Mati Kukk, õpetaja ja koolijuht
(Algus 5. jaanuari Koduloolases nr 1)
Artekki
29. juunil 1964 olen saatnud Tallinnast õnnitlustelegrammi Põlduri pioneerirühmale vabariigis saavutatud teise koha puhul. Olin Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaugõppe suvesessioonil ja käisin vabariiklikus pioneerinõukogus, kust selle uudise saingi.
Hiljem selgus, et selle koha saavutamise eest eraldatakse koolile üks tuusik üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Pioneerirühm valis laagrisse minejaks rühmanõukogu esimehe Helgi Luige. Helgi tuli Artekki saata oktoobrikuus. Laagrisoleku kestuseks oli määratud üks kuu. Tublile koolilapsele oli see tõeliselt suur kingitus. Lisaks sellele, et ta sai tutvuda üleliidulise laagri elu ja tegemistega, sai Helgi korraliku suve pikenduse. Krimmis oli oktoobris veel soe suvi.
Tänu õpetaja Hille Hiiemäe järjekindlusele ja suurtele kogemustele oskas ta lõpuklassi kasvatada üsna kokkuhoidvaks ja õpihimuliseks. Helgi ja Urve olid silmapaistvaimad. Helgi tuli Artekist kooli tagasi tolleaegseteks oktoobripühadeks. Märtsi alguses tuli saata Artekki Eesti lastelehe Säde joonistuste vabariikliku võistluse võitja Urve Sunni. Tema üks joonistustest saadeti ka NSV Liidu pioneeride joonistuste näitusega USA-sse. Urve sai Musta mere ääres olla koguni poolteist kuud.
Mida selleaegsed õpilased mõtlesid, mille pärast muretsesid, sellest annavad ülevaate Urvele laagrisse saadetud kirjad. Nende kirjade sisust saab teha järeldusi ka laste suhtumisest pioneeritöösse ja õppeülesannete täitmisesse. Õpetaja Hiiemäe oli ilmselt kehtestanud sellise korra, et kõik klassi õpilased kirjutasid Urvele midagi. Kirjad saadeti koos teele. Vastuseid Urvelt loeti klassis õpetaja Hiiemäe tundides. Nende kirjade katkenditest, mis ma siin avaldan, kumab läbi klassi hing, teod ja suhted.
Meeli Kalamäe 10. märtsil 1965: “…Meie saime kätte juba eksamite piletid matemaatikas ja vene keeles. Matemaatikas on 21 ja vene keeles 25 piletit. Nüüd tuleb hakata neid läbi töötama. Meil tuleb jälle kirjutada üks tuletõrjealane kirjand. Minu arvates on seda raske kirjutada, sest ise ma ei ole tulekahju näinud. Aga õpetaja ütles, et kirjutage kasvõi peast midagi. Parimad kirjandid lähevad rajooni. Ka VI ja VII klass kirjutab. 9. märtsil oli meil vene keeles rajooni kontrolltöö. Teemad olid “Olimpijskije igrõ”, “Tšelovek v kosmose” ja “Kniga – moi lutšij drug”. Mina kirjutasin “Olimpijskije igrõ”. Selle töö eest sain “5”…
Meil käib nüüd hommikuti uus buss. Nõurus, Enno käis Gorki autotehasest toomas. See buss ei ole väike ega suur, vaid keskmine. Jube hea on bussiga koolis käia. Algul oli nii imelik, nagu see ei olekski buss, mis kooli viib… Kuuendal klassil oli 9. märtsil klassiõhtu. Täitsa vahva oli olnud. … Ära pahanda, et ma nii lohakalt kirjutasin (puha harjumuse asi).”
Eha Randnurm 13. märtsil 1965: “Meie elame vanaviisi, kõik elus ja terved. Meie naistepäev oli nii tore. Poisid kaunistasid lauad ära. Õpetaja laual oli aga hiiglasuur tort.
