Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses (RKKK) oli üleval näitus „Kui kaasaegne on kaasaegne?”. Näituse kuraator Jaan Elken on sõnastanud, et kaasaegse kunsti üheks põhitunnuseks on saanud liigirikkus: „Aktuaalsed on nii modernistliku pärandi uustõlgendused, retromeeleoludest kantud võimas püüd aktiveerida kunstinähtusi kogu maailmakunsti laiast pärandist, pluss kokteil arengumaade identiteediotsingute kirjust kavast, kus n-ö kultuurantropoloogiliste valikute põhjal sõelale jäänud kunstist ammutatud värske veredoping on arrogantselt suunatud metropolide dekadentlikku janu uue järele rahuldama.” Mida muud siin ongi lisada.
Kümme aastat on Rapla kunstikeskus andnud vähemasti võimalusegi, et Rapla inimene saaks kodukandis kokku puutuda millegagi, mida keegi kuskil kaugemal ja kõrgemal on pidanud kunstiks.
Kunst on midagi sellist, mis tahtmatult kipub muidu kaugeks jääma, kui seda ei ole tutvustatud lähedalt juba lapsepõlvest või noorusest peale. See on midagi andekatele või lihtsalt veidrikele. See on kahtlemata midagi sügavamat, seda saab ainult kobamisi tajuda, aga päriselt ära tunneb selle üksnes asjatundja. Loomingu ja looja vahel on mingi salapärane maailm, kuhu igaüks uudistama ei mahu. Kui nii mõtleja ehk ei tihkagi suurlinna galeriidesse oma jalga tõsta, siis kodulinna kunstisaali vahest ikka. Kaotajaks seal jääda ei saa.
