Edgar Toom
21. veebruar (1944) oli see päev, mil enamik meie kandi poisse mobilisatsiooni korduva käsu peale Raplasse vastuvõtukomisjoni läksid, minagi sealhulgas. Mäletan, et seal komisjoni juures (see toimus Rapla keskkooli majas) olid ka mõned Eesti Leegioni poisid, kes püüdsid veel kõhklejaid mõjutada, et nad ei üritaks tööteenistusse minna. See udune võimalus oli vist veel olemas, aga agiteeriti seal leegioni poiste poolt olematuks. Üks leegioni poiss oli meie külast pärit Feliks Einsok /…/
Ja kui ta meiega vestles ning sealt möödus vormis Saksa ohvitser, vist ka leegionist pärit, lõi ta naksti kannad kokku ja parem käsi kõrgele ette, see oli üsna muljetavaldav tervitus. Aga seda ma ei mäleta, kas ta sealjuures ka „Heil Hitler!” ütles. Seda tuli mul endal hiljem küll ja küll öelda ning kui seda tuli teha sakslaste juures, kes eesti keelt ei vallanud, ütlesime meie, eestlased, „Heil Hitleri” asemel „ei ütle”. Oleks sakslased sellest aru saanud, oi, oi, oi, ei tea, mis siis oleks juhtunud /…/
Ei mäleta, kas komisjonis kohe ka väeosa ära määrati, kuhu keegi teenima peab minema, või tehti seda hiljem. Minul oli käsk ilmuda Tallinna Harjuoru võimlasse, paar päeva pärast komisjonis käimist. Paari päeva toiduvaru tuli kaasa võtta. Seal saime alles teada, et olime määratud loomise järgus oleva 20. Waffen (Relva) SS Eesti diviisi täienduseks, mille põhirügemendid olid moodustatud Eesti Leegioni võitlejatest /…/
Järgmiseks peatuspaigaks sai meile pärast Harjuoru võimlat Raua tänava koolimaja, kus olid klassiruumid juba ette valmistatud nekrutite vastuvõtuks. Magamiseks olid ehitatud kahekordsed narid, millel ka madratsid ja mingid padja moodi asjad. Ma ei tea, kuhu kooliõpilased olid üle viidud, oli ju kooliaeg, igatahes seal ei mäleta, et oleks lapsi näinud (aga mälu võib ka petta).
Eks seal püüti ka veidi korda luua, jagati nekrutid jagudeks, rühmadeks, kompaniideks, enamik olid noored, vähemalt alla 30-aastased mehed, aga õigest sõjaväekorrast jäi asi ikka väga kaugele, pealegi olime kõik oma tsiviilriietega – mis korda sa seal nõuad. Nimekirjad ikka koostati, linna peale lubati väga kergesti, ei mäleta, et selleks oleks ka kirjalikku luba vaja läinud. Nii kestis see looderdamine kuni Tallinna pommitamiseni 9. märtsil.
Minu õde Adeele elas Raua tänavast mitte kaugel Lastekodu tänaval. Käisin peaaegu igal õhtul tema juures, seal oli ka enamik minu isiklikke asju portfelliga. Nii oli see ka 9. märtsi õhtul, kui plaanisime Adeelega kinno minna. Mina läksin linnast kinopileteid hankima, et siis hiljem koos temaga kinno minna. Sõitsin trammiga Vabaduse väljakuni, kui üle linna hakkasid üürgama õhukaitse sireenid. Tramm tühjenes momentaalselt, paigale jäime ainult mina ja veel keegi mees, arvasime, et proovihäire, nagu varemgi oli mõned korrad juhtunud.
Aga seekord oli asi tõsine. Kõigepealt lasti linna kohale mingid valgustid, nn küünlad, seda ei olnud varem ühegi proovihäirega tehtud. Tolle mehega kahekesi üritasime siseneda Estonia puiesteel asuvasse merekooli majja, uks oli aga kinni ja siis hakkasid juba ka pommid lõhkema. Küünlad valgustasid nii palju, et nägime selgesti jooksvaid inimesi Jaani kiriku juurest kunstihoone poole.
Võtsime ka suuna sinna, jõudsime kiriku juurde, kui Vabaduse väljaku vastasküljes lõhkes üks pomm hirmsa kõminaga ja mitte see üksi, ümberringi kogu linn ragises nagu surmaagoonias, eriti kesklinna ümbrus. Kunstihoone juurde jõudsin juba üksinda, kaaslane oli kadunud, kas ta oli minust ette jõudnud või jäi maha, ei tea, selle peale ei mõelnud ma siis, vaid praegu seda kirja pannes.
Kunstihoone klaasid olid kõik kildudeks, uksed olid lahti, ei mäleta, kust see trepp alla läks, aga ühel momendil olin keldrikorrusel, mis oli rahvast tungil täis kiilutud. Kui siis veel kunstihoone taga olev maja sai otsetabamuse, kustus valgus, tuuletõmbus oli tugev, uksed ripakil, kibe lõhkeaine ving muutis hingamise raskeks, laste nutt, naiste kiljumine – täielik maailmalõpu tunne!
