spot_img
-5.6 C
Rapla
Reede, 2 dets. 2022
spot_imgspot_img
KultuurRapla tüdruk Laura Vahtre kehastab põnevikus „Tagurpidi torn” üht peategelast

Rapla tüdruk Laura Vahtre kehastab põnevikus „Tagurpidi torn” üht peategelast

Eesti põnevik „Tagurpidi torn” jutustab loo viiepealisest lastekambast, kes suvel mahajäetud tootmiskompleksis oma aega veedavad. Ootamatu olukord tekitab sõprade vahel vastasseisu ja paneb küsima, mis on õige ja mis on vale. Filmi üks peaosalisi on 13-aastane Rapla neiu Laura Vahtre.

Filmi erilinastus oli Rapla kinos pühapäeval, 1. mail. Publikuga tulid kohtuma nii Laura Vahtre kui ka filmis tema ema kehastanud Ester Kuntu. Filmiseansi juhatas sisse Valter Uusberg. Ta tutvustas filmi võtmeisikuid. Märkimisväärne kogemustepagas on nii filmi režissööril Jaak Kilmil, stsenarist Aidi Vallikul kui ka operaator Elen Lotmanil. „Kolme meistri ühistöö on teie ees,” sõnas Uusberg.

Põnevik hoiab vaataja lõpuni ärevil
Põgusa sissejuhatuse järel sai saal filmi nautida. „Tagurpidi torn” viib meid unisesse alevikku, kus isad käivad Soomes tööl ning emad pole tihtipeale kuigi osavõtlikud. Peale nutitelefonide lastel suvel suurt meelelahutust ei ole. Kristjan, Ariel, Loore, Mia-Margot ja Siim valivad oma mängumaaks mahajäetud tootmiskompleksi. Vanemate pilgu eest varjatult ärkab lagunevas kompleksis ellu muinasjutumaailm koos printside, printsesside, mõõgavõitluste ja hirmutavate koletistega.
Laste pettumuseks keelatakse neil aga ohtlikus tootmiskompleksis viibimine ära. Lapsed mõtlevad välja plaani, kuidas keelust ja territooriumi valvurist Elmarist mööda hiilida. Plaan ei kuku ootuspäraselt välja ja ühtäkki leiavad nad end ootamatust olukorrast. Süütud mängud ja fantaasiamaailm muutuvad eluohtlikuks.
Kamba liider Kristjan mõistab kiiresti, et halb tegu tuleb heastada, kuid sõbrad sama meelt ei ole.
Keegi lastest ei taha pahandustesse sattuda. „Tagurpidi torn” ei ole helge lastefilm maagilisest suvevaheajast. Selle tegelased seisavad silmitsi vägagi reaalse maailma ja selle pahupoolega. Loore kantseldab pidevalt oma väiksemat õde, sest ema ähvardab ta muidu isa juurde elama saata. Siimu isa on nii verbaalselt kui ka füüsiliselt vägivaldne ja poiss teab, et pahanduste eest ootab teda kodus ees korralik keretäis. Arieli ema soovib oma tütrest aga hoopis õrna ja tundlikku printsessi kasvatada, jättes märkamata tüdruku tegeliku iseloomu.
Kristjani, nii nagu ka teiste laste isad eelistavad üürikest kodus veedetud aega sisustada grillimise, alkoholi ja väljasõitudega. Vanem vend ei taha Kristjanit oma kampa võtta. Ariel, Loore, Mia-Margot ja Siim paistavad olevat ainukesed, kes Kristjani jaoks aega leiavad ning seda keerulisem on noormehel langetada otsus, mis ta kambast välja heidaks.
Vaatajana on selge, mida Kristjan tegema peaks. Filmis jääb ta üksi ning ei leia kuidagi tugipunkti, kellele toetuda. Iga mööduva hetkega muutub aga õige otsuse tegemine aina kriitilisemaks ja vastasseis laste vahel aina intensiivsemaks. Ariel, Loore, Mia-Margot ja Siim muutuvad oma naha päästmiseks aina manipuleerivamaks ja jõhkramaks. Kristjani sisemine heitlus ja püüdlus õigeid valikuid langetada hoiab vaatajaid lõpuni ärevil.
Pärast lõputiitreid tõdevad täiskasvanud, et film oli hea, kuid eeldab põhjalikku selgitustööd ja vestlust selle noorte vaatajatega.

Laura oli üks sadade seast
Pärast filmi said huvilised näitlejatele küsimusi esitada ja filmi köögipoole kohta uurida. Film võeti linti juba kaks aastat tagasi, filmimisperiood kestis kuus nädalat. Tootmiskompleksi stseenid on üles filmitud Laitse mõisas, aleviku omad pealinnas.
Konkurss osatäitjate leidmiseks oli üpris tihe ja huvi näitas üles umbes 800 last. Nende seas oli ka Raplas elav ja Rapla Kesklinna koolis õppiv Laura Vahtre. Tema klassikaaslased käisid filmitegijatega Raplas tutvumas, aga Laura läks Tallinnasse. Ta ise leiab, et ehk oligi hea, et just nii juhtus. Ilma sõpradeta oli tal kergem ennast väljendada.
Enne Arieli rolli saamist Laura näidelnud ei olnud. „Ma polnud selle peale varem mõelnud,” ütles ta. Ema märkas võimalust ja Laura oli nõus proovima. Siis tuli uudis, et tema ongi sadade laste seast välja valitud. Seda kuuldes tundis Laura suurt elevust. „Ma olin hästi rõõmus,” meenutab ta.
Laura ütleb, et filmimise juures oli tema jaoks kõige keerulisem õigete emotsioonide väljendamine. Samuti pikkade tekstide päheõppimine. Kõik mured leidsid aga režissööri toel lahenduse ja Laura jääb kogemust positiivselt meenutama.
Laura mängib üpris sünges filmis üht kõige õelamat tegelast. Film ja mängitav tegelane teda ei hirmutanud. „Negatiivseid tegelasi on tegelikult päris mõnus mängida,” leiab ta ise.
Raplas nägi ta filmi kolmandat korda. Seda oli vaatama tulnud ka mitu tema klassikaaslast. Filmiseansile järgnes ohtralt kallistusi, lilli ja pildistamisi.
Päris esimest korda nägi Laura filmi lõplikul kujul pealinna veel suuremal ekraanil. „Hästi äge,” ütleb ta. Kuna stseene ei filmitud kronoloogilises järjekorras, oli ka tema jaoks pisut üllatav, kuidas film lõpuks kokku tuli.
Filmimise ajal tärkas temas aga tõsisem huvi näitlemise vastu ja ta loodab sellega ka edaspidi tegeleda. „Ma tahan lavakasse minna. Ma tahan näha, kuhu see tee mind viib,” viskas Laura mõtte õhku.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused