11.6 C
Rapla
Neljapäev, 26 mai 2022

Südamelt ära: Eluetapp määrab valikud

Minu kapis on muude dokumentide hulgas Naiskodukaitsega liitumise avaldus. Praegu on see veel täitmata. Mõttega liituda Naiskodukaitsega olen mänginud ka varem. Olen olnud kodutütar ja tean, et see maailm sobiks mulle, kuid alati on miski mind tagasi hoidnud. Nüüd on see Ukraina sõja tõttu aga aina enam päevakorral. Ja mitte ainult minul. Nii Naiskodukaitse kui ka Kaitseliit saavad praegu rekordkoguses liitumisavaldusi.

Kanal2 saates “Esse” toodi välja küsitluse tulemused. 1000 eestlase käest oli küsitud, mida nad teeks, kui Eestis peaks algama sõda. 11% läheks rindele, 33% panustaks tagalas, 31% jääks koju ja 24% emigreeruks. Rindele oli valmis minema 21% mehi ja vaid 3% naisi ja enim oleks valmis lahingusse astuma 50-59-aastased. See tundub isegi loogiline, sest selleks ajaks on lapsed suureks kasvatatud ja tahe oma kogukonna, oma rahva ja isamaa heaks panustada palju suurem kui noorel pereinimesel, kellel on kõige olulisem hoida ennast ja oma lähedasi.

Ühes seltskonnas tuli jutuks see, et on mehi, kes ütlevad, et neil on pere ja seepärast lähevad nad sõtta, ja on neid, kes ütlevad, et neil on pere ja seepärast nad just ei lähe sõtta. Ja mõlemal on õigus. Kellegi valikuid, mida ta teeks sõja või üldse suurema kriisi korral, maha teha või halvustada ei ole kuidagi sobilik. Kõik lähtuvad sellest, milleks nad on suutelised ja millises eluetapis nad parasjagu on. “Esse” saates rääkis vaimulik ja hingehoidja Annika Laats, et tema jaoks oleks sõjaolukorras narr Eestist jalga lasta, ta jääb oma koguduse juurde ja aitab nii, kuidas oskab. Tal aga on seda otsust lihtsam teha, kuna ta lapsed on suured. Kuid kui ta oleks noor ema, nagu saates olnud Katariina Libe, siis teeks ta teistsuguseid otsuseid.

Katariina jaoks on esmane valik emigreeruda ja sellest on ta kirjutanud artikli “Me peame rääkima jalgalaskmisest!”. Seal tõi ta välja, et tundis end saates reeturina, kuna teised naised olid valmis sõjaolukorras kas relva haarama või muud moodi oma panuse andma. Kuid kui meil ei ole selliseid Katariina-suguseid, kes ei taha, et tema lapsed näeksid surma, pommitamist, laibahunnikuid, siis oleks meil pärast sõda väga palju katkisi inimesi ja perekondi ja seda raskem oleks riiki taas üles ehitada. Eesti on väike ja kuigi on neid, kes ütlevad, et just seepärast peaks igaüks riigikaitsesse panustama, ütlen mina, et just seepärast, et meid on nii vähe, peaks sõjaolukorras lahkujate hulk (kes ka tagasi tulevad) olema piisavalt suur. Kõik muu annab pärast uuesti üles ehitada, kuid inimelusid tagasi ei saa.

Muidugi ei tee elementaarsed riigikaitseoskused mitte midagi halba, pigem peakski igalühel mingid baasteadmised olema. Annika Laats sõnas selle kohta, et need teadmised on nagu reisikindlustus, mille puhul sa loodad, et tegelikult midagi ei juhtu ja see on mahavisatud raha.

Isegi kui plaan A on ohu korral esimesel võimalusel emigreeruda, võib alati juhtuda, et see ei õnnestu ja siis peab olema plaan B ja ehk ka plaan C. Kõigiks plaanideks tuleb aga valmis olla nüüd. Ja need plaanid võivad ajaga ja reaalses olukorras muutuda. Mu esmane valik, tuginedes vaid ammustele teadmistele riigikaitsest, oleks koos lastega riigist lahkuda. Kui lapsed suured, oleksin valmis tagalas aitama ja viimases hädas ka relva haarama. Nii et kes mu Naiskodukaitse avaldusele soovitused annab?

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised