50 aastat Hageri koguduses orelimängijana teeninud Mai Mänd sai pikaaegse töö eest tunnustuse. Teda on märganud nii Raplamaa Omavalitsuste Liit, kes pärjas Mai Raplamaa hõbedase vapimärgiga, kui ka Eesti Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp, kes tunnustas teda kultuuripreemiaga.
Mail on tegelikult kaks ametit. Orelimänguga alustas ta Hageris ametlikult 1972. aastal, aga 1992. aastast juhib ta ka Kohila gümnaasiumi raamatukogu. Kuigi seljataga on juba üle poole sajandi orelimängu kogemust, ei pea Mai end siiski professionaalseks muusikuks. Selles aga kahelda ei saa, et muusika ja oreliga seob teda midagi erilist.
Mai esimene mälestus orelist jääb umbes sellesse aega, kui ta alustas kooliteed. „Ema käis igal pühapäeval mängimas ja tegelikult rohkemgi, matusetalitustel jne,“ meenutab Mai. Just ema kõrval orelipingil jalgu kõlgutades Mai esimest korda orelimängu kuuliski. „Nii ma istusin ja vaatasin, eks ta niimoodi lapse hinge jäigi,“ usub Mai.
Ema Aino Leedjärv oli Jõelähtme kirikus organist 47 aastat. Orelimängu oli ema ise endale selgeks teinud. „Ta ei kasutanud mängides pedaale, vaid mängis ainult kätega. Tema jaoks oli see juba suur asi, kui ma hiljem õppisin ise päriselt mängima,” räägib Mai. Ema Aino oli tütre üle uhke ja käis sõbrannadega ikka tihti vaatamas, kuidas ta mängib.
„Ma mäletan, et ega ma seal kirikus väga tahtnud olla, kirik oli külm ja rõske. Ma olin rohkem kiriku ümber. Seal oli vana surnuaed vanade raudristidega. Meelespäid õitses seal hästi palju, ma mäletan siniseid meelespeaväljasid,“ kirjeldab Mai lapsepõlveaega. Kui ta kirikuõuel uudistamast väsis ja tagasi kirikusse läks, lootis Mai, et ehk on jutlus juba lõppenud ja kõlab orelimäng.
Mai on pere vanem tütar. Tal on veel õde ja kolm venda. Orelimängupisikuga nakatus vaid Mai. Nii on see pisik siiski inimeselt inimesele põlvest põlve Mai suguvõsas liikunud. Mai päris armastuse oreli vastu emalt, ema eeskujuks oli tema köstrist vanaonu.
Kuna Mai oli maalaps ja lähedal sobivaid õppeasutusi ei olnud, jõudis Mai klaveriõpinguteni alles kümneaastaselt. Ema Aino oli üldiselt kodune, kasvatas lapsi ja käis orelit mängimas. Oli aga samas kultuurihuviline ja haris oma lapsi. Ta luges ette ja rääkis niisama ajaloost. „Ta sündis 1922. aastal, ta rääkis meile kõike 30-40ndatest aastatest, aga ütles, et ärge koolis edasi rääkige,“ meenutab Mai. Isa oli Mail lihttööline, aga tegeles ka laulmise ja puhkpillimänguga. Pere hoidis kokku ja on põlvest põlve kaasas kandnud ka usku ja kirikus käimise harjumust. Õed ja vennad käivad siiani tihedalt läbi.
Kui Mai sai neliteist, leidis ema võimaluse suunata tütar õppima usuteaduse instituuti kirikumuusika osakonda. Kaks-kolm korda nädalas käis Mai seal õppimas nii orelimängu, klaverit, koorijuhtimist kui ka muusikateooriat. Sealne oreliõpetaja professor Hugo Lepnurm on Mail hästi meeles. Teda peab ta ka oma peamiseks inspireerijaks ja juhendajaks.
„Ta oli tõeline isiksus,“ ütleb Mai õpetaja kohta. „Ta oli toreda muheda olemisega, lihtne ja sõbralik, aga samal ajal nõudlik ja põhimõttekindel. Vahel ta noomis mind ka. Ma juba teadsin, et kui ma ei ole harjutanud, siis on seda oodata,“ ütleb Mai naerdes.