Koju lasti meid kella 11 bussiga. Õhtul oli aga meil pidu. … Ma istun praegu sinu koha peal. Ega esimese rea kontrolltööd ei olegi palju raskemad kui II rea omad. …
Sul ikka vedas küll, et ära said, meie elu on praegu päris vilets. Õpetajate käest saame kogu aeg riielda. Kõik õpetajad on jube tigedad. Midagi erilist pahandust me polegi teinud, kõik tuleb nii tahtmatult. Pikapäevarühmast lubati hoopis ära virutada. Ükski õpetaja meid õieti ei mõista. Oli seda pahandust veel viimasel õppeaastal vaja. Nüüd ei ole meist enam kellelgi kahju. Täna pidi meil kaks õpetaja Simsoni tundi olema. Õpetajat ei olnud ja oli vene keele ja saksa keele tund. Mõlemas olid kontrolltööd. Homme on Helju sünnipäev…”
Pilvi Kuusemäe 13. märtsil 1965: “Küll on Eha, kõik uuemad uudised kirjutas ära. Homme lähme Helju sünnipäevale. Täna koorilaulu tunnis laulsime Heljule “Ta elagu”. Ansambliga hakkasime “Kiievi valssi” õppima. Täitsa ilus laul… Ma mängin ka nüüd veidike klaverit. Nii iseõppija moodi.”
Virve Laanekivi 15. märtsil 1965: “Pidasime eile Helju sünnipäeva. Olime 8-kesi: mina, Maie, Singi, Eha, Helju, Pille, Tiit ja Druss (Andres). Täitsa tore oli. Sõime, jõime, laulsime, tantsisime ja mängisime tikumängu. Helju laskis muusikat plaatide pealt. Tantsuruumi oli küll vähe, aga tantsida sai. Neli pudelit pistsime ka kinni. Tikumängul pole kah viga. … Drussi käest küsiti, kes talle kõige rohkem meeldib meie klassi tüdrukutest. Ta ütles, et Maie. Sirje pidi talle ainult vahel meeldima. Maiel oli pärast tuju nii läinud. Tiidule meeldib muidugi Singi edasi, ta unistab Singiga koosolemisest ka pärast meie kooli lõppu… 8. märtsil oli koolis naistepäeva pidu.
Hommikul oli 3 tundi. Õhtul kell 8 algas pidu. Mehed esinesid. Poisid lugesid luuletusi, tegid püramiide, laulsid, mängisid pille. Ka sovhoosist olid mehed. Meesansambel laulis hulgem, ka see Jüri Metsjärv oli. See kes kohtumisõhtul oli. Ta laulis üksinda jube hästi. Puhkpilliorkester mängis ka hulgem. Olime kella 12-ni. …
Seda sa ka vist ei tea, et meil oli deklamaatorite võistlus. 20 osavõtjat oli. I oli Tiia Lister, II Maie, III Helgi. Esimese koha sai kuues klass. Sealt oli 8 osavõtjat, meilt oli 7. Mina osa ei võtnud. … Drussi keegi ei salli, on täitsa loll. Igal neljapäeval toob multifilme. Eelmine neljapäev oli enne kino viktoriin. … Sinu pilt oli ka “Sädemes”. Frumkin Moskvast kirjutas ka. Tal on nüüd doktori aukraad. Sinust kirjutas ka, käskis hästi puhata. … Kell on 22.30. Raadios on praegu soovikontsert. Aga olen jube väsinud. Ah jaa! Buss käib hommikul Kelbas, 20 enne kaheksat on siin. Täna käis esimest korda. … Õppimist ma praegu ei kirjuta. Eks klass kirjutab.”
Helgi Luik 20. märtsil 1965: “Täna on selle veerandi viimane tund klassijuhataja. Õp Hiiemäe räägib praegu õppeedukusest. Drussil on keemia ja ajalugu kaks. Anatoomia oleks ka muidu pandud, aga õpetajad ei taha, et ta teiseks aastaks jääks. … Üldse on peaaegu kõigil hinded alla läinud. Tüdrukutel on tööõpetused kõigil neljad peale Meeli. Kirjanduses pole ka ühtegi viit. Sepp on meie peale hirmus vihane. Eile kirjanduse tunnis rääkis nagu seinaga. Täitsa selline tunne, et üldse ei tahaks siin tunnis olla, tuleks kell kiiremini. Mul isiklikult on viis nelja: eesti keel, kirjandus, ajalugu, joonestamine ja tööõpetus. Maiel on ka viis nelja.”
Virve Laanekivi 16. aprillil 1965: “Tegin täna kõvasti tööd. Koristasin õuet, pärast käisin saunas. Nüüd just lõpetasin põranda pesemise. Koolis on üldiselt tööd hulgem. Juba see õppiminegi. Iga päev on nii palju õppida, aga ega sellegipoolest õpitud kõik pole.
Maa on meil juba täitsa paljas, metsa ääres on kohati veel lund. … Järgmine pühapäev on sovhoosis pidu. Isetegevusülevaatuse lõppkontsert. Sa vist ei teagi, et meil on koolis isetegevuskonkurss. Võimlejad ja tantsijad on esinemata, teised on esinenud. Me mängime oma pillilood ka ära. Kokkuvõtted tehakse pühapäeval. … Meie ansambel võitis kuuenda klassi oma “Rooma gitarriga” ära, aga poiste ansamblile kaotasid. … Jaanusega on praegu pahasti. Jaanus jättis kord “vene” peale tunde vastamata. Teine päev vedasid puid, siis ei saanud vastata. “Mutt” on nüüd jälle jube närvis. Lubas käitumishinde kallale minna. Talongi lubas augu teha. Tundi enam ei võta.
Pärast ladusime veel koorma puid ära. … Tead mul on ka juba märkmik (salmik). Ühel päeval kirjutasid mulle 6 tükki. Meil on praegu laulikud jube moes. … Tead, täna oli “Ühistöös” Kõrtsini artikkel. Sinust oli ka kirjutatud. Tead, sinililled õitsevad juba. Tead, kell on juba pool üksteist, lähen magama. … Tule siis varsti tagasi, Hiiemäe on sinu õppimise pärast mures. … Ära käekirja pärast pahanda.”
Aprillikuu lõpuks oli Urve ka Artekist tagasi ja klass suutis ennast eksamiteks valmistumise lainele lülitada.
Pioneerilaagris Oru mäel
Helgi Roosmaa meenutab: „Maleva laager toimus juulikuus Oru mäel. Meil olid selleks ajaks Kodila kooli lõputunnistused käes, aga Kodilaga hüvasti jätta oli kahju. Pioneerid me ju enam ei olnud, laagrisse “pääsesime” siiski, staabina. Staabi liikmed Virve Laanekivi, Virve Sinkonen, Andres Rhede, mina ja kooli vanempioneerijuht Ellen Kõrtsini täitsime igaüks laagri juhtkonnas mingit rolli. Ellen Kõrtsini oli laagriülem, mina pioneerijuht, majandusülemaks oli tõenäoliselt Andres ja küllap oli Virvedelgi mingi kõlava nimetusega ülesanne, komandant või peakokk või mida iganes muud.
Ettevalmistused sellise laagri korraldamiseks algasid juba varem. Koostati päevaplaanid, toidumenüüd, jagati ülesanded, mille eest keegi staabi liikmetest laagris vastutab, milliseid toiduaineid laagrilised kaasa toovad jmt. Telgid olid kooli omad, üks suur ilma põhjata jäi seekord majandustelgiks, kuhu panime kõik oma varustuse – seljakotid, toiduvarud, atribuutika (rühmalipud, fanfaari jm).
Väiksemad, neljakohalised põhjaga presenttelgid olid kasutusel magamispaikadena. Laager tuli kohapeal elamiskõlblikuks ehitada. Telkide püstitamiseks vajalikud vaiad nii nööride maasse kinnitamiseks kui ka põhja ja katuse vahelise kõrguse tagamiseks tuli kõigepealt metsas ise teha, seepärast olid kirves ja saag igas laagris kaasas. Täispuhutavaid madratseid siis ei tuntud, küljealuse pehmendamiseks ja soojendamiseks murdsime tavaliselt lepaoksi ja panime need telgi põhja alla. Seekord tõi direktor veoautoga kohale kooli võimlemismattide tagavara, mis oli hoopis luksuslikum küljealune kui õhuke kiht lepaoksi.
