Oksana on oma nooruspõlve suved Ukrainas veetnud ning räägib vabalt ukraina keelt. Ta ei kahelnud, kui nägi kuulutust, kus otsiti vabatahtlikke, kes sõidaksid Poola sõja eest põgenevaid lastekodulapsi aitama.
„Kui sõda algas, siis me muud ei teinud, kui helistasime ja nutsime telefonis,” kirjeldab Oksana.
Tal jagub sugulasi maailma eri nurkadesse. Ta on ise Eestis sündinud, kuid suur osa tema perekonnast elab Ukrainas. Naine on sugulastega tihedalt suhelnud ja kuni 2013. aastani ka palju külas käinud. Rahutused 2014. aastal tegid külaskäikudele lõpu, kuid suhtlus sugulaste vahel jäi kestma.
Rusuvaks muutus see mõistagi sõja puhkedes. Oksana räägib, et tema Ukrainas elav tädi ennustas ammu enne reaalset rünnakut sündmuste kulgu ette. Olenemata sellest, et sõja algust võis oodata ja aimata, oli selle reaalsus raske. „Tõusin ka öösel üles ja vaatasin uudiseid,” meenutab Oksana esimesi päevi. Magamata öödele järgnesid ärevad hommikud, kus ta taas uudistest kontrollis, kas Ukraina on veel alles. Ühel hetkel said aga pisarad pidama ja kõik asusid tegutsema. Seda nii siin- kui ka sealpool piiri.
Suurem osa Oksana sugulasi elavad Lääne-Ukrainas. Oksana teab, et oma Ukraina tädidele pole tal mõtet enne nelja helistada, sest nad on hõivatud söögivalmistamise ja muude vajalike tegevustega. Ühendus sugulastega on seni hea olnud ja enam nad telefonis ei nuta.
Rongile mindi, kaasas vaid dokumendid
Kasulikku rakendust leidis endale ka Oksana. Kohe sõja alguses asus MTÜ Igale Lapsele Pere otsima ukraina keelt valdavaid vabatahtlikke. Eesti MTÜ tegeleb vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud laste heaolu küsimustega. Vabatahtlikke otsiti selleks, et saata nad Poola kolleegidele appi sõja eest põgenevaid lapsi vastu võtma ja toetama. Oksanale oli MTÜ tuttav, sest ka tema on eestkostja kahele lapsele. „Sisetunne ütles, et peab midagi tegema,” tõdeb ta.
Seega võttis ta Eestis välja oma puhkusepäevad ja lendaski möödunud nädala esmaspäeval Poola. Lennukisse sai ta lugemiseks juhendmaterjali, mis teda eesootavaks ette pidi valmistama.
Oksana käigu eesmärk oli olla abiks ja tõlgiks Ukrainast põgenevatele lastele just esimestel hetkedel. Samuti teadis ta, et kui peresid jõuab kohale nii palju, et neile enam kohti ei jagu, on Eesti MTÜ-l valmisolek neile ise kohta pakkuda. Oksana teadis, et vajadusel oleks ta olnud saatjaks perede Eestisse tulemisel.
Esialgsete teadmiste kohaselt pidi Oksana minema aitama kaheksat peret koos 90 lapsega. Aidata õnnestus tal vaid üht perekonda. Oksana ei tea, mis sai teistest peredest, kas ei saanud nad siiski üle piiri või võeti nad vastu kuskil mujal. Ta kardab, et aja möödudes ja sõjategevuse läände liikumisel kahanevad ka sealsete perede põgenemisvõimalused.
Perekond, keda Oksana aitas, oli Poolas olnud juba umbes nädala. Oli pime juhus ja õnn, et pereemal oli varasemast ajast kokkupuude Poola organisatsiooniga, mille number tal alles oli. Sõja puhkedes helistas ta numbrile, sai kümne minuti jooksul kontakti ja kinnituse, et Poola võtab nad vastu. Nii istuski pereema sõja viiendal päeval Odessas rongile, kaasas 15 kasulast. Endaga võtsid nad kaasa vaid dokumendid ja üksikud esemed, mis seljakottidesse mahtusid. Poolas sai pere sõjapõgenike staatuse. „Aga mis edasi saab, seda ma praegu ei tea,” tõdeb Oksana.
Esimesed ärevad hetked uues kohas olid perel juba möödas ja Oksanale tundus, et ka esimene tugev emotsioon lastel vaibunud. Tema roll oli aidata lastel annetatud asjade seast vajalik leida. Oksana rääkis, et Poola inimesed on väga abivalmid. Annetatud asju oli rohkelt ja peaaegu iga päev toodi neid juurdegi. Perele leiti mugav majutuspaik. Nad said enda kasutusse ühe maja teise korruse koos viie magamistoaga. Lisaks oli lähedal ka kultuurimaja, kus lastel palju erinevaid tegevusi ning personali ja spetsialistide tähelepanu.
Tuge vajavaid lapsi oli vähem, kui ta oli oodanud. Ülejäänud nädala aitas Oksana annetusi sorteerida ja komplekteerida, et need vajadusel saabuvatele lastele kiiresti ja mugavalt üle saaks anda.
Sugulased on ikka Ukrainas
Nädala lõpuks oli ta teinud nii palju, kui võimalik oli. „Hakkasin juba jalgu jääma,” ütleb ta. Poola organisatsioonil on ka palju sellist tegevust, millega Oksana aidata ei saanud. Seega tuli ta möödunud reedel tagasi kodumaale. „Läksin sinna traumeeritud lapsi aitama, aga tulin ise traumaga tagasi,” ütleb Oksana. Olukord on tema jaoks raske. Ka kojutulek ise oli keeruline. „Varssavi bussijaam oli paksult naisi ja lapsi täis ning vabatahtlikke, kes neid juhendasid. Samamoodi lennujaam,” kirjeldab Oksana.
Vestleme nädala alguses, kui tema koju naasmisest on mõni päev möödas. Ta tõdeb, et alles nüüd on tal veidi parem olla. Meie vestluse taustaks jooksevad teleekraanil Ukraina uudised. Teleekraanil näidatakse pommitamisi ja Ukraina presidenti. Sõda kestab ja Oksana sugulased on selle sees. Üks noor sugulane oma väikeste lastega on Donetskis, kust liikuma saamine on viimastel aastatel väga keeruline olnud. Teisel õnnestus piir ületada ja Saksamaale suunduda. Aga enamik lähedasi on jätkuvalt Ukrainas. Oksana ei julge Ukraina ega tegelikult ka meie enda tuleviku suhtes kuigi optimistlik olla. Ta on oma Ukraina sugulastele öelnud, et olukorra veel hullemaks muutumisel läheb ta neile vajadusel piirile vastu. Seni nad sellest võimalusest veel kinni haaranud ei ole…
