Autor: Valjo Tooming, major, Kaitseliidu Rapla maleva pealik
On käes novembri keskpaik. Mardipäev. Homme tähistab oma aastapäeva Kaitseliit, pühapäeval on isadepäev. Kahest viimasest tähtpäevast on ka praegune number initsieeritud.
Milliseid mõtteid mõlgutab järeltulev põlv, nähes oma isa kaitseliitlasena? Kas oleme oma lastele vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni liikmetena eeskujuks? Milliste mehelike hobidega kaitseliitlased veel Kaitseliidu kõrvalt (või isegi sama ajal) tegelevad? Kas iga mees, iga isa peaks astuma Kaitseliitu või saab ta toetada laiapindset riigikaitset teisiti – olles näiteks hoopis Naiskodukaitse toetajaliige?
Neile ja paljudele teistele huvitavatele küsimustel saate vastused käesolevast lehest.
Astume sellest igapäevasaginast hetkeks kõrvale. Meid on aetud kahte leeri, lõhe ei jookse enam külade ega naabrite vahelt, vaid suisa perekondade seest. Kuidas me oleme sinna jõudnud, et 21. sajandil me usume tõsimeeli vandenõudesse, kiiritamistesse ja arvame, et kõik valetavad? Et arstid valetavad ja viirusesse surnuid pole olemas, et vaktsiin on mõeldud mürgitamiseks. Tõsimeeli?
Kust läheb piir sõgeda fanatismi ja fänluse vahel? Jalgpalliklubide fännid kaklevad omavahel, parteiliikmed pritsivad üksteise suunas tuld ja tõrva, meil on metsaärimehed ja looduskaitsjad, taimetoitlased ja kõigesööjad jne, jne… Saab ju ka olla oma valdkonna pooldaja, ilma et teist poolt mutta tampima peaks.
Kevadel külastas proua Eesti Vabariigi President malevat. Mina võtsin tema jutust kaasa ühe huvitava mõtte: „Meid on 30 aastat õpetatud seisma enda eest – mina, Mina, MINA! Aga me oleme kaugenenud mõttest, et ühiskonna huvides on vahel vaja pisut oma ego tahaplaanile jätta!“
Isadepäev on tähtpäev, millega märgitakse meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele, ütleb Vikipeedia. Tundub küll imelik, et on ainult üks päev aastas, mil peetakse meeles isasid (nagu ka emasid, naisi, vanavanemaid). Aga elu ja aeg on sellised, et teistel pole aega hinnata iga päev isa rolli ja ega suurem osa isasidki ole võtnud aega ja teinud nii-öelda oma isarolli analüüsi – kas ma ikka olen väärt isa tiitlit kandma? Kas ma ikka olen oma lastele eeskujuks? Kas ma ikka loon kodus oma perele turvatunde?
Head isad! Te olete oma lastele eeskujuks. Oma igapäevase suhtumise, kõnepruugiga, olemusega.
Ärge olge ainult üks päev pere jaoks olemas, vaid leidke iga päev enda jaoks midagi, mis perekonda liidaks, lapsi innustaks, Eestit paremaks teeks!
Olge hoitud!