Kindel rituaal nägi ette, et laagri avamisest lõpetamiseni põleb nii ööl kui päeval lõke, avamisehetkel heisatakse masti laagrilipp, mis igal õhtul rivistusel langetatakse ja hommikusel rivistusel taas heisatakse. Lõkke tegemiseks eemaldati mättad ja laoti need lõkkekoha ümber tõkendiks, mullapool ülespoole. Lõkkel toidu valmistamiseks oli tarvis paari kaheharulist harki ja nende peale põiki kaigast, mille otsa keeduämber riputada. Metsast oli vaja otsida paari käsivarre jämedune ja vähemalt viie meetri pikkune lipumast, see laasida ja koorida, auk maasse kaevata ja mast püsti panna. Lõkke tegemiseks korjati kuivi oksi ja puunotte.
Söögilauadki ehitati kohapeal valmis. Selle tarbeks olid mõned lauajupid kaasa toodud, nendele naelutati otstesse 40-50 cm kõrgune kaigas jalaks alla ja oligi loodud võimalus plekist kauss ja kruus söömise ajaks lauale asetada ja maas istudes jalad laua alt läbi sirutada.
Kui kõik laagrielu alustamiseks vajalikud eeltööd olid tehtud, telgid üles seatud, lipuvarras püsti pandud, lõkkease kaevatud ja lõkkematerjal süütamiseks sinna valmis sätitud, saabus aeg laagri pidulikuks avamiseks.
Selleks puhuks riietusime pidulikult, s.o panime selga valged pluusid ja kaela punased kaelarätid. Rivistuti lõkke ja lipumasti lähedusse rühmade kaupa, iga rühma ees seisis rühmanõukogu esimees, tema kõrval lippur kolmnurkse punase rühmalipuga. Rühmanõukogu esimehed käisid kordamööda raporteerimas hierarhiaredelil järgmisele funktsionäärile rühma valmisolekust antud ürituseks. Olid kindlad nõuded sõnastuseks ja liigutusteks, mida tuli täpselt järgida. Enne raporteerima minekut astus rühmanõukogu esimees sammu rivist välja, tegi 90-kraadise pöörde, andis käskluse: ”Rühm, joondu! Valvel!” ja sammus siis raporti vastuvõtja ette, kus tõstis käe saluudiks ning esitas saluteerides oma raporti teksti. Laagrilipu heiskamise ja ka lõkke süütamise võimalus anti kellelegi mingisuguse tubliduse eest ja need mõlemad olid austavad ülesanded.
Traditsioonilised tegevused olid maastikumäng ja/või orienteerumisvõistlus, kombineeritud teatevõistlus, pioneeritarkuste õppimine, viktoriin, rivivõistlus, välklehtede väljaandmine, lõkkeõhtud, kus iga rühm millegagi esinema pidi, ja kindlasti ka öine häire.
Üks lõik pioneeritarkustest oli fanfaarisignaalide äratundmine ja nende järgi tegutsemine. Erinevad fanfaarisignaalid tähistasid hommikust äratust, lipu heiskamist ja langetamist, kutset sööma ja öörahu väljakuulutamist. Fanfaarist hääle välja puhuminegi polnud kerge, aga noodi järgi kindla meloodia ja rütmi puhumine oli jõukohane vaid mõnele poisile. Fanfaristiks oli Lembit Kaus. Fanfaarisignaalide asjus tundsin mina ennast üpris kehvasti, sest täiesti ebamusikaalsena, muusikalise mälu ja kuulmiseta tüdrukuna oli mul üpris raske neid meloodiaid isegi äratundmise tasandil meelde jätta.
