Kuidas loomad talvel toime tulevad, kas nad õues käivad? Kuidas jõulud laudas mööduvad? Seda kõike läksime uurima Männiku talusse.
Suvel avaneb omajagu võimalusi meie kohalikke talusid külastada. Avatud talude päev on mõnes kohas nii populaarne, et loomade nägemiseks tuleb järjekorda võtta. Talve saabudes me talude peale kuigi palju enam ei mõtle. Maad kattev lumevaip tekitab tunde, et elu talus on justkui unne vajunud. Tegelikult käib elu sama vilkalt edasi ja talupidajatele puhkust ei anta. Aga kuidas siis loomad end krõbedate külmakraadide ja koheva lumega tunnevad? Seda teab Männiku talu Kehtna vallas, kes on kohalikele saanud armsaks oma erinevate lambapiimatoodetega.
Talus elavad lisaks piimalammastele ligi poolsada maatõugu veist, kanad, koerad ja küülikud.
Talu peavad Kaisa ja Priit Tähe. Läksime neile külla kohe hommikuhämaruses, et talvise taluelu kohta lähemalt kuulda. Pisut ajendas sinna suunduma ka küsimus, kas lehmad jõulude ajal ikka leiba said. Oli ju vanadel eestlastel komme pühade ajal oma loomadele lauta leiba viia. Kaisa ütleb, et ka nende loomad said oma leiva kätte. Seejärel hakkab ta naerma ja lisab, et leiba saavad nad ka muul ajal. Jõulude ajal andis pererahvas maiuspala ehk lihtsalt pisut rohkem.
Päästetud polaarlehmad
Tegelikult õnnestus talu õuele jõudes esimesena kokku puutuda hoopis pere koertega. Haukudes annavad nad pererahvale teada, et külalised on saabunud. Oma pigem suuremast kasvust hoolimata on nad sõbralikud tervitajad. Perenaine Kaisa liigub õues olenemata varasest hommikust reipal sammul. Ta räägib, et koerad saavad neil vabalt liikuda selleks, et talu teised loomad end turvaliselt tunda võiksid. Ohekatku külas asuv talu naudib privaatsust ja vaikust keset metsi. Paraku tähendab see seda, et ühist territooriumi jagatakse ka metsloomadega, kellele talu neljajalgsed elanikud võivad tunduda maitsva vahepalana.
Alles eelmisel talvel leiti talust paarisaja meetri kauguselt karu jäljed. Seni on Männiku talul hästi läinud ja ühtegi looma murtud ei ole. Oma rolli mängivad selles kahtlemata ka kolm koera, kes metsloomi eemale peletavad. „Kui mul ei oleks neid koeri, siis ei oleks meil ilmselt nii palju loomi ka,” arvab Kaisa.
Saba liputavate neljajalgsete saatel läheme esimese hooga veiseid tervitama. Osa neist on pidevalt õues ja teised laudas. „Meil on polaarlehmad,” ütleb Kaisa naerdes. „Need on need loomad, kes ei lüpsa,” selgitab ta õuelehmade juurde jõudes.
Nii nagu talu lambad pole päris tavalised lambad, on ka veised pisut erilised. Tegemist on maatõugu veistega, kes on Eesti vanim veisetõug ja ühtlasi ka ohustatud tõug. Külma nad ei karda ja saavad talvel õues kenasti hakkama. Meie saabumise ajal on peremees Priit traktorile just hääled sisse ajanud ja asub loomadele sööta ette andma.
Kaisa kutsumise peale tõttab kari kohe meie juurde. Julgemad loomad astuvad ligi ja püüavad oma kareda keelega limpsides meie peost leiba leida. Paraku tuleb neil pettuda, sest leivaviilu asemel on tegemist kõigest telefoniga. Saades aru, et toidulootus on pigem väike, tõttavad nad tagasi peremehe poole, kes päriselt toitu toomas on.
Praegu pakub Männiku talu kodu ligikaudu 45 veisele. Tegelikult on neid märksa enam, kui algul planeeriti. Varem oli loomi täpselt nii palju, et nad mahtusid lauta ära. Neile lisandusid aga päästetud veised. „Nad oleks lõpetanud kombinaadis, kui mina neid võtnud ei oleks,” räägib Kaisa.
Temani jõudis lugu ühest talust, kus põlvkondade vahetumise käigus ja raske haiguse tagajärjel oli täbarasse olukorda jäänud veisekari. Loomadel oli sööt otsas ja uue kodu otsingutega hiljaks jäädud. „Nad olid hästi kehvas seisus. Mõned on siiamaani. Kes ikka pole noorelt süüa saanud, see täiskasvanuna enam järele ei kasva. Ta jääbki pisikeseks,” räägib Kaisa. „Aga vähemalt saavad nad oma loomaelu edasi elada,” arvab ta. Loomade sugupuu on hea ja nagu öeldud, on tegemist ohustatud tõuga. Neil põhjustel otsustas
Männiku talu pererahvas veistele enda juures koha leida.
Karjas liiguvad suurte loomade vahel ringi ka mõned vasikad. Kaisa räägib, et kui loomad kohale jõudsid, olid osal udarad haiged. Lehmad said järglased, kuid neist ei saanud lüpsilehmi. Nii saabki osa lehmi Männiku talus lihtsalt oma vasikaid kasvatada ja loomaelu nautida. Alguses olid nad omajagu metsikud, aga nüüd on nad ka inimesega kenasti harjunud.
