Koostaja Ants Tammar
Raamatukogude aastal räägitakse palju raamatukogude hetkeolukorrast, mis on üsna hea. Räägitakse sellestki, millised peaks olema või võiks olla raamatukogud tulevikus. Raamatukogude arendavas tegevuses aga unustatakse aeg-ajalt tagasi vaadata lähiminevikku, et vältida varem tehtud vigu. Neidki on Eesti taasiseseisvunud aastatel raamatukogunduse arendamisel juhtunud. Nii mõnedki kultuuri- ja koduloolise väärtusega trükised on leidnud koha prügikastis.
<!–zlick-paywall–>
Aastatel 1925-1940 said paljudest kogukonna raamatukogudest avalikud ehk rahvaraamatukogud. Seltsi, omavalitsuse ja haridusministeeriumi määratud toetuse abiga osteti kogukonna raamatukogule raamatuid. 15 aasta jooksul moodustus enamikes raamatukogudes mahukas, mitmekesine ja väärtuslik raamatufond (vaata Raplamaa Sõnumid 29.12.2021 ja 9.03.2022). 1940. aastal aga osutusid väga paljud raamatud Eesti Vabariigi okupeerijatele ja nende käsilastele ohtlikeks vaenlasteks ning vaimuvara kallal hakati jõuliselt vägivalda kasutama.