Maastikumängus oli tarvis tunda teemärke ja osata lahendada salakirju, liikuda teemärkide abil väljendatud teabe kohaselt ja täita salakirjades sisalduvaid ülesandeid. Võistlus käis aja peale ja raja läbimise järel kontrolliti ka salakirjade lahendamise õigsust ning ülesannete täitmise täpsust. Oletan, et selles laagris meie enam kaasa ei võistelnud, seda tegid nooremad, küll aga suutsime me need mängud ette valmistada, maastiku- või orienteerumismängu nii-öelda “maha panna”, s.o looduslikust materjalist teemärgid paika panna, salakirjad koostada, peita ja mängu käigu (Ellen Kõrtsini toel) välja mõelda.
Rühmadevaheline rivivõistlus oli vajalik valmistumisel ülerajooniliseks kokkutulekuks. Demonstreerida tuli ühte ja kahte viirgu rivistumist ja rivitult võtmist, pöördeid, ühest viirust kahte viirgu ja vastupidi ümberrivistumist, marssimist ümber parema või vasaku õla, kas laulu ja/või trummi saatel ning ilma, rivist välja kutsumist-astumist ning kõige selle juures hinnati ühelt poolt käskluste andja tegevust, käskluste täpsust ja intoneerimise oskust ja teiselt poolt käskluste täitmise õigsust ja korrektsust.
Välklehe jaoks oli vaja leida või teha käepärasest looduslikust materjalist mingisugune alus, kuhu artiklid ja joonistused kinnitada. Aluseks kõlbas mõni kadakapõõsas või meisterdati samblast ja rohust mingi kuju, tassiti kohale kuivanud oksajändrik, mässiti kahe teineteisest eemale maasse torgatud pulga ümber nööri. Lühikesed artiklid ja joonistused kajastasid laagris toimuvat. Välklehtede konkurss oli üks lõik kõigi laagripäevade jooksul toimuvast rühmadevahelisest võistlusest. Kogu laagrielu oli üks pidev võistlus. Telkide sisemus ja ümbrus pidi kogu päeva eeskujulikus korras olema, sest iga hetk võidi tulla sedagi kontrollima ja hindama ning seda tehti vist rohkem kui kord päeva jooksul.
Lõke ei tohtinud mingil juhul täielikult ära kustuda, sest siis oleks tulnud laager lõpetada. Lõket valvati ööpäevaringselt. Valves oldi paarikaupa ja kaks tundi korraga. Kui päeval võisid mõned puunotid vaid vaevalt hõõguda, siis toidu valmistamiseks ja lõkkeõhtu tarbeks oli suuremat tuld ja paremat küttematerjali vaja.
Laagripäev lõppes õhtuse rivistusega ja lipu langetamisega. Selle järel oli lubatud veel mingi piiratud aeg viimaste askelduste tegemiseks ja telkidesse pugemiseks ning siis teatud kellaajast alates läks lahti võistlus öörahu alal, s.t et telkides pidi olema vaikus, ei tohtinud kosta juttu, naeru, pidi olema rahulik une ootamise aeg. Kontrollijate valvas kõrv kuulas, kas need reeglid ka täidetud said ja pluss- või miinuspunktid läksid rühmadevahelise võistluse arvestuses kirja.
Mul jäi küll öine telgis magamise romantika tundmata, sest minu ema ei lubanud ööseks laagrisse jääda. Kui telkides vaikseks jäi, hakkasin koju minema. Siis oli Oru juurest otse läbi metsa viiv kunagine hobusetee veel padrikuks kasvamata ja seda mööda sai hoopis kiiremini karjakaevu juurde Kodila-Hagudi maanteele välja kui metsa äärest või koguni küla kaudu minnes. Karjakaevu juurest koduni oli umbes kilomeeter minna. Hommikuseks äratuse ajaks olin sama teed pidi laagris jälle tagasi.
