Teksti koostamisel on kasutatud 2002. aastal Muinsuskaitseameti välja antud Kersti Markuse raamatut „Raplamaa kirikud”
XIX sajandi lõpus oli Juuru õigeusklike seas nii eestlasi kui ka venelasi, viimaste hulgas peamiselt mõisateenijad, kaupmehed ja juhuslikult sinnakanti sattunud. Eestlaste usuvahetuse üheks põhjuseks oli õigeusklikele maade jagamine: suur osa eestlastest lootis „tsaari usuga” maad ja muid kergendusi saada. Usuvahetuses mängis olulist rolli ka talupoegade vaen mõisnike ja neid toetavate luteri pastorite vastu. Usuvahetusega sooviti vabaneda sakste vaenu alt.
1880. aastate luterlusest õigeusku liikumise laine pani ka Juuru ümbruse õigeusklikud aktiivsemalt tegutsema. Aga et õigeusu kirikute võrk oli sel ajal veel üsna hõre, siis kaasnesid usuvahetusega ka mõned ebamugavused. Nii näiteks tuli Juurust lapsi ristimas käia Tallinnas. Probleemidest ajendatult saadeti 1887. aastal talupoegade delegatsioon Tallinna Issanda Muutmise peakirikusse preester Andrei Tepak-Pavlovi juurde sooviga avada Juurus kogudus.
Tepak-Pavlov sõitis kohale koos peakiriku köstri, hilisema Juuru koguduse preestri Mihhail Uusnaga ning üheskoos pöörasid nad õigeusku ligikaudu 1000 inimest Angerjas, Järlepas, Mahtras, Kuimetsas, Kaius, Juurus ja Lohul. Eesti kuberneri Sergei Šahhovskoi eestvedamisel ja Püha Sinodi loal moodustati 12. mail 1887 Juuru õigeusu kihelkond, mis hõlmas nelja luteriusu kihelkonda: Juuru, Hageri, Rapla ja Kose.
Esimesed jumalateenistused peeti luterlaste taludes (õigeusklikud olid enamasti sulased) ja koolides, aga nii ei saanud see ju igavesti kestma jääda. 1890. aasta kevadel kinkis Juuru mõisnik Berend von Maydell kaks maatükki kiriku ja kalmistu jaoks, mis oli iseenesest tähelepanuväärne sündmus, sest luterlastest mõisnikud suhtusid õigeusu kirikusse üldjuhul ju üsna tõrjuvalt.
Arhitekt Ervin Bernhardti projekteeritud kirikule pandi nurgakivi 5. juulil 1892. Ehituskulud kaeti rikka Ufaa kaupmehe Mihhail Vassiljevitš Pupõševi õigeusu heaks pärandatud summadest (27 000 rubla), mille Šahhovskoi suunas Juuru. Paraku tuli koos rahaga kaasa ka rikka kaupmehe nõudmine, et uus kirik pühitsetaks tema kadunud isa nimepühakule – Püha Vassili Suurele.
See ei sobinud aga kokku kohalike soovidega, mille järgi tulnuks Sergei Šahhovskoi mälestuse auks kiriku kaitsepühakuks nimetada Radonezi Püha Sergiust. Preester Uusna sõnul kandis kogudus juba asutamisest saati Sergiuse nime. Olukorra lahendamiseks anti luba ehitada kirik kahe altariga. 27. augustil 1893 õnnistati sisse kirik ja Püha Vassili peaaltar. Seda sündmust oli tunnistama tulnud ka Riia Miitavi peapiiskop Arseni. Püha Sergiuse altar pühitseti alles 1896. aastal.
On kinnitatud, et Juuru kiriku mõneti ebatavaline asutamislugu andis arhitekt Bernhardtile vabad käed ja võimaluse läheneda ülesandele loominguliselt. Velise ning Väike-Lähtre õigeusu kirik olid selleks ajaks juba valmis ehitatud. Hageri uus kirik lõppjärku jõudnud. Kusjuures väärib äramärkimist, et kõiki neid ehitisi ühendab Juuru kirikuga üks element – kellatorn. Sõltuvalt materjali valikust muutusid ainult tornide värvitoonid, kuid tüüp jäi alati samaks. Juuru õigeusu kirikust tegi see torn aga originaalse arhitektuuriobjekti.
Traditsioone eiravalt paigutas Bernhardt monumentaalse kellatorni hoone nurka. Kuna kirik meenutab põhiplaanilt kreeka risti, jääb mulje, et Bernhardt oli kellatorni ja sibulkuplite asendi planeerimisel kasutanud male ratsukäiku: alustanud kiriku lõunatiivast, jõudis ta üle kesktelje loodenurka, iga käiguga kasvab ka hoone korruse võrra kõrgemaks. Tulemuseks on väga harmooniline ehitis.
Õnnestunud oli ka materjalivalik. Kõrge põllukivist sokkel moodustas huvitava kontrasti seinte kollaka lubjakiviga. Aknaraamide, portaalide ja torni juures kasutati tellist. Sama kujundusprintsiipi rakendas Bernhardt ka Hageri kirikus.
Juuru kirik pälvis üleüldist tähelepanu. Muude hulgas külastas 1911. aastal just kiriku pärast Juurut ka Eestimaa kuberner kindralmajor Korostovets. Ta ei olnud kiitusega kitsi ja avaldas veendumust, et teist nii ilusat kirikut ei ole terves kubermangus. Omas ajas oli ka asukoht kirikule igati soodne, sest jäi Tallinnast Paidesse viiva tee ääres. Nõnda tuli Juuru kiriku arhitektuuri nautijaid igast kandist.
Paraku sai aga just see asukoht kirikule ka saatuslikuks. Nimelt paiknevad Juurus luteriusu kirik ja õigeusu kirik peaaegu kõrvuti. Tähelepanuväärne on ka see fakt, et kohe varsti, kui õigeusu kirik valmis sai, hakati Bernhardti projekti järgi ümber ehitama luteri kirikut. Konkurents oli ilmselge. Ja kui ajapikku hakkas päevavalgele kooruma ka tõde maade jagamisest ning inimestele sai selgeks, et õigeusku astumise eest siiski maad ei anta, tugevnes tagasipöördumine luteriusku.
Luteri pastorid panid kõikide soovijate nimed heal meelel kirja. Ainuüksi aastatel 1905–1906 läks Juuru õigeusu kirikust luteri kirikusse üle 200 inimest ja see otsustas pühakoja saatuse. Suurele kogudusele mõeldud kirik jäi tühjaks. Seda enam, et vahepeal oli Juuru õigeusu kihelkond poolitunud ning andnud eluõiguse ka Angerja (Kohila) kogudusele. Nii võibki öelda, et selle kauni hoone huku otsusele kirjutasid piltlikult öeldes alla usklikud ise, toonased võimud ei pidanudki oma käsi sellega eriti määrima.
