Eino Salmiste, koduloolane
Käesolevat teksti ajendas üles otsima 8. septembril Raplamaa Sõnumites ilmunud uudislugu „Unustusse vajunud Juuru õigeusu kiriku juurde paigaldati ajalootahvel”. Nimetatud tahvlilt võime näha ajaloolisi pilte ja lugeda selgitavat teksti selle arhitektuuriliselt kauni hoone ajaloost ja saatusest. Teksti lõpuosa kirjeldus, et Mahtra sovhoos kasutas kirikuruume viljahoidla ja veskina, vastab tegelikkusele. Küll on aga huvitav, millistest allikatest pärineb loo autori Siim Jõgise väide, et kirikuhoonet kasutati sealhulgas ka metallitöökojana.
Juuru kauaaegse elanikuna (alates 1959. a) ja koduloouurijana võin kinnitada, et seda pole seal kunagi olnud. Polnud selleks vajadustki, sest Mahtra sovhoosiga (tollal Hõreda) 1958. aastal liidetud Linnuse kolhoosiga kaasnesid tollases mõistes korralikud Juuru MTJ pärandist saadud töökojad Atlas. Samuti olid remonditöökojad igas osakonnas. Lisateabeks veel see, et uue, peaaegu kuni miljon rubla maksnud töökojakompleksi ehitust alustati 1980 ja anti käiku 1984. aastal.
1990. aastal algas senise ühismajandi tootmis- ja juhtimissüsteemi muudatuste projekti arutelu üleminekuks eraettevõtlusele. 1. aprilliks oli Mahtra ühismajand jaotatud 23 üksuseks (ühistuks).
Üks neist oli ühing Kuivela, mille haldusesse tuli ka Juuru õigeusu kiriku hoone. Ühing ei näinud vajadust seal vilja hoiustada ega seda seal töödelda, sest korralikud laohooned olid olemas, ja tühjendas kirikuruumid 1991. aastal. Samas tegi aga kiriku seisund juhtkonnale muret ja otsiti võimalusi olukorra parandamiseks.
Neid võimalusi oli otsitud juba varemgi. 1979. aastal külastasid majandi direktor Harri Õunapuu ja artikli autor, tollal usukultuse seadusandluse järelevalve kaastöökomisjoni liikmena vabariikliku usuasjade valitsuse juhatajat Kaljo Oja, et saaks midagi ette võtta Juuru õigeusu kiriku restaureerimiseks.
Seal vastati, et kõigepealt võtke riigi bilansis olevalt hoonelt rist maha ja siis tulge edasi rääkima. Rist jäi püsti ja järgmine käik oli Eesti ja Tallinna peapiiskopi ning Moskva patriarhaadi asjadevalitseja (1990. aastast vene õigeusu kirikupea Aleksius II ) jutule pääsemiseks, sest oli teada tema viibimine suure paastu ajal Eestis. Toompeal Nevski kirikus kahjuks teatati, et „isake” olevat just Pühtitsa kloostrisse sõitnud. Panime siis altaril pühakutele põlema pikad küünlad (mis küll päris kiiresti meie seljataga ära kustutati) ja otsustasime Pikale tänavale, Eesti piiskopkonna valitsuse kantseleisse minna.
Seal oldi olukorrast teadlikud, laiutati käsi ja öeldi, et vabariigis on 50 hävimiohus õigeusu kirikut ning kuna kirik on riigist lahutatud, hooned riigi omand, pole nendel kuidagi võimalik abi anda, ehkki raha oleks. Juhiti tähelepanu, et jahuveski on vibratsiooniga kirikule kahju teinud ja soovitati eeskätt tootmine kirikus lõpetada. Kahjuks sai see viimane nõuanne teoks alles kümmekond aastat hiljem.
Ülalpool mainitud Oja käsku võeti kuulda aga palju varem. Peatorn oli peasissekäigu suunas viltu vajunud ja tundus olevat ohtlik seal töötavatele inimestele. Torn tõmmati kapronnööri ja traktori vahendusel maha 30. detsembril 1980. Tehtu hukkamõistu leevendamiseks otsustati uus tornikiiver paigaldada. Aianduse peavalitsuse (kelle alluvusse sovhoos kuulus) konstrueerimisbüroost oli tellimisel vastav projekt. Torni müüritisele sokli valamiseks ehitati isegi saalungid, kuid sellega see üritamine piirduski.
Lubatud kroonlühtri asemel aitas küünlast – majandi vahenditega remonditi Juuru kirikuaia kabel.