Toit valmistati lõkketulel. Toiduained tõime ise kodust kaasa. Vett saime mõnesaja meetri kaugusel asuvast Oru talu õuest ja laagriplatsil hoiti seda suures 40-liitrises piimanõus. Kokkadeks olid põhiliselt kaks Virvet ja juhendajaks Ellen Kõrtsini. Hommikuti keedeti manna- või kaerahelbeputru, teed tehti vaarikavartest, aga valmis saadi ka supp, kissell, makaronid, kruubipuder, kartulid ja munakaste. Menüü koostamisel oli lähtutud põhimõttest, et võimalikult rohkem toite saaks valmistada kuivainetest. Kokad pidid hommikul teistest varem tõusma, sest lõkkel toidu valmistamine võttis ju aega. Selleks ajaks, kui laagrilistel hommikused rituaalid sooritatud said – hommikvõimlemine tehtud, silmad-hambad mingil moel pestud ja telgid korrastatud, pidi ka kokkadel hommikusöök valmis olema.
Viimasel päeval pärast hommikusööki hakati laagrit maha võtma ja kokku panema. Isiklikud asjad pakiti seljakottidesse, telgid pandi kokku ja oldigi valmis laagri pidulikuks lõpetamiseks. Lõpurivistusel tehti kokkuvõte võistlusest, laagriülem oli kõigile laagrilistele valmistanud osavõtjadiplomi ja andis need nüüd kätte. Lõpuks langetati lipp ja viimasena kustutati lõke, veel veidi hõõguvatele sütele valati vett ja kaeti lõkkease samade mätastega, mis alguses ära kaevati. Nii sai rohukamar taastatud. Suuremate asjade äraveoks oli direktor Mati Kukk tulnud kohale veoautoga. Selle veoauto oli ta mingilt sovhoosilt kooli jaoks saanud.
Kui meil kogu kraam (võimlemismatid, tööriistad, ämbrid, piimanõu, lauajupid jm) äärteta autokasti põhjale laotud oli, ei läinud auto käima. Küllap oli auto andja sellel korraliku aku ära vahetanud vana vastu. Tehnikaasjad olid ju siis suur defitsiit. Lükkasime hulgakesi seda tõrkuvat sõiduriista tagant, kuni ta kallakust, s.t Oru mäest alla veerema hakkas ja käivitus.
Sellised laagripäevad olid ühtpidi põnevad ja teistpidi imetlen siiani meie koolmeistrite oskust lasta meil tunda, nagu planeeriksime oma tegevusi, määraksime vastutajaid, teeksime neid tegemisi, juhiksime nooremaid ja vastutaksimegi ise. Nii vist jäigi verre mingi pioneeritöö- ja laagripisik, mis innustas mind Kodila kooli telklaagritest osa võtma Rapla Keskkoolis õppides, selle järel aasta Kodilas algklassiõpetajana töötades ja veel ülikooli esimese kursuse tudenginagi. Tegin neil aastatel kooli koondrühma ühe saatjana kaasa ka ülerajoonilised kokkutulekud. Seal tekkis mul vahel tunne, et nooremad pingutavad liiga vähe hea tulemuse saavutamise nimel. Samas rõõmustasin ja tundsin uhkust, et saan OMA KOOLI jaoks mingil moel ikka veel kasulik olla.
Tagametsas
Olime vanempioneerijuhi Ellen Kõrtsiniga mõlemad pioneeritöö sisu täiendamisest huvitatud. Sama rida ajasid rajoonis Asta Mustallikas ja Evald Laprik. Asta oli komsomoli rajoonikomitees koolide sekretär. Oma ameti tõttu tundis ta huvi ka meie kooli pioneeritöö vastu. Evald Lapriku juhitavas Rapla Keskkoolis õpetati keskkooli klassides lisaerialana pioneeritöö juhtimist. Asta ettepanekul saime koos mitme teise rajooni pioneeritöötajaga kümnepäevase tuusiku Võhma lähedal metsade keskel asuvasse Tagametsa õppe-puhkelaagrisse.
Oli tore laager. Üle kogu Eesti oli koos kokku umbes kakssada noort. Elasime telkides, sõime välisööklas, sportisime, käisime 15-kilomeetrisel jalgsimatkal, sooritasime pioneeriinstruktorite eksameid, viisime läbi kultuuriüritusi. Meenub üks õhtu, kui eeskavas tantsisime kümne poisiga „Luikede järve“ väikeste luikede tantsu, kõigil seljas baleriiniseelikud. Tantsu lõpus laskusime ojasse ja jätkasime ujudes. Aplaus oli igatahes vägev. Seal sain tuttavaks ka Tallinna Pioneeride Palee tulevase direktori Edgar Vilborniga.
