13.3 C
Rapla
Neljapäev, 26 mai 2022

Meie hea vana ahi

Märt Kubo, pensionär

Arvatakse, et kriisist tuleb õppida. Nüüd, mil elektrihinnad taevasse tõusnud ja iga päev uue kuju võtavad, on igal tarbijal võimalik nutikust ilmutada ja kokkuhoiu peale mõelda.

Hea hinnaga elekter uinutas meid ja uskusime poliitikuid ja asjatundjaid selles, et Eesti toodab ise oma vajamineva elektri, ja odavalt. Tehke aga elektril põhinev majaküte, ostke head elektririistad kööki, tuppa ja muru pügama, kohe tulevad elektriautod ning muud põnevad vidinad. Nii ei ole teil muret üldse ja võite aega veeta spordisaalis ja basseinis. Needki muutusid taskukohaseks.
Paraku on praegu jama majas. Ehmatus on suur. Ja mitte keegi ei oska ennustada, kuhu me liigume. Seega, aita iseennast. Võimalusi ikka leiab ja kes häda sunnil, kes kokkuhoiu pärast on mõne nipi leidnud. Narva vanem põlvkond mäletab hästi, et 50.-60. aastatel oli külmkapp luksus. Nii nad nüüd tuletasidki vanu aegu meelde, tõmbasid stepsli seinast, ladusid kraami traadist ostukorvi ja viisid selle rõdule. Abiks seegi!
Meie majas on ahi, mis ehitatud 50-ndatel, parajalt suur ja salvestab soojust hästi. Kui elektritrall lahti läks, siis mõtlesime – oot, oot, ahjus saab ju süüa teha. Mõeldud-tehtud: alustuseks katsetasime kruubipudruga. Kuskil tagumises riiulis teadsime olevat savist ahjupoti, kaanega. Paar peotäit kruupe, mõned pekisemad lihakuubikud, soola ning ikka tublisti vett. Ahi köetud, söed tahaseina nihutatud, siis pott ahju. Paari tunni möödudes vaatasime – protsess kestab. Puder jäi ahju hommikuni. Kruubipuder tahab haudumist, toorevõitu tekitab kõhus Tonga-laadse vulkaani. Hommikul, kui kohv valmis, võtsime poti välja. Ahju põrand oli veel kuum ja puder samuti. Maitses nagu puder, mis ahjus küpsetatud, st eriti hästi. Elektriahju kliima on liigselt kuum ja järsk. Ahju oma aga pehme ja mahe.
Oleme katsetanud veel ahjukanaga, mis küpsetuskotis, ja seapraega. Tahan proovida ka pitsa tegemist. Tuline kivipõrand ja hõõguvad söed peaks andma selle õige meki.
Peame iga päev ka pliiti kütma. Seal on hea kartuleid keeta, praadi soojendada ja muid roogi küpsetada. Kuum tarbevesi on alati käepärast, saab rätte ja riideid kuivatada. Elektripliidile on antud puhkus.
Elektripirnid pole meie majas kunagi asjatult põlenud. Aga soojaveeboiler ja vannitoa põrand on sisse lülitatud. Ma arvan, et eramajade omanikud on juba meiega sarnaselt talitanud, kes mitte – proovige järele. Ei saa vanal heal tarkusel rooste minna lasta.
Mäletan, et niiviisi valmistati toitu 50. aastatel lapsepõlvekodus Viljandis. Aeg oli vaene, elektrit sai jaopärast ja oli hea, kui paar väikest pirni lae all hõõgusid. Päris tihti ei olnud elektrit üldse, siis võtsime appi petroolilambid ja küünlad. Vool tuli Ulila (Fixi vahva laul „Ulila, Ulila…” räägib samast kohast) turbaküttel jaamast, võimsus oli nigel ja rikkeid rohkesti. Kurta polnud kellelegi. Aegamööda asjad muidugi paranesid.
Hea, et eesti ahjumeistrid on alles, vist koondunud ka ühingusse. Olen kuulnud koolitustest, mis ehk säilitavad meistrite tarkused. Kindlasti on see tasuv elukutse ja meistrid otsitud mehed.
Viimasel aastal on kuulda olnud, et ahjud on ajast ja arust, sest saastavad õhku. Ei lähe kokku ka mürkroheliste arusaamaga, sest nüüd tuleb kõik teistpidi keerata, kui varem olnud. Ka soojatootjad levitavad hea elu retsepti: ahjud välja ja torud sisse. Las soe tuleb meie juurest. Nojah. Erkki Savisaar, meie valitsuse keskkonnaminister, ütles siiski otsustavalt ja kindlameelselt – jätke ahjud rahule!

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised