Käes on märtsi teine pool ning ilmad on jätkuvalt talvised. See tähendab, et Valdu Reinaas paneb juba kella seitsme paiku hommikul drooni lendama, et oma kodu taga metsatukas eelmiste päevade hooldusraietulemused üle kontrollida.
Reinaas on olnud hingelt metsamees sellest ajast, kui ta oli üheksa-aastane poisike, ning kiindumus metsanduse ja jahinduse vastu on tal säilinud siiani. Praegu naudib ta juba pensionipõlve ning täidab päevi metsas, nii palju kui jaks vähegi võimaldab. Samuti on ta juhatuse liige MTÜ-s Ühinenud Metsaomanikud. Pooleteise tunni pikkuse vestluse käigus oli tal pajatada lugusid nii möödunud aegadest kui ka õpetussõnu praegustele metsapidajatele.
Reinaas jätab oma jutuka olekuga kiiresti mulje, et tunneb metsandust kui oma viit sõrme. Ja nii ka on. Kui keegi peaks kunagi tema peale pahaseks saama ning lajatama, et “Ah tead, Valdu, mine metsa!”, siis ei võta ta seda tõenäoliselt solvangu, vaid hea soovitusena. Oma valdusi ning “metsakuningriiki” käib ta üle kontrollimas iga päev, kuigi kõiki töid ta enam ise ära teha ei jõua. Selleks kutsus Reinaas omale appi ühe noorema, 25-aastase mehe, kellele tal jagus vaid kiidusõnu. “Tööd teeb siin minu arvates üks parimaid harvesteri juhte, keda olen aastate jooksul saanud kasutada,” ütles Reinaas.
Raske mõista nn metsakaitsjaid
Reinaas peab oma lemmikmetsatööks hooldusraiet. Seda rõhutas ta intervjuu käigus mitu korda. Alles hiljuti oli tal üks selleteemaline mõttevahetus metsas jalutajatega. “Täna metsas käies kohtasin pahaseid inimesi, olgugi et hooldusraietöid parajasti ei toimunud. Nad pahandasid: jälle lageraie, metsameeste ahnus on piiramatu, ikka kõik lagedaks. Püüdsin selgitada, et see on hooldusraie, et saaks aastate pärast siia ilusa männimetsa, aga kahjuks on inimestel tekkinud arusaamine, et kui on masin metsas, siis on lageraie ja plats puhtaks ning metsaomanik on ikka kole vastik ja ahne inimene,” rääkis Reinaas.
Metsa majandamine on väga pikaajaline töö. Männikutes võib see olenevalt kasvukohast kujuneda kuni saja aasta pikkuseks protsessiks. Mõningatel juhtudel võib aeg olla veelgi pikem.
Reinaas tõi välja metsa saamiseks vajalikud etapid, et näidata, kui keeruline protsess see on. Enamasti on vajalik maapinna ettevalmistus enne istutust. Seda nimetatakse sageli maapinna mineraliseerimiseks. Sellele järgneb sobiva puuliigi valik ning istutustiheduse määramine ning seejärel kvaliteetne istutamine. “Istutamine peab olema kvaliteetne, sest vead viivad sageli nulltulemuseni,” rääkis Reinaas.
Loomulikult tuleb metsakultuuri ka hooldada ehk päästa taimi ebasobivate lämmatajate käest. Sageli ühest aastast selleks ei piisa ning seda tuleb teha kahel järjestikusel aastal. Sellele järgneb valgustusraie, mida tänapäeval nimetatakse ka esimeseks harvendusraieks. Sellega määratakse sageli tulevikupuistu põhiline koosseis. Kahekümne kuni kuuekümne aasta vanusele metsale tuleb veel teha kaks või kolm harvendusraiet. Metsakahjurite ilmnemisel tuleb vahel teha lisaks ka sanitaarraiet. Kõik see on suur töö. Sada aastat pingutamist ja ootamist ning selle tulemuseks ühelt hektarilt koos hooldusraietega on Reinaasa sõnul 300 kuni 600 tihumeetrit puitu.
“Siinjuures tuleb mainida, et hooldatud metsast saame väärtuslikku ehituslikku ümarpalgipuud, vineeripakku või saepalki ligikaudu 60 protsenti rohkem kui hoolduseta looduslikult kasvanud metsast,” ütles ta ning lisas: “Raske on aru saada nendest niinimetatud metsakaitsjatest, kes ise ei ole metsade majandamiseks midagi teinud. Ainult tuleb jutt, et see on ilus mets ja vajab kaitset. Metsaomanik on aastakümneid vaeva näinud ja tööd teinud väärtusliku puistu kasvatamiseks. Kui raieküpsus on käes ja uus majandusring peaks algama, korraldavad mitte midagi metsakasvatuslikku teinud nn rohelised raiekeelu proteste,” rääkis Reinaas.
Neljanda klassi kirjand
Kui öelda, et ta on hingelt metsamees, ei ole see öeldud niisama möödaminnes või suusoojaks. Kiindumus metsa vastu ulatub tagasi algklassipäevadesse ning selle mõtte istutas poisi sisse tema isa. Poisipõnnina alustas Reinaas kooliteed Kaius. Kui ta teises klassis käis, küsis õpetaja, kelleks lapsed tulevikus saada tahavad. Tüdrukud tahtsid saada õpetajateks või arstideks ning eranditult kõik poisid nägid end tulevikus autojuhtidena. Sama vestlus leidis aset ka isaga. “Tead, poiss, sul on pea lahti, sa võiksid õppida metsahärraks,” kõlas isa ettepanek.
“Kes see metsahärra üldse on,” käis seepeale poisi peast läbi. Aga juba tol ajal taipas ta, et kõigil ei ole võimalik autojuhiks saada, ka teisi töid peab tegema. Vaevalt, et just siis tuleviku kohta otsus langes, aga miski hakkas sees siiski idanema, et ühel päeval metsameheks õppida.
Neljandas klassis õppis ta juba Rapla keskkoolis ning siis kerkis sama küsimus taas päevakorrale. Koolis tuli kirjutada kirjand, kelleks sa tahad saada. Mõni aeg tagasi leidis Valdu selle kirjandi taas üles ning talle jäi meelde, mida ta oli sinna kirjutanud. “Kui hästi läheb ja ma tublilt tegutsen, siis ma saan metsaülemaks ja saan autoga sõita künklikul maastikul mäest üles ja alla ning tore on ümberringi vaadata oma metskonna metsi.”
Nagu hiljem selgus, oli see mõneti prohvetlik kirjand. Metsaülema üks töö oligi oma valdustel pilku peal hoida. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist tuli langetada valik, kus kooliteed jätkata, kuid tegelikult küsimust ei tekkinud.
See oli juba varem selge, et Valdu tahab õppida metsameheks. Selge oli ka see, et õppida sai seda toonases Palamuse metsamajanduse sovhoostehnikumis. See kool on olemas ka tänapäeval ning kannab Luua metsanduskooli nime. Sisseastumiskatsetega probleeme ei tekkinud. Kooli ajal käis ta jutul ka Sutlemas asunud Mahtra metsamajandis, et ta tahaks sinna tulevikus tööle minna.
Tegelikult polnud ta üldse kindel, kas see ikka on tema unistuste töökoht. Jutuajamise tegelik põhjus oli see, et Reinaas lootis nõnda kõrgemat stipendiumit saada. Ja see õnnestuski. Ta vormistati Mahtra metsamajandi stipendiaadiks. Õpe kestis kolm ja pool aastat ning Reinaas lõpetas kooli kiitusega. Sutlemas oodati teda loomulikult sinna tööle. Samal ajal aga püüti koolist suunata teda Hiiumaale metsaülemaks. Seal oli hädasti metsaülemat tarvis. 18-aastane noormees ise aga tahtis ennekõike täita oma lubadust ning asuda tööle Mahtra metsamajandisse. Väike pinge oli selles olukorras täiesti sees, aga lõpuks nõustuti ka koolis vastu tulema mehe enda soovile.
Põhiline oli see, et diplom oli taskus ja haridus olemas. Palamuse metsamajanduse sovhoostehnikumis omandatud teadmised on aidanud teda terve edasise elu jooksul. Mõned kuud sai Mahtras ka tööl käidud, aga siis tuli vahele teenistus armees, kaugel Siberis. Toona otsiti usaldusväärseid ja lahtise peaga poisse lennukimehaanikuteks. Sõjakomissariaadis tehti Reinaasale selgeks, et just tema on õige mees sellele kohale. Ja nii läkski. Kaks aastat tuli teenida Nõukogude armees, enne kui sai tulla tagasi kodumaale.
Noorim metsaülem
Tööle tagasi läks ta Mahtra metsamajandisse elukutselise jahimehe ehk jäägrina. Muide, see on Reinaasa teine kirg metsamehe ameti kõrval. Jahimehetöö kõrval täitis ta veel ühte unistust, mis oli kõrghariduse omandamine metsanduse erialal. “Seda ma teadsin küll, et ilma kõrghariduseta ei ole sa siinilmas mitte keegi,” ütles ta. Ja töökoht soodustas seda pingutust. Ka nende huvides oli oma majandis hoida tööl kõrgharidusega inimesi. Loomulikult sai seda teha ainult kaugõppes, aga kui pea oli lahti ja nupp nokkis, polnud see suurem takistus.
Ühel hetkel sai viis aastat jahimehe ametis täis. Mõnel päeval tuli selle aja jooksul lasta lausa üheksateist metssiga. “Mõned päevad olid ikka päris tõsised tööpäevad,” meenutas Reinaas.
Ka kõrvalt nähti, et see töö hakkab noort meest ära tüütama. Niisiis kutsuti teda mitmele poole metsaülemaks, kuni lõpuks võttis ta vastu pakkumise minna seda ametit pidama Tammikusse, Kose külje alla.
Jahimehena oli Reinaas olnud Eesti noorim jääger ning nüüd oli ta uuesti sarnases olukorras. Tammikus oli ta Eesti noorim metsaülem. Kulmu pani ehk kergitama see, et kõrgharidus oli sel ajal alles omandamisel ning paber oli taskus vaid sovhoostehnikumist. Aga ju siis oli noormehe tegutsemises midagi sellist, mis vanematele olijatele silma torkas. See miski oli piisav, et teda nii noores eas sedavõrd vastutusrikkal ametikohal usaldada.
Täpne puulangetus
Juba koolis tegid õpetajad selgeks, et igal kooli lõpetajal peab metsanduses olema üks tegevus, mis tal on täiesti selge. See peab olema midagi sellist, mis toob leiva lauale, ükskõik mis maailmas toimub. Ja selle tarkusetera tõepärasust sai Reinaas ise tunda. Tema trumbiks kujunes oskus langetada puid väga täpselt. “Puud peab oskama langetada täpselt sinna, kuhu vaja, ning selle ma õppisin Luual selgeks,” rääkis ta. Tänapäeval peetakse ka võistlusi, kes suudab puu kõige täpsemalt langetada.
Noore metsaülemana tõstatas ta oma metskonnas kord küsimuse, miks on jäetud ühes kohas üksainuke haab kasvama. Kogenumad metsamehed vastasid, et seda ei ole kuskile langetada. Sõideti kohale. “Üks paras lõuapoolik tuli mulle ütlema, et kui ta oleks langetanud selle puu noortele kuuskedele peale, oleks ma karjunud nende peale, nii et vähe pole,” meenutas Reinaas. Selleks ajaks olid neil metskonnas olemas juba Rootsi päritolu Husqvarna saed. Kõnealune haab oli päris tugev. Selle langetamiseks tuli saele külge panna uus ja terav kett. Muidu poleks nii täpselt saanudki seda tööd teha.
“Kutsusin kõik mehed kohale ja näitasin, et selle puu langetame täpselt sinna. Endal hinges kripeldas. Kui ma nüüd ise need noored kuused pooleks lasen, siis oleks täielik jama,” rääkis ta. Aga nii ei läinud. Selle asemel langes vana haavapuu täpselt sellesse vahesse, kuhu oli vaja. Just nagu tikud oleks maha pandud.
Praegu mõtiskles Reinaas, et küllap aitasid kaasa taevased hinged, aga see langetamine läks küll täpselt nii, nagu ta ette nägi. Ja see oli märgiline sündmus, sest alates sellest hetkest aktsepteerisid ka ülejäänud metsamehed uut noorukiohtu 25-aastast metsaülemat. Autoriteediga rohkem probleeme ei tekkinud. Metsanduskoolist kõrva taha pandud tarkusetera ühe konkreetse oskuse selgekssaamise kohta tasus end ära.
Kõik need oskused ja teadmised on saatnud Valdu Reinaasa ka edasises elus. Nüüd on ta juba põhjalike kogemustega metsamees. Neid rakendas ta näiteks Kohila metsaseltsis, kus oli 320 liiget. Nüüdseks on see organisatsioon ühinenud MTÜ-ga Ühinenud Metsaomanikud. “Selle organisatsiooni üks idee seisneb selles, et metsa majandamises ei tohi teha lolle vigu. Kui põllumees saab aastaga teada, kui ta on teinud vea, siis metsamehel läheb selleks mitukümmend aastat,” rääkis Reinaas.
