Arvustus
Lauri Räpp
„Lihtsate asjade tähtsus“
Kirjastus: Rahva Raamat
2021
Natalja Nekramatnaja
„Sinine pojeng“
Kirjastus: Tuum
2021
Viimase aja ühed enim teemaks olnud autori debüüdina ilmunud luulekogud tõestasid end mõlemad kui huvitavad kogumikud, olgugi nad peaaegu et vastandlikud.
Lauri Räpp ummistas minu Instagrami kontot juba ammu enne, kui ilmus tema kogumik. Lihtsa, aga silmapaistva kujundusega spämmis ta end minu kontole nii reklaamina kui ka minu tuttavate ja sõprade kaudu. Üllatavalt paljud neist jagasid tema luuleridu ja mõtisklusi, mis mind, tõele au andes, vaid silmi pööritama panid.
Teadsin juba enne teose kätte võtmist, et sellest ei saa minu uut lemmikut. Väga lihtsal põhjusel. Ma loen luulet ja teen seda meeleldi nii sageli kui võimalik. Räpi luule on selgelt neile, kes luulet ei loe. Paljulugenud silmadele mõjuvad tema luuleread esmamuljena paljuski banaalsena. Need on mõtted, mida ma, usun, on kõik meist mõelnud. Välja öelda neid, ja veel sellisel kujul, ilma sügavamale süüvimata, tundub täiesti üleliigne. Naiivne on vähe öeldud, pigem mängib see kõik labasuse piiril. Kui Räpp kirjutab, et lihtsad asjad on tähtsad, kõlab see minu jaoks umbes samamoodi nagu öelda, et me hingame õhku. Justkui teema ammendatud, aga midagi justkui ei ole öeldud ka.
Ei saagi eeldada, et kõik loevad luulet, või veelgi vähem, et inimesed otsiksid luulest jantimist, mänge, salapära või osavust. Mulle meenus Andrus Kasemaa 2020. aasta luulekogu „Silmapilk tagasi“, mis oli tulvil sarnaseid lihtsameelsusi, kuigi piiritletult armastusest kõneldes. Kasemaa ei ole aga sotsiaalmeedias end osavalt reklaaminud, küllap tegi selle hea teene Räpile Rahva Raamatu kirjastus. Sarnast edu Kasemaa oma lihtsusega justkui veel saavutanud ei ole. Räpp nimelt hoiab kohta edetabelites, on müünud läbi juba kuuldavasti mitu tiraaži ja tõstab kodumaise luule osakaalu raamaturiiulites kõikjal Eestis.
