Autor: Virge Kuningas-Turu
Kuulsin hiljuti, et Kaitseliidu Rapla maleva liikmeskonnast on kasvanud välja omamoodi sõpruskond, nn tsiklivendade grupp, kes ühiselt sõitmas käivad ja ka muude tegevustega aktiivselt koos aega veedavad. Püüangi nüüd neid intervjueerides saada sotti, kes nad on, kuidas nad ennast ise määratlevad ja mida põnevat nende ettevõtmised endas peidavad.
Kes te olete ja mis teid kõiki (vastajaid) ühendab?
Mikk: Oleme kaitseliitlased ja meil on ühesugused huvid, hobid ja eluviisid: oleme Rapla motomammutid ehk suurte enduuro-tsiklitega metsas müttajad.
Reino: Ehk siis, oleme grupp Rapla maleva liikmeid, kes mingil hetkel avastasid, et lisaks erinevatele õppustele on tore ka muul ajal koos asju korraldada. Minul oli juba olemas suuremat sorti matkaenduuro-stiilis mootorratas. Mikk ja Tarmo ostsid endalegi ja sestpeale olemegi mootorratastega sõites hakanud palju aega koos veetma.
Tarmo: Oleme leidnud, et Kaitseliit kannab edasi neid väärtusi ja hinnanguid, mis kattuvad meie omadega. Rapla maleva kaitseliitlaste hulgas on mootorrattad olnud au sees juba pikki aastaid. Omal ajal oli Kaitseliidul isegi mitteametlik tsikliklubi, milles oli umbes 20 liiget. See liideti hiljem Rapla linna tsikliklubiga ja Kaitseliidu liikmed seal enam pikalt ei tegutsenud. Edasi on igaüks oma stressi maandamisega üksinda tegelenud või teinud seda heade sõpradega tsiklitega ringi sõites — kes maastikul, kes maanteel, kes krossirajal ennast ületamas. Ühised läbielamised ja jagatud emotsioonid on need, mis kasvatavad üheks.
Martti: Esmalt ühendab meid ikkagi sõprus.
Mille põnevaga te viimasel ajal tegelenud olete? Mida te tavaliselt õhtuti ja nädalavahetustel teete, kuidas lõõgastute, millega tööst vaba aega sisustate?
Tarmo: Lisaks Kaitseliidule ja tsiklitele on meil kõigil palju erinevaid harrastusi. Mõned käivad langevarjuhüpetel, sukeldumas, laskmas, matkamas, laskumas, saalihokit mängimas jne. Mina valmistan õhtuti järgmisteks mängudeks muusikat ette, loen õppematerjale, mängin malet ja mida kõike veel, koostan mõnda uut plaani näiteks. Nädalavahetused on üldiselt kõik kinni. Aastas on mõni üksik nädalavahetus, mil midagi ees ei ole. Aga minu parim lõõgastus on tsiklisõit või muusika, nende mõlemaga lõpetades olen laetud ja valmis jälle maailmaga hakkama saama.
Reino: Mina olen võrdlemisi kodune ja igav inimene, kui ei tule just mingit hoogu peale, et vot nüüd… Tihti on need siis kuhugi minekud ning eriti tihti mootorrattaga väiksemaid kruusa- ja metsateid avastama.
Martti: Vabaaeg kulub perele, mootorrattale ja kodu ehitusele.
Mikk: No üks põhiline põnev tegevus, millega viimasel ajal umbes kolm aastat tegelenud olen, on mootorratastega sõitmine, nende näppimine ja remontimine. Pärast tööd tegelen tavaliselt lastega – käime jalutamas, huvitavates kohtades kolamas. Vahel teen õhtuti kodus isegi remonti, kui tuju peal. Aga palju aega saab ikkagi veedetud mootorratastel metsade vahel ja vaatamisväärsusi otsimas käies. Minul on kaks mootorratast, üks on krossiratas ja teine on matkaenduuro (mammut). Vähemalt nädalas korra tuleb mul emb-kumb masin käima panna ja ringile minna.
Mis oli viimane asi, mida üksteiselt õppisite?
Reino: Teineteise täiendamine käib kuidagi jooksvalt ja loomulikult. Ei oskagi konkreetset asja välja tuua.
Mikk: Viimane asi, mida mina õppisin, oli ilmselt see, et sain teada, kuidas korrektselt rattalaagreid vahetada, ja see polnud kindlasti mitte nii, nagu ma seda siiamaani teinud olin.
Tarmo: Meil kõigil on oma plussid, mida teineteisega jagame. Just see ongi põnev, et me oleme niivõrd erinevad. Kuna me sõpruskond on suurem, kui siia lehte mahub, on see tegelikult nagu elukestev õppimine.
