20.5 C
Rapla
Pühapäev, 3 juuli 2022
spot_imgspot_img

Südamelt ära: Tärkav kevad annab lootust

Tahaks kirjutada millestki ilusast ja heast, kuid see tunduks praeguses maailmas võib-olla mitte just vale, aga kuidagi kohatu. Peas tiirlevad muremõtted Ukrainas toimuva ja sealt pärit inimeste hakkamasaamise pärast ja sinna kõrvale pressib end ka mõte, mis saab siis, kui meil midagi juhtub. Ja ma ei mõtle ainult sõjaolukorda.

Hiljuti tõi kolleeg Katri Reinsalu oma loos „Äreva aja ärevad mõtted” välja, et kriisiolukordadeks valmistumisel on inimeste teadmised küll paranenud, kuid kriisivaru seis on pigem kehvemaks läinud. Vaadates, kuidas kõik hinnad aina tõusevad, ma tegelikult ei imesta, et kriisivarude varumine ei ole osa inimeste jaoks esmatähtsate asjade listis. Oluline on nüüd ja praegu hakkama saada.

Kui mõelda, kus inimesed paremini hakkama saavad, siis tahaks ju öelda, et kindlasti maal, kus on väikesed kogukonnad, üksteist usaldatakse ja toetatakse rohkem. Üldjuhul see nii ongi, kuid paljud külad muutuvad eeslinnadeks, rahvaarv kasvab, üksteist enam ei tunta ja tabavalt on Mikk Pärnits ajakirja Edasi artiklis „Metsanuka taga asub limbo” kirjutanud, et aina rohkem elatakse internetis kui linnas või maal. Ka see teeb meid ohuolukordades haavatavamaks, kuna vaatamata sellele, et terve maailm on otse me käes, tunneme end üksikumana kui kunagi varem. Üksildane inimene on aga haavatavam, hirm ja ärevus on kergemad meelt vallutama ja kriisolukorras annab ta ilmselt kergemini alla, loobub enda eest seismast.

Hiljuti jäi silma üks postitus Facebooki grupis „Vanade talumajade omanikud ja huvilised Eestis”, kus oli mainitud, et maale kolides võetakse kaasa linna elustiil ja standardid. Eks see kohati ju nii ongi. Olen postituse autoriga nõus, et maaelu ei tähenda küll seda, et peab suitsusaunas elama ja ainult küünlavalgel olema, kuid maal elades peab säilima võimalus hakkama saada ka juhul, kui elekter ja vesi kaovad. Kaevust (või allikast) tulev vesi, puudega köetavad ahjud, korralik kelder või sahver (koos kartulite, hoidiste ja moosidega) ja kuivkäimla peaksid igas maamajas olema. Liiga sõltuvad oleme me elektrist ja kraanist tulevast soojast veest.

Tehnika on küll igati tore, kui ta toimib nii nagu vaja, kuid me ei tohi ära unustada vanu töövõtteid ja oskusi, mis elektrilisi vahendeid või seda va hirmkallist kütust ei vaja. Näiteks on nii mõnigi hakanud mõtlema sellele, et praeguste kütusehindade juures oleks suvel iga nädal muruniidukiga niitmine liigne priiskamine, parem hankida vikat ja sellega töötamine endale (taas) selgeks teha.

Minul sellist autonoomset ja võimalikult säästlikku maamaja veel pole, kuid vaikselt mõtlen, et vaatamata sellele, et ma eriline aiandusinimene pole ja suudan ka kaktuse ära tappa, peaks ilmselt midagi ikka ise kasvatama hakkama. Köögiviljade seemned kaovad hetkel soola ja sooda kõrval nagu soe sai, nii et ilmselt teeb potipõllundus sel aastal samasuguse hüppe, nagu on viimastel aastatel teinud maamajade müük.

Kõigi kriiside kiuste tuleb aga lõpuks ikkagi kevad ja see on kuidagi lohutav. Nii kui päike hakkab kõrgemalt käima, haaravad käed nagu iseenesest kodu- ja aiaajakirjade järele ning ühes aiaajakirjas jäi pilk pidama selle peatoimetaja Ingrid Sembach-Hõbemägi sõnadel: „Ükski kevad pole eelmise sarnane ja ometi on ka. Tänavu on ta tulnud muidugi totaalselt teisiti ja samas on kevades ikka midagi kindlustandvat ja tuttavlikult turvalist. Kontakt loodusega aitab hoida äreval ajal meeli rahulikuna. /-/ Tärkav loodus annab lootust – me suudame oma maailma ilusana hoida!”

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised