Kirjanik Mathura andis eelmise aasta lõpus välja ühe väikese kogumiku, mis koondab tema kirjutatud artikleid eesti kirjandusest. „Valgust täis maja” kaante vahel on kakskümmend artiklit, osa neist varem ilmunud, osa värske pilguga üle vaadatud ja osa just selle raamatu tarbeks kirjutatud.
Raamatu eessõnas võrdleb Mathura eesti kirjandust hoonega, mis ei ole suur ega uhke, vaid vaoshoitud ja maalähedane. Seest on see aga mitmekesine ja valgust täis. „Ma ütleksin, et hingevalgust,” kirjutab Mathura.
Selle teosega ei pretendeeri ta mingile objektiivsele tõele, seda tuleb võtta kui üht subjektiivset kogumikku ühest võimalikust teekonnast läbi kirjandusloo. Need kakskümmend väikest kambrit ehk artiklit on Mathura valinud selle järgi, millised kirjanikud ja teosed teda enim mõjutanud on.
Artiklid on ajalises järjestuses, alustades ajaliselt kaugeimast, Juhan Liivist, ja jõudes tänapäeva, Maarja Pärtnani.
Pole ilmselt eestlast, kes ühel hetkel oma elus Juhan Liivi luulega kokku ei puutuks. Mathura on artiklis „Puhta sõna otsingul” välja toonud, et Liivi tähtsus ja tähendus ei ole vaid kirjanduslik. „Mingil seletamatul moel suutis Liiv sõnadesse kätkeda kogu eestlase ja Eestimaa „psüühe”, osati on just tema see, kes andis meile rahvana meie eneste „mina” – need sõnad, milles ennast ära tunda, kujundid, mis me oleme,” kirjutab Mathura.