Õppimine käis kiirelt, sest viieteistaastaselt mängis Mai juba terve jumalateenistuse orelil ära. „Võib-olla oli mul kergem, sest ma juba teadsin, mis toimub ja mida kuskil mängida. Mul oli vaja ainult tehnilisele poolele tähelepanu pöörata,“ arutleb ta. Orelimängu õppimise juures oli Mai jaoks kõige raskem see, et ise tuli palju tööd teha.
„Ega sulle keegi seda selgeks teha saa, kui sa ei harjuta. Jõelähtme kirikus käisin harjutamas. Kui klaverit mängid ainult kätega, siis orelit nii käte kui jalgadega. Raske on koordinatsiooni saavutada,“ räägib Mai. Samas on kogenud organisti sõnul ka nii, et mis juba on kord kätesse-jalgadesse palana tulnud, see enam naljalt ära ei lähe ka ning mõni pala tuleb juba automaatselt.
Mai tunnistab, et ega ta tegelikult teadnud noorena nii väga midagi, mida ta tahab. „Aga oreli kõla mulle meeldis, on alati meeldinud,“ räägib ta. Õpetaja Lepnurm söötis õpilastele ette ka krõbedaid pähkleid, mida pureda. „Kui õpetaja on liiga tark, siis ta ei oska ette kujutada, et teine inimene ei oska lihtsalt mängida kõiki asju,“ nendib Mai naerdes. Nii sai ta koolis kohe ka päris raskeid palu mängima õppida.
„Ükskord oli selline tore lugu, et ma olin võib-olla paar aastat õppinud, kui mängisin Tallinnas Toomkirikus ühel jumalateenistusel Bachi Tokaatat ja fuugat d-moll. Ema tuttav oli talle pärast öelnud, et tütar pidi mängima, aga Lepnurm ise mängis,“ jutustab Mai lõbusalt. „See ikka tõstis mind kõrvust,“ lisab ta.
Õppimise ajal sai Mai paljudes Eesti kirikutes mängida, kuna oli organistide puudus. „Ikka saadeti mind jälle bussiga siia ja sinna, eri Eesti otstesse suurematel pühadel mängima. Praktika mõttes oli see muidugi hea,“ räägib ta.
Partei jälgis
Kirikumuusika osakonnas õppimise kõrval lõpetas Mai keskkooli ja läks edasi õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti raamatukogunduse ja bibliograafia erialale. Kokku õppis Mai kirikumuusikat kuus aastat.
Oma kahekümnendate eluaastate alguses, 1971. aastal tuli Mai Kohilasse, kuna oli kohtunud kohaliku noormehe Arne Männiga, kellega abielluti. Siis jäigi nii, et Mai jäi Hagerisse paika.
Esimesed pool aastat, kui Mai Hageri koguduse liikmena kirikus käis, oli ametis veel eelmine organist Marta Tori. „Ta ütles, kas ma võtaksin orelimängu endale. Mis mul sai selle vastu olla,“ meenutab Mai. Järgnevatel aastatel sündisid aga Mail ja Arnel tütred, mistõttu jäid orelimängul väikesed vahed sisse ja Marta käis ikka asendamas.
Nõukogude ajal ei olnud see sugugi nii lihtne ja iseenesestmõistetav, et raamatukogus töötav inimene võiks mängida kirikus orelit. Ka Mail tuli seda selgitamas käia. „Kui olin Rapla keskraamatukogus praktikal, kutsuti mind välja partei rajoonikomiteesse. Küsiti, kas te tõesti kujutate ette, et töötate raamatukogus ja lähete pühapäeval kirikusse orelit mängima. Ütlesin, et mina kujutan ette küll, aga nemad ei kujutanud, see ei sobinud,“ räägib Mai.
Kõik kirikuga seonduv oli sel ajal põlu all. Iseäranis ebasobiv oli, et kultuurivaldkonnas töötav inimene oli kirikuga seotud. „Kirikuõpetajate abikaasad ei tohtinud olla ka kooliõpetajad, isegi mitte muusikakoolis,“ teab Mai öelda.
Kuigi keeruline aeg, mahtus sinna siiski rohkem rõõmu. Hageris oli segakoor, meeskoor ja puhkpilliorkester. „Muusikat oli palju,“ meenutab Mai. Tema mängis Hageris orelit ja juhatas vahepeal ka koori kaksteist aastat. Seda kuni poja sünnini 1989. aastal.