Vahepeal on Priit traktoriga loomadele sööda ette toonud ja kari suunab oma tähelepanu söömisele. Ainult nooruke pull on võõraste nägude suhtes veel veidi kahtlustav ja häälitseb murelikult. Perenaine lohutab teda naljatamisi, et keegi ei võta ta karja kaasa.
Õues on loomad terved
Perel oli tegelikult plaanis loomadele ka uus laut ehitada. Ehitusluba vallast oli olemas ja PRIA pidi projekti toetama. Viimasel hetkel hindas aga Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) projekti liiga riskantseks ja see jäi ootele.
Oma vahenditega asuti ehitama varjualust, mis selle kuu lõpuks ka valmis loodetakse saada. Kuna Kaisa ja Priit toimetavad talus sisuliselt kahekesi, võtavad asjad ise tehes ka märksa kauem aega.
Teisalt leiab Kaisa, et lauta saab vaadata kahe erineva nurga alt. Ühelt poolt on modernne laut muidugi soe ja seal on koht, kus pikali olla. Samas toob ta välja, et seal on suurem nakkushaiguste levimise oht, sest loomad on üksteisele väga lähedal. Samuti tekib seal loomadel jalgadega probleeme, betoonil on libisemisoht. Magamiseks kasutatavad kummimatid võivad tuua kaasa liigeseprobleeme. „Siin õues on nad terved. Keegi ei lonka,” ütleb Kaisa.
Pealegi on maatõugu veis aborigeenne tõug, kes on tegelikult meie oludega hästi kohastunud. Oluline on, et neil oleks pidevalt piisavalt toitu, mille abil enda keha soojas hoida. Lisaks on Männiku talu loomadel võimalus ka metsa varjule minna.
Osa loomi on hetkel ka tiined. Lähiajal võiks oodata umbes kümne vasika sündimist. Kaisa ütleb, et ultraheli järgi arvutades oleks pidanud jõulude paiku vähemalt mõned vasikad sündima. Kuid alates oktoobrist on selles valdkonnas vaikne olnud. Maatõugu veis tunnetab hästi aastaringi ja sätib oma poegimist ise, eelistades enamasti soojemat aega. Kaisa usub, et mingi grupp loomi peaks aga varsti poegima hakkama küll.
Kaks värsket lambatalle
Laseme veistel söömist jätkata ja lähme viskame pilgu peale talu lammastele. Ka nemad naudivad päeval õues olemise rõõme. Kaisa küll ütleb, et talvel nad pikalt väljas olla ei taha ja soovivad õige pea lauta tagasi.
Jõuluperiood tähendab lammaste jaoks enamasti poegimist. Sel aastal üllatas kolm utte pererahvast sellega, et poegis juba novembris. Nii vara pole seda varem tehtud. Enamasti alustavad nad umbes detsembri keskpaigas, mis tähendab, et ka jõulud kulgevad lammaste jaoks pigem väikeste tallede ilmale toomise tähe all. „See aasta olid jõulud täiesti vaiksed,” ütleb Kaisa. Ta arvab, et tavapäratus olukorras võis pisut olla süüdi ka suvine kuumus, mille tõttu loomad õigel ajal indlema ei hakanud.
Meie külaskäigu varahommikul nägi aga taas uus tall ilmavalgust. Kui värsket ilmakodanikku vaatama lähme, selgub, et vahepealsete tundide jooksul on veel teinegi tall sündinud. Ta keha on alles märg ja jalg verega koos. Ometi on mõlemad juba oma jalgadel ja otsivad innukalt emalt piima. Kaisa ütleb, et see ongi väikese talle suurim proovikivi. Kui ta jalad alla ja kiiresti piima kätte saab, jääb ta enamasti ka ellu.
Poegimisega saavad lambad ilma pererahva sekkumiseta kenasti hakkama. Männiku talus elavaid ida-friisi tõugu piimalambaid peetakse headeks emadeks ja seetõttu kasutatakse neid tihti ka teiste tõugudega ristamisel.
Lammastega jagavad katusealust ka kaks lehma nelja vasikaga. Kaisa räägib, et loomad ise jagasid vasikad omavahel ära. Kaks lehma võtsid endale ema rolli ja kannavad hoolt ka teiste lehmade järeltulijate eest. Teised lehmad seevastu annavad oma piima pererahvale. „See sobib mulle ka, et ma neid ei lüpsa. Nemad saavad vasikate poolt tühjaks lüpstud. Kui on ainult üks vasikas, tuleb ise üle lüpsta. See asi on lehmadel täitsa hästi korraldatud,” arvab Kaisa.
Oma kohake on Männiku talus ka küülikutel. Nende eest seisab hea perepoeg. Kaisa ütleb, et poeg soovis samuti loomi pidada ja saigi endale küülikud.
Oleme oma jalutuskäiguga taas talu väravasse jõudnud. Tuleb tõdeda, et unine või ülemäära vaikne talvine taluelu tõesti pole. Lisaks loomade pidamisele tegeleb pere ju ka nende piimast kõikvõimalike toodete valmistamisega. Jõululaatadel läksid eriti hästi kaubaks talu erinevad laagerdunud juustud. Töid ja tegemisi seega jagub.
Jätame perenaisega hüvasti ja teeme koertele veel viimased paid. Nad on peaaegu terve aja meid truult saatnud ja ootavad nüüd tähelepanelikult, et külalised ikka tuldud teed pidi taas tagasi läheksid.
