbeesemed.
Inimene, kes ikka on soovinud olla teisest omasugusest parem, saab ehetega näidata, et ta on jõukam, tähtsam, osavam. On ju ehted valmistatud alati kallist ja väärikast materjalist (ikka ajastule omased materjalid kaurikarpidest ja klaasist kuni kullani välja) ning parimate meistrite (linna ehte- ja kullassepalt ostetud) tööna kallihinnalised.
Ehetel on tegelikult ka kolmas mõõde – maagiline, et olla kaitseks kandjale. Usuti, et inimene võib saada kahjustada teiste inimeste või kurjade vaimude mõjul (ja see uskumus ei ole tuhandete aastate vältel kuhugi kadunud). Selle vältimiseks kaitsti ennast ornamendi, värvi või materjali – hõbeda – abil. Rõivaste avaused, kaelused, varrukaotsad, allservad kindlustati vastavalt moele kaitsemaagiliste mustritega kas siis tikitud punase triibukese, punutud paelakesega või laia helmestikandiga, pronksist spiraalidest ornamentide või tinast valatud ruudukeste – tinulistega. Ehetel ja tikanditel kasutati ornamente, millel oli kaitsemaagiline ja õnnetoov tähendus. Muinasajal tugevad linnu- ja loomakujutised, meile lähematel aastasadadel ristide erinevad variandid, viisnurgad, svastika e haakrist, kaheksakannad ja kaevumärgid.
Eriti oluline aga on olnud kombestik, kuidas ehteid kanda, et mõju oleks kõige suurem. Kandmiskombed on märgilised naise elu verstapostidel. Esimene klaashelmes saadi paelakesega kaela esimese hamba tulekul. Edaspidi kingiti lapsele helmeid ja ehteid juurde ja kui neiu meheleminekuealiseks sai, oli tal ehteid juba peaaegu täiskomplekt.
Kõige olulisem ja ehete poolest rikkaim hetk on abiellumine. Riitus, mis viib naise ühest seisusest teise, liidab suguvõsasid ja loob aluse kogu pere järgnevaks eluks. Abielus, sünnitusealine naine ongi kõige uhkemalt ehitud olnud aastasadu. Uhked hõbesõled ja rahad, samuti põll, kaitsevad naist, tema sündinud ja sündimata lapsi, et nad kõik oleksid terved ja elaksid hästi.
Kui palju rahasid ja mitmes reas naine kandma pidi, on olnud piirkonniti erinev. Täiskomplekti nimetati paatriks. Läänemaal oli vaja näiteks 9 rida helmeskeesid, mis lükiti traadile, et nad kaarjana hoiaksid. Igal real oli paaritu arv rahasid ja iga reaga rahade arv kasvas kahe võrra. Harjumaal oli kõige uhkem seitsmerealine paater. Särgi või käise kaeluse hoidsid kinni sõled. Kindlasti pidi mõni rahade rida vastu sõlgi käima, et kõndides hõbe kiliseks. Just helin naise liikudes peletas kõik kurjad jõud.
Kuna perenaise ehtekomplekt võis maksta kuni ühe lehma hinna, hoiti neid väga ja pärandati põlvest põlve. Ehetega kaunistatud peretütred näitasid, et talu on jõukas ja tütred said omale jõukamad mehed. Kõikidele tütardele ehete soetamine aga võis päris kalliks osutuda. Nii oli ka siin kombeks ehteid pidupäevadeks laenata.
Naise vananedes ehete kandmine taandus, esmalt kadus rinnalt suur sõlg ja rahade keed, kuni lõpuks päris eakana jäi jälle alles vaid helmeskee kurgu ümber. Nii ongi naise elu kulgenud koos ehetega. Ta on enamuse pärandanud oma tütardele või miniatele, kelle kord nüüd on särada ja uut põlvkonda kasvatada.
Loe lisaks:
• „Eesti ehtekultuur, muinasajast uusajani“, Jana Reidla 2012
• „Eesti rahvapärased ehted“, Kaalu Kirme 2002
• „Ehtimine“, Reet Piiri 2011