See košmaar kestis umbes paar tundi. Meie lähedal oli pidev pommide lõhkemine. Nagu hiljem selgus, oli Harju tänav maatasa tehtud. Kunstihoone õnneks otsetabamusi ei saanud.
Siis äkki jäi kõik vaikseks ja oli võimalik juba välja tulla. Kõigepealt üritasin minna Tartu maantee kaudu Lastekodu tänavale, et näha, mis on saanud õde Adeele elamisest. Tartu maantee oli aga leekides ja sealt läbiminek lootusetu üritus. Pealegi lendasid õhus tule tekitatud tuuletõmbuses klaasikildude ja tolmu-tuha pilved.
Millegipärast läksin ma Vabaduse väljakule tagasi, hulkusin lihtsalt mõttetult ja sihitult siin-seal, kuni ühel hetkel hakkasid jällegi lennukid ulguma ja pommid langema. Linn oli niigi leekides, milleks seda teist rünnakulainet vaja oli?
Vabaduse väljaku ümbruses olevad inimesed läksid enamuses Harju mäe alustesse käikudesse varjule, mina koos nendega. Seal oli juba kindlam tunne olla ja eks see teine laine oli ikka tunduvalt nõrgem ka.
Hommikul valgenedes üritasin uuesti Tartu maanteed läbida. Siis oli see juba võimalik ja kui ma jõudsin nii kaugele, kust Lastekodu tänav juba näha oli, avanes mulle kohutav vaatepilt – kogu ümbrus (seal, kus praegu asub Keskturg) oli maha põlenud, püsti olid ainult korstnajalad – nagu ausambad punaarmee vägiteole! Sama saatus oli tabanud loomulikult ka maja, kus elas õde Adeele. Ainult tules nässu vajunud õmblusmasin andis tunnistust, et korteri perenaine oli teeninud elatist õmblustööga. Jäin ilma ka oma portfellist, milles olid mõned minu dokumendid ja ka gümnaasiumi lõputunnistus, millele ei saanud dublikaati ka pärast sõja lõppu, kui ma 1949. aastal kodukanti tagasi olin jõudnud, kuna kooli arhiiv oli hävinud.
Adeele maja tagaõues oli üks punker-ubrik – ma ei tea, mis otstarve sellel oli olnud, aga see oli imekombel terveks jäänud ja päästis ühe mehe elu, kes oli seal olnud varjul kogu pommitamise aja.
Adeele tuli aga mulle kõpsides vastu, kui ma Tartu maanteele tagasi läksin. Tema oli olnud pommitamise ajal ühe kahekordse kivimaja keldris varjul. Rõõm oli suur teda elusana näha, mõttes olin ma kõige halvemat kartnud. Ta oli üsna reibas ja ei tundunudki väga õnnetu, kuigi kogu tema allesjäänud vara oli tal seljas. Suur õnn seegi, et ta oli elus/…/
Minu tee viis tagasi Raua tänava koolimajja, kus meist organiseeriti järgmisel päeval päästemeeskonnad rusude alt ja põlenud majade keldritest väljakaevamistöödeks. Nende tööde käigus sai näha ikka väga õudseid asju. Ei mäleta, et me oleks leidnud kusagilt rusudest veel elusaid inimesi, aga surnuid sai välja kaevatud küll ja küll. Kõige õudsem pilt avanes meile ühe põlenud puumaja keldris, kus leidsime 14 pooleldi põlenud surnukeha. Selle maja kelder oli olnud puulaega. Betoonlagi oleks nad põlemisest päästnud. Aga arvatavasti oli maja saanud otsetabamuse, sest muidu oleks saanud ju põlevast majast välja joosta! Nendest 14-st olid 3-4 väikesed lapsed.
Statistika andmetel sai selles pommirünnakus surma üle 500 inimese, nendest umbes 50 olid sõjaväelased. Haavatuid oli üle 600.
Peavarjuta jäänud inimesed põgenesid pommitamisele järgnenud päeval linnast välja, eks selles mängis ka hirm oma osa. Pommitamisele järgnenud segadust kasutasid ära ka paljud Raua tänava koolimajas arvele võetud mobiliseeritud, nii et ruumid, mis enne olid täis tuubitud, jäid pooltühjaks.
Ühel päeval sai minulgi villand ja kogu meie punt, kes oli päästetöödega koos tegelenud, otsustas laiali joosta, muidugi igaüks oma kodu poole. Eks see oli siiski sügavalt läbi mõtlemata tegu, aga kas noor inimene selle peale mõtleb? Sai mindud ja kõik.
Katkend Hageri muuseumis säilitatavatest Edgar Heindrich Toome (24.07.1922 – 21.10.2013) mälestustest
