Käes on märtsi teine pool ning ilmad on jätkuvalt talvised. See tähendab, et Valdu Reinaas paneb juba kella seitsme paiku hommikul drooni lendama, et oma kodu taga metsatukas eelmiste päevade hooldusraietulemused üle kontrollida.
Reinaas on olnud hingelt metsamees sellest ajast, kui ta oli üheksa-aastane poisike, ning kiindumus metsanduse ja jahinduse vastu on tal säilinud siiani. Praegu naudib ta juba pensionipõlve ning täidab päevi metsas, nii palju kui jaks vähegi võimaldab. Samuti on ta juhatuse liige MTÜ-s Ühinenud Metsaomanikud. Pooleteise tunni pikkuse vestluse käigus oli tal pajatada lugusid nii möödunud aegadest kui ka õpetussõnu praegustele metsapidajatele.
Reinaas jätab oma jutuka olekuga kiiresti mulje, et tunneb metsandust kui oma viit sõrme. Ja nii ka on. Kui keegi peaks kunagi tema peale pahaseks saama ning lajatama, et “Ah tead, Valdu, mine metsa!”, siis ei võta ta seda tõenäoliselt solvangu, vaid hea soovitusena.
