Kรคes on mรคrtsi teine pool ning ilmad on jรคtkuvalt talvised. See tรคhendab, et Valdu Reinaas paneb juba kella seitsme paiku hommikul drooni lendama, et oma kodu taga metsatukas eelmiste pรคevade hooldusraietulemused รผle kontrollida.
Reinaas on olnud hingelt metsamees sellest ajast, kui ta oli รผheksa-aastane poisike, ning kiindumus metsanduse ja jahinduse vastu on tal sรคilinud siiani. Praegu naudib ta juba pensionipรตlve ning tรคidab pรคevi metsas, nii palju kui jaks vรคhegi vรตimaldab. Samuti on ta juhatuse liige MTร-s รhinenud Metsaomanikud. Pooleteise tunni pikkuse vestluse kรคigus oli tal pajatada lugusid nii mรถรถdunud aegadest kui ka รตpetussรตnu praegustele metsapidajatele.
Reinaas jรคtab oma jutuka olekuga kiiresti mulje, et tunneb metsandust kui oma viit sรตrme. Ja nii ka on. Kui keegi peaks kunagi tema peale pahaseks saama ning lajatama, et “Ah tead, Valdu, mine metsa!”, siis ei vรตta ta seda tรตenรคoliselt solvangu, vaid hea soovitusena.