Martti: No üks mees meil siin kunagi ütles, et lase ajal natuke veereda, enne kui otsuse teed. See oli õpikoht.
Kui pikaajalised Kaitseliidu liikmed te olete? Kuidas on te igaühe seotus ja roll Kaitseliidus ajaga muutunud?
Martti: Mina olen liige aastast 2016. Eks ikka üritan anda oma panuse ja abistada.
Tarmo: Praeguseks hetkeks olen Kaitseliiduga seotud umbes 30 aastat. Sellest ajast üheksa aastat olen töötanud relvurina. Olen läbi aja täitnud Kaitseliidus erinevaid rolle alates snaiprist, lõpetades lõhkaja või rühmaülemaga. Kaitseliidul on pakkuda rohkem, kui ajaliselt oleks võimalik omandada.
Reino: Kunagi, äkki aastal 2010, kui Rapla malevaga liitusin, oligi Tarmo rühmaülemaks. Sealt see suhtlemine on jäänud. Hiljem vahetasin üksust ja uues rühmas oli jaoülemaks Mikk. Sellesse perioodi sattus ka Rapla maleva saalihoki pundiga trennides käimine, kus osalised ja eestvedajad olid samuti Tarmo ja Mikk. Marttiga sain tuttavaks hiljem, samamoodi Kaitseliidu kaudu – iseloomud klappisid, suhtleme ka eraelus sageli.
Mikk: Mina olen Kaitseliidus alates aastast 2009 ja ega muutunud peale selle eriti olegi, kui ainult see, et osadele õppustele olen mootorrattaga läinud.
Miks te üldse astusite Kaitseliitu, mis oli selle ajendiks?
Martti: Peale ajateenistust oli soov astuda tegevteenistusse, aga nagu ikka, üks asi viis teiseni ja ei jõudnudki sinna, kuhu süda kiskus. Aastaid hiljem otsustasin enda elus selle tühimiku täita ja astusingi Kaitseliitu.
Tarmo: Sõjakunsti vastu olen suurt sümpaatiat tundnud juba poisikesest peale. Tihti sai teiste lastega mängulahinguid peetud ja avastatud, et olen lahingukunstis osav. Umbes 10-aastasena, pärast seda kui Kaitseliit käis enda tegemisi koolis tutvustamas, liitusin noorte kotkastega. Kaitseliidu ridadesse astumine oli täisealisena loogiline ja tundus ainuõige samm.
Reino: Mina olin just enne Kaitseliitu astumist mõnda aega olnud nn isapuhkusel ja tundsin, et midagi on vaja. Tol ajal olid naabriteks üks paar, kes olid koos Tarmo rühmas. Sedasi sattusingi. Olen maalaps ja looduses olemine on minu jaoks oluline.
Mikk: Ma olen alati olnud selline isamaalise hingega ja natuke rohkem metsapoole vaatega, muidugi relvad on ka lahedad.
Mis on Kaitseliidu liikmeks olemise juures ajast aega kõige positiivsem nüanss?
Mikk: Saab palju teadmisi ja oskusi, kusjuures seda igast eluvaldkonnast, nii erinevate kursuste näol kui ka erinevates situatsioonides erinevatelt kaaslastelt.
Reino: Tekkinud sõbrad, kellele saab olla kindel ka siis, kui Kaitseliidu väliselt on toetust või abi vaja.
Martti: Pidev enesetäienduse võimalus. Ja seda, mida saab õppida, on ikkagi seinast seina.
Tarmo: Eneseteostus ja pidev võimalus uuteks katsumusteks ning väljakutseteks on minu imerohi, mis hoiab mind Kaitseliidus.
Kas Kaitseliit on teie jaoks või olete teie Kaitseliidu jaoks?
Martti: Hehee, see on hea küsimus. Siin tahaks kohe vastu küsida (aga las see jääb). Pigem olen mina Kaitseliidu jaoks.
Reino: Vabatahtlikuna saaks öelda, et Kaitseliit on minu jaoks, kuid organisatsioon ja inimene peaks toimima sümbioosis. Seda eriti Kaitseliidu tüüpi organisatsioonide puhul, kus paljud asjad toimuvad vabatahtlikkuse korras.
Mikk: Eks on nii üht kui teist. Kumbki ei saa ilma teiseta.
Tarmo: Ma tahaksin öelda, et tegelikult on Kaitseliit ikka minu jaoks. Vaieldamatult on Kaitseliit mu jaoks nagu paralleelelu, kuna kõik mu sõbrad on seal ja enamus tegevusi on vähemal või rohkemal määral Kaitseliiduga seotud.
Kelleks te lapsepõlves saada tahtsite? Kas need soovid (või osa neist) on mõnel teist tänaseks täide läinud?
Reino: Kuna olen maalaps, siis minu lapsepõlveunistused olidki pigem seotud maaeluga, tahtsin saada traktoristiks, autojuhiks.
Mikk: Mina tahtsin saada tuletõrjujaks, aga kahjuks ei ole veel sinna jõudnud. Ju ei ole siis veel õige aeg.
Tarmo: Pole varem sellele mõelnud, kuid olen täpselt seal, kus olema pean. Olen endale Kaitseliidust leidnud abikaasa, parimad sõbrad ja põnevaid seiklusi, saanud ennast harida ja koolitada, mida kuidagi muudmoodi poleks saanud endale lubada.
Martti: Mina tahtsin saada kokaks. Jube hea, et see soov täide ei läinud.
Mis ametit te igaüks tsiviilelus peate ja kuidas nii läks?
Reino: Toimetan ühes tootmisettevõttes, laos. Sattusin sinna tänu headele kokkusattumustele ja heale tuttavale. Sellele eelnes mitte just kõige lihtsam periood minu elus.
Tarmo: Kaitseliidu töö kõrvalt olen õhtujuht ja DJ. Kuna olen loomult elav ja jutukas, siis tundub, et asjad on ennast ise paika loksutanud. DJks hakkasin ma tegelikult juhuse läbi: Kaitseliit osales saalihokivõistlustel ja seal tekkis vajadus muusikat mängida. Proovisin võistlusi põnevamaks teha muusikalugudest teatud osasid välja lõigates ja neid mängupauside ajal mängides. Lõpuks oli vaja hakata soetama ka tehnikat, sest sülearvutiga oli väga ebamugav kõike seda korraldada.
Martti: Mina olen tehnik kütteseadmete ja tööstusautomaatika valdkonnas. Minulgi loksusid asjad niimoodi lihtsalt ise paika.
Mikk: Mina olen väikeettevõtja ja ameteid on mitu, alates ehitustöödest kuni trükitööde ja meelelahutuseni välja. Ei oskagi öelda, kuidas nii läks, aga nagu öeldud: elu loksus lihtsalt mingite valikutega niimoodi paika.
Miks töö ja lõbu käsikäes käivad?
Mikk: Eks see ongi edu ja õnne valem. Nagu me teame, üks põhjus on ikkagi see, et motohobi ja motospordi jaoks on vaja rahalist ressurssi ja selleks peab tööd tegema. Ja pärast seda ongi kõik puhas lõbu.
Martti: Kui töö oleks piisavalt lõbus, siis poleks tsiklit vajagi.
Reino: Igas asjas on midagi head. Seda ka siis, kui teenida leiba tööga, mis ei pruugi päris omane olla. Alati leidub kolleege, juhtumisi, mis mõjuvad positiivselt ja teevadki tõeks selle ütluse, et töö ja lõbu käsikäes. Ütlus töötab ka raskuste ületamise kontekstis: iga raskus möödub, sellele tagasi vaadates saab tunda uhkust ja rõõmu saavutatu üle ning see ongi see lõbus osa. Olgu selleks ebameeldiva ülesande lahendamine, halva ilmaga õppusel olemine, 230 kg kaaluva mootorratta maamunast väljasikutamine või muu sarnane tegevus.
Tarmo: Kuna Kaitseliit on mu südame võitnud ja ma tõesti fännan kogu seda organisatsiooni, siis tundub mõistlik selles töötada. Mulle põhimõtteliselt makstakse selle eest, et ma teeksin midagi, mida ma oleks niikuinii teinud. Tundub nagu win-win [mõlemale osapoolele kasulik, toim.] olukord. Mina olen rahul ja Kaitseliit on samuti ühe motiveeritud töötaja võrra rikkam.
Kuidas maandate oma ühiste ettevõtmiste riskantsust ja ohtlikkust?
Mikk: Mina näiteks käin igal õhtul garaažis ja paitan enda mammutit (mootorratast) ja kiidan, kui hea ja tubli ta on, et ta mind metsa ei jätaks. Nalja tegin! Pigem vaatame seda, et varustus oleks hooldatud, kiivrid läigiks, maanteel oleksime ilusti nähtavad ja grupis sõites pöörame ohtlikele olukordadele ja ohtlikele teelõikudele tähelepanu.