Kilgil pioneerilaagris
Kohe pärast koolitöö lõppu tuli saata pioneeride koondrühm Velise lähistel Kilgil toimuvasse VII ülerajoonilisse pioneerilaagrisse. Kaheksas klass ja paljud õpetajad olid seotud lõpupäeva ettevalmistamisega. Sellepärast tuli laagrisse minna ainsa kooli esindava täiskasvanuna õpetaja Heldur Rahuojal. Teda abistasid keskkoolis õppiv Helgi Luik ja kaheksanda klassi lõpetanud Tiia Lister.
Koondrühma koosseisu arvati Uno Grünbaum, Valmar Ideon, Urmas Rees, Virve Järve, Pille Kaldväli, Siiri Estrik, Kalle Sikk, Aidu Ots, Georg Maalmann, Heinu Luik, Heidi Nõurus, Liis Tilk, Ivi Metsallik, Helve Vendt ja Tiia Tiigirand. Kuna laagris toimusid väga mitmekesised võistlused, olime lapsi treeninud erialade kaupa. Keegi oli tublim välklehe koostamisel, teine telgi ülespanemisel, kolmas orienteerumises jne.
Pioneeriinstruktori normid olid kõigil täidetud vähemalt kolmel erialal, nii et sealsetele võistlustele saatmise otsustas rühma juhtkond kohapeal. Vaatamata pioneerijuhi puudumisele laagrist suutsid Heldur, Helgi ja Tiia lapsi nii hästi juhendada ja distsiplineerida, et kooli koondrühm saavutas 15 kooli rühmadega võisteldes teise koha, kuid tunnistati kokkutuleku populaarseimaks rühmaks. Meie koolile anti austav ülesanne hoida kuni järgmise kokkutulekuni rajooni pioneeriorganisatsiooni lippu.
Sel kevadel oli haridusosakonna poolt täiendatud koolidele pandud kohustust kutseõppe korraldamise osas. Vanemate klasside õpilased pidid osalema majandites tegelikus tööprotsessis. See tähendas, et lastele tuli suveks leida alaline töökoht. Seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilaste praktika toimumist pidi kajastama õpilase poolt välja teenitud palk. Kevadel nägid õpetajad tõsist vaeva, et leida lastele töökohad. Põhiliseks sai töötamine majandite põllul ja lautades. Nooremad klassid pidid kooli juurdeehitusel ja kooliaias töötama vähemalt kümme tundi. Nende ülesandeks jäi ka korraldada kogu kooliperele sügisene lõikuspidu. Õpetaja Helga Hiobi juhendamisel tulid nooremate klasside lapsed sellega suurepäraselt toime. Sügisel praktikast kokkuvõtteid tehes selgus, et parimatena teenisid Sulev Rumm 150,70 rbl, Väino Rumm 143,27 rbl, Kalle Sikk 122,57 rbl. Nemad ja Põlduris paremini töötanud Argo Talumets, Villem Uustalu ja Marje Jõearu said autasuks väärtuslikud kingitused.
Jälle Rätsepa metsas laagris
Pärast koolitöö lõppu kogunesid nooremate klasside õpilased jällegi kevadisse pioneerilaagrisse. Väsimatult vedas seda iga-aastast üritust Ellen Kõrtsini. Suur loodusesõber ja üsna suurte teadmistega pioneeritööst ja matkamisest oli õpetaja Heldur Rahuoja. Temagi lõi sellistele tegemistele alati käed külge. Ei tea, kas minul oli see laagrivaim ka kuidagi paljudest pioneeri-, komsomoli- ja looduskaitselaagritest külge jäänud või miks, aga telgielu ja jalgsi või jalgratastel matkamisest ei saanud ma kuidagi ära öelda.
