Loomulik, et poliitikud on närviliseks muutunud – järgmiste valimisteni on jäänud vähem kui aasta. Nüüd tahavad kõik jälle saalist püünele ja hämarast prožektorite valgusvihku pääseda.
Küllap sellepärast Ratas ja Karilaid praegu lastetoetuste suurendamise eelnõuga rapsivadki. Kusjuures pime ja kurtki mõistavad, et lapsed ei ole selles võitluses primaarsed. Eesmärk on hoopis selles, et äkki saab niimoodi opositsiooni häältega Kaja Kallase koos Reformierakonnaga lahti lasta. Teadagi – poliitikul, kes sõdib laste vastu, ei ole ju tulevikku!
Muidugi on selline käitumine küüniline, aga õhus on valimised ja siis relvi ei valita. Alles pärast valimisi võetakse aega arutamiseks ja kui vaja, siis ka vabandamiseks. Üldjuhul tuleb poliitelus kasuks, kui suudetakse viha pidamata edasi minna ja osatakse õigel ajal sõrmed rusikas lõdvaks lasta. Hea poliitik saab igas olukorras ilmsüütu lapsukesena naeratada, ka siis, kui solvumine kurku kõditab. Ilmselgelt pole aga kõigile sellist võimet kaasa antud. Jüri Ratas näiteks nii ei oska, ta on praegust koalitsiooni algusest peale vaenanud.
Võiks ju öelda, et tühja kah, valimisteni on jäänud loetud kuud ja sel ajal tavaliselt suuri sisepoliitilisi ümberkorraldusi ette ei võeta, jagatakse ainult lubadusi ja ehitatakse õhulosse, mis kohe pärast valimispäeva haihtuvad. Küll tuleb aga tõsiselt karta muutusi välispoliitikas. Meil ei ole suuri valikuid: praeguse valitsuse kukkudes tuleb tagasi eelmine koalitsioon ja me peaksime veel mäletama, kuidas peaminister toona aiva kummardusi tegi ning ministrite solvavate märkuste pärast vabandamisi jagas.
See, mida võis koroona ajal kuidagi välja kannatada, ei ole sõja tingimustes enam lihtsalt talutav. Täiskasvanud inimestel (olgu nad või poliitikud) peaks nii palju vastutustunnet olema, et Euroopa tulevikule ohtlikul ajal ühiskonda lõhkuvaid intriige ei punuta, vaid panustataks ettevõtmistesse, mis on suunatud rahva ja riigi julgeoleku kindlustamisse.