Tarmo: Juba see, et liigume võimalusel vähemalt kahekesi, on tähtis. On alati keegi, kes aitab ratta kuskilt mudaaugust välja sikutada või kui peaks tõesti midagi juhtuma, siis kutsub või annab abi. Oleme muretsenud endile kiivrite külge sidevahendid, et saaks hoiatada ohtude eest. Samuti tulevad kasuks erksavärvilised kiivrid/riided. Kindlasti planeerime sõitu pisut ette, et teaks, kuhu läheme ja milleks valmis olla. Ka lähedased on informeeritud sellest, kuhu liigume.
Reino: Kui nüüd rääkida konkreetselt tsiklisõitudest, siis natuke on välja kujunenud rollid, kes mida teeb: Mikk pigem juhib ja navigeerib, Tarmo filmib, jälgib ning mina üritan grupi lõpus hoida kõigil silma peal. Oleme üritanud kaasata ka uusi rattureid. Marttiga ei ole veel õnnestunud pikemat sõitu koos teha ja tema roll on selles osas veel välja kujunemata. Kindlasti toetame keerulisemates kohtades üksteist nõuannetega ning ergutame pingutama/õppima.
Räägi oma lugu – mis teid naerma ajab, kui sõpruskonna ühiste tegemiste peale mõtlete?
Mikk: Eks naerma ajavad ikka omaenda äpardused ja naljakad kukkumised kuskil metsas mudamülkas või see, kuidas keegi kogemata kellelegi ratta alt pori on näkku lennutanud.
Tarmo: Kui ratas kuskile mudaauku kinni jääb, siis seda välja lükates ikka juhtub, et antakse liigselt gaasi ja tagant lükkaja saab korralikult poriga kaetud. Tsivilisatsiooni tagasi jõudes on kindlasti rahval huvitav vaadata.
Reino: Mul on lähiajast üks olukord, kus ma oma mootorratta seisukorra tõttu ei tahtnud mitmepäevasele sõidule (ratas ei käivitunud, kui oli maha jahtunud) jääda. Läksime Hiiumaale ja pidin õhtul koju tagasi tulema. Ei olnud mul kaasas vahetusriideid, ööbimisasju ega midagi. Juhtus aga nii, et reisi jooksul selgusid nõksud, kuidas jõuga ratas siiski käima läheb. Ja ööbisingi septembri alguses Hiiumaa metsaonnis peaaegu ilma igasuguse ööbimisvarustuseta. Ega see teab mis hirmus olnudki. Aga mu meele teeb rõõmsaks just see, et koos olemine ja sõitmine on niivõrd meeldiv tegevus, et olin valmis suureks ebameeldivuseks, et ka järgneval päeval teistega koos sõita saaks. Tulemuseks oli üle kuu kestev tugev seljavalu. Täna mõtlen, et vist teeks teinekord samamoodi.
Mis on õnne valem?
Reino: Õnne valem on iseendas peidus.
Mikk: Eks see on ikka tahtejõud ja armastus.
Martti: Tegele asjadega, mis sind õnnelikuks teevad ja ära raiska oma aega negatiivsetele inimestele. “Ära loe uudiseid”.
Tarmo: Jah, ära raiska aega, vaid tee seda, mida armastad. Nii on iga hetk elamist väärt.
Mis saab edasi?
Mikk: Edasi saab nii, et tuleb palju tarkusi juurde omandada ja mootorratastega uusi radu avastada ja kogemusi koguda.
Reino: Sõidame, kaua ilma on ja siis veel edasi. 2021. aasta hooaeg algas minul 26. veebruaril. Planeerime taas 2022. aastal sõitu Nordkappi. Jätsime selle tänavu keeruliste olude tõttu ära. Loodame kasvatada seltskonda, kes meiega sõitmas käib, ja leida sõitmiseks aega.
Tarmo: Edasi saab minna ainult paremaks. Olen terve elu tahtnud jõuda välja sellesse hetke, kus praegu viibin, nautides kõike, mida elu pakub.
Martti: Siit saabki minna ainult paremaks.
Viimaks, palun vastake küsimusele, mida te kõige enam ootasite, kuid mida ma ei küsinud.
Martti: Isiklikult ei osanud oodata väga midagi.
Reino: Ratta marki, mudelit.
Tarmo: Tavaliselt küsitakse, kas sõita kah saab. Ja vahel saab ka.
Mikk: Arvasin, et küsid, kas motohooaeg läbi ei ole. Vastus oleks, et niikaua, kuni pori veel pehme on ja jääd ei ole, saab suurte ratastega sõita ja kui maa lõpuks jääs, siis krossikale piigid alla ja jää peale. Laialdasem vastus oleks, et hooaeg ei lõppegi.