Mai peres on musikaalsus edasi kandunud. Tütar Riina õppis klaverit ja hiljem orelit veel Hugo Lepnurme juures. Teine tütar Mirjam õppis viiulit Rapla muusikakoolis ning pärast keskkooli asus õppima kirikumuusikakoolis orelimängu. „Ta mängib orelit praegu Viljandi Jaani kirikus. Riina mängib Jüri kirikus,“ on Mai uhke. Mõlemad Mai tütred on abielus kirikuõpetajaga. Kirikuõpetajaid mahub perre veelgi. Ka Mai vend Ants ja tema poeg Mikk on kirikuõpetajad. „Mul on päris hea meel, et nii on,“ tunnistab Mai.
Seda, kas ka neljas põlv organiste perre tuleb, veel ei oska öelda. Mail on üheksa lapselast, kaheksa tüdrukut ja üks poiss, kellest nii mõnigi on juba täisealine. „Nad on õppinud igasugu pille, aga orelini pole veel keegi jõudnud. Kolm õppisid kannelt, on õpitud klaverit, fagotti ja metsasarve, oboed, flööti, torupilli. Nüüd on pisike kuueaastane Iris. Tema pole veel pilli õppima hakanud, nüüd on kõik lootused temal,“ ütleb Mai naerdes. Mingi õigustus selleks lootuseks justkui on, kuna tema ristiema on üks tuntud organist, sõnab Mai.
100 sündmust aastas
Mõne teise pilliga võrreldes on orelimäng küllaltki raske. Orel on ju terve orkester ühe inimese käes. Lisaks sellele, et kogu keha töötab, tuleb organistil jälgida mitut noodirida korraga. Noodilugemisega harjub, aga keha tööst siiski väsib. „See töö on tegelikult füüsiliselt raske. Olen sundasendis. Kui ikka poolteist, kaks tundi harjutada, kisuvad jalad krampi. Selg jääb valusaks,“ kirjeldab Mai. Sellegipoolest Mai orelimängust veel päriselt ära väsinud ei ole ning plaanib edasi mängida.
Viiskümmend aastat organisti ametit Hageri koguduses tähendab regulaarseid pühapäevi, aga ka matusetalitusi, laulatusi ja teisi üritusi ehk pidevalt kohalolemist. Mai sõnul on kohaga seotus üks põhjusi, miks praegu järelkasvu tema kohale ei paista. Ei saa sundida noori inimesi paigale, ütleb ta.
Mai on kogu aeg koguduse jaoks olemas. On juhtunud näiteks, et vaimulik helistab hommikul, et täna on ristimine. „Ei ole hullu, elan õnneks lähedal,“ ütleb Mai. Viimase kolmeteistkümne aasta kohta on Mai teinud ka statistikat ja teab öelda, et keskmiselt käib ta kiriklikke talitusi ja jumalateenistusi mängimas sada korda aastas.
„Jumalateenistust mängida mulle meeldib. Seal saab palju improviseerida,“ nendib Mai. Kuigi üldiselt mängib ta valmis kujul nootide järgi, saab koraalimängul ette antud raamides siiski ise muusikat luua. Laulatusi ja matuseid võrreldes eelistab Mai mängida matustel. „Laulatused on natuke liiga läbimõeldud, matustel on kõik natuke loomulikum,“ arutleb ta. Organistil peab olema taktitunnet, et aru saada, mida kuskil mängida. „Matustel ei saa muusika väga traagiliseks ka minna, siis läheb liiga kurvaks kätte, pigem mängin midagi rahustavat,“ räägib Mai.
Vahel üllatatakse teda näiteks solistiga, kes tuleb oma pilliga ning tuleb kohe osata etteantud muusikapalu koos mängida. Aga ei ole hullu, üldiselt olen hakkama saanud,“ muheleb Mai.
Kõige rohkem meeldib Maile aga üksinda harjutada. „Olen üksinda kirikus, teen, mida tahan. Mängin kaks tundi järjest ja keegi ei keela,“ ütleb ta lõbusalt. Mai tunnistab, et selliselt pilli mängides kaovad peast kõik mõtted. „Olen selle sees,“ ütleb ta. „Orelimäng laeb mind. Ma lähen pärast tööpäeva, ei võta isegi riidest lahti, vaid sõidan kohe Hagerisse. Mängin mõnuga ja unustan täitsa kella vaadata, unustan, et on külm. Mulle meeldib,“ arutleb Mai.
Orel kui elus asi
Eredamaid hetki meelde tuletades meenub Maile 1980-ndate lõpuperiood, kui inimesi hakkas jälle rohkem kirikusse tulema. „Kirikud olid ääreni täis. See oli meie rahvusliku ärkamise aeg. Siis oli palju igasugu üritusi,“ meenutab ta. Organisti sõnul on inimesi pungil kirikus mängimine hoopis midagi muud. „Kui kirik on väga rahvast täis, siis orel mängib nagu vati sisse. Ta kaotab oma kõla tugevuse. Tuli registreid juurde lisada, et saaks midagi teha. Toredad ajad olid,“ räägib ta.
Veel meenub talle aeg, mil orelit restaureeriti. „2011. aastal võeti orel seitsmeks kuuks täiesti lahti, viidi osad kirikust minema. Siis ma mängisin elektripilli rõdul. Päris kurb oli vaadata oma orelit, millel justkui midagi sees ei olnud, viled olid ära viidud,“ meenutab Mai. Sama aasta septembris aga oli oreli taaspühitsemine ja peapiiskop oli kohal. Võimsalt kõlas kahe koori ja oreli esituses R. Tobiase „Eks teie tea”, rahvas kuulas seda püsti seistes.
Meenutustega tasapisi tänapäeva jõudes rõõmustab Mai, et Kohila koolituskeskuse klaveriõpetaja Eve Lend tundis üks hetk huvi oreli õpetamise vastu ja tänu sellele tuleb uusi orelimängijaid aina juurde. Kuna kirikus on väga külm ja ebamugav harjutada, organiseeriti Tohisoole elektriorel. „Teevad oma palad seal selgeks ja siis tulevad oma kontserti mängima juba päris oreliga,“ räägib Mai.
Elektrioreli ja nn õige oreli vahe seisneb selles, et kirikus tuleb orelivilede sisse tuul ja tekib heli, elektrioreli puhul on kogu heli digitaalne. „Ilus, aga liiga steriilne, liiga korralik heli,“ ütleb ta elektrioreli kohta. „Päris orelil on kuidagi nii, et ta ohkab vahepeal, teeb häälitsusi ja on nagu elus asi ikkagi,“ lisab Mai. Noored küll õpivad, aga kindlat mantlipärijat hetkel Maile veel ei paista.
„Võib-olla ma olen end unustanud siia, ma ei tea. Ära ka keegi ajanud ei ole,“ ütleb Mai naerdes.
Mai ise ütleb enda kohta ikka praktik, mitte professionaalne muusik. Pikk praktika on aga parasjagu ka teda arendanud. „Mida kauem ma olen olnud, seda enam ma tunnen, et olen arenenud ka tehnilises mõttes. Õpetaja Lepnurm ütles kunagi, et orelit saab mängida rohkem vanas eas. Elukogemus pidi sellele kaasa aitama kuidagi,“ räägib Mai. „Igalühel ei ole seda võimalust, et lähevad oreli juurde ja mängivad. Ma olen täitsa õnnelik, et mina olen seda saanud,“ ütleb ta lõpetuseks.
***
Mai teeb oma tööd väga korralikult
Jüri Vallsalu,
Hageri koguduse õpetaja, praost
Maid mäletan ma väga pikka aega. Kui laulsin noortekooris, oli Mai koorijuht. Ta kirjutas käsitsi noote ja juhatas. See oli meie esimene kokkupuude. Sealt alates olen teda alati mäletanud hästi süvenenud inimesena, kes teeb oma tööd väga korralikult, samas väga rõõmsameelselt ja leplikuna.
Kui hiljem koguduse õpetajaks tulin, on meil olnud tööalased kokkupuuted. Mina vaimulik, tema organist. Koguduse vaimulik ja organist on nagu laevastikus admiral ja kontradmiral. Meil on väga hea tööalane suhe. Mai on oma töösse väga panustav, samas on ta tohutult leplik. Vahel helistan viimasel hetkel, siis ta mõtleb natuke, aga ütleb ikka, et tuleb.
Organisti amet ei ole külamuusiku amet, et tulen siis, kui meeldib. Organist on igal pühapäeval, ja mitte ainult, ka igal talitusel kohal. See on režiim, mida väga paljud noored ei kannata lihtsalt välja. Organistiamet nõuab kohusetunnet ja kohal olemist. Tal on jätkunud seda küll ja veel. Kui andsime talle juubeli puhul lilled üle, tunnistas ta koguduse ees, et kui Jumal annab tervist ja aega, siis tahaks ta seda tööd ikka edasi teha.