Koolimajas käisid konsultatsioonid ja lõpueksamid, kuid meie olime Rätsepa metsas ja lihvisime laste pioneeritarkusi. Et kevadise laagri vaim oli kõigil tublisti veres, näitab kirjeldatud juhtum. Laagri viimane, tegus päev oli seljataga, õhtusöök söödud, laagrilipp langetatud, õhtutualetid tehtud ja korrapidajad kõndisid ringi, et telkides jutustajad vaikseks sundida ja sellega öörahu kindlustada.
Mingil hetkel selgus, et Andres Mäeots on kadunud. See ei olnud ette nähtud ja pidasime just nõu, mida ette võtame, et Andres leida, kui kuulsime kuskilt kostmas üsna valju juttu. Läksin häälte suunas ja leidsin Andrese jutustamas kaheksanda klassi poiste Sulev Rummu ja Kalle Sikuga.
Kell oli juba üle kaheteistkümne, aga kaheksandal klassil oli järgmisel hommikul kella üheksast eksam. Kallel ja Sulevil koju minna ka veel pea seitse kilomeetrit. Poiste küsitlemine erilist tulemust ei andnud. Raiusid ainult, et see eksam on nii lihtne, et muretseda pole tarvis. Hoidsin end tagasi, kui poistele kodutee otsa kätte näitasin. Eksami sooritasid mõlemad ja lõpupäeval olid nad ikka meie armsad lõpetajad.
Kilgil, pioneerimalevate koondrühmade VIII suvelaagris saavutas meie koondrühm Siiri Estriku juhtimisel IV koha. Pioneeridega kaasas olid seekord vanempioneerijuht Ellen Maiste ja vilistlane Helgi Luik.
Et pioneeritöö oli reaalset vilja kandnud ja et lapsed olid omandanud vajalikud organiseerijaoskused ja valdasid pioneeritarkusi, tõestas minu viimasel kooliaastal laagri läbiviimine. Sel kevadel oli Rätsepa metsa laager halvasti ette valmistatud, sest Ellen Maiste oli raske autoavarii tõttu olnud kaua haiglas. Tema asetäitjaks võetud Kulla Piirimets haigestus samuti kevadel pikemaks ajaks. Laagri viisid siiski ilma olulise kõrvalise abita läbi Helgi Luik, Siiri Estrik, Aili Kiik ja Jüri Tiigirand. Nende poolt valmistati ette ja toimus selles laagris ka lõkkeõhtu koos lastevanematega. Inglistele, rajooni kokkutulekule läks rühmaga kaasa vaid neli aastat tagasi kaheksanda klassi lõpetanud Tiia Lister.
Tagantjärele sellele tööle hinnangut andes pean tunnistama, et see, mida meilt taheti saada pioneeritöö korraldamisega, oli ustavus kommunistlikule parteile ja, nagu siis väljendati, ustavus Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini üritusele. Tegelikkuses teenisid seda nõuet vaid temaatilised pioneerikoondused ja pidulike rivistuste standardtekstid. Rivistused olid ka laagris, sest laagri avamisel lipu heiskamiseks ja laagri lõpus lipu langetamiseks pandi selga paraadvorm, kaela kaelarätt ja toimus rivistus kogu selleks ettenähtud kombestikuga. Eelpool kirjeldas Helgi neid tseremooniaid.
Kolme-, nelja-, mõnel aastal isegi viiepäevase laagri tegevus sisaldas aga eranditult looduses või matkal toimetulekuks vajalike teadmiste omandamist ja paljude tegevuste läbielamist laagris. Sealjuures tuli üritada kõik ülesanded võimalikult huvitavaks teha. Tuli välja mõelda igasuguseid olukordi, et lapsed need lahti mõtestaks ja kiiresti oma tegevustega reageerida oskaksid. See, mida me olime taotlenud – arendada lastes ettevõtlikkust, vastutuse võtmise julgust ja tahet tegutseda meelepärases valdkonnas –, oli nendel kaheksal kooliaastal lõpetanute hulgas saavutatud.
Koduloolases ilmunud artikkel toetub Mati Kuke ajaloohõngulisele raamatule „Reinu Mati Kiidevast Kodila kooli direktoriks 1962-1970”
