Akzo Nobel Baltics AS tähistas hiljuti oma kolmekümne viienda tegevusaasta täitumist. Tegemist on ettevõttega, mille ajalugu ja eriti algusaastad on erilised mitte ainult Rapla maakonna, vaid terve Eesti kontekstis.
Kõik 35 aastat on ettevõte tegutsenud Raplas Koidu ja Kastani tänava tööstusalal. Aja jooksul on täiendatud nii oma tehnikaparki kui ka tootevalikut. Raplamaa Sõnumitele tegi tööstusala territooriumil ringkäigu Akzo Nobel Baltics AS-i tehase juht Kaido Täpsi.
Raplas tegutsev tehas on üks osa ülemaailmsest kontsernist, mille keskus asub Hollandi pealinnas Amsterdamis. Kontsern tegeleb värvide, pinnakattevahendite ja erikemikaalide tootmisega, millest osa valmivad ka Raplas. Ettevõtte ajalugu ulatub tagasi Nõukogude aega. Juba aastal 1984 alustati Raplas puidukaitsevahendi Pinotex tootmist. Kolm aastat hiljem, 1987, sündis esimene Nõukogude Liidu ja lääne ühisettevõte, mis kandis esialgu nime EKE-Sadolin S.P. Toona oli see nii suur sündmus, et isegi Lääne-Euroopa ajakirjanduses mainiti see ära. 1993. aastal muudeti nime ning ettevõttest sai ES Sadolin AS.
Sadolini nimi on kasutusel jätkuvalt, tegemist on ühe kindla toote kaubamärgiga. Nimede vahetamise tõttu on aeg-ajalt olnud inimeste seas ka segadust, mis on Sadolin ja mis Akzo Nobel. Üks on aga kaubamärgi ning teine ettevõtte nimi. Lisaks toodetakse ka teisi kaubamärke. Kui olete kunagi kasutanud selliseid tooteid nagu Sadolin, Pinotex, Hammerite või Sikkens Wood Coatings, siis kõik need kuuluvad Akzo Nobeli kontsernile ning võite arvestada, et olete toetanud kohalikku Rapla tootmist.
Sikkens Wood Coatings on muide toode, mis on otseselt suunatud tööstustele, mitte eratarbijale.
Akzo Nobelis toodetakse värve paljudele Eesti puidutööstustele ning nende seas on ka n-ö rätsepvärvid. See tähendab, et katsetamine käibki kliendi juures. “Mis teeb meist väga erilise tehase, on see, et meil on oma arenduslabor. Seal saabki arendada rätseplahendusi. Lisaks teeme arendustööd Hollandi laborile, nemad mõtlevad välja retsepti ja meie katsetame seda,” rääkis Täpsi. Katsetused käivad nii laboris kui ka tootmises. Kaido Täpsi on kohalik Juuru mees ning Akzo Nobeli kontsernis on ta töötanud kaheksa aastat. Praegu vastutab ta tehase juhina tootmise eest.
Algusest peale on Rapla tehases olnud fookus puidukaitsevahendite tootmisel. Lisaks tehakse ka lakke ja värve, aga puidukaitsevahendid on põhilised. Suur osa Rapla tehases valmivast toodangust läheb ekspordiks. Vaid umbes veerand toodangust läheb n-ö koduturule, see tähendab Eestisse, Lätti, Leetu ja Ukrainasse. Suurem osa tarnitakse aga kaugemale. Rapla tehase kontoris on isegi üleval maailma kaart, kus on täppidega tähistatud sihtkohad. Kui mõningad neist üles lugeda, võib mainida Rootsit, Hollandit, Belgiat, Saksamaad, Prantsusmaad ja Suurbritanniat. Väiksemad sihtkohad on näiteks Ungari ja Rumeenia. Euroopast välja läheb vähem kaupa.
Suvi aktiivsem kui talv
Aastate jooksul on Akzo Nobel olnud ning on jätkuvalt nii Raplas kui ka laiemalt oluline tööandja. Rapla tootmiskompleksis on kokku ligikaudu sada töötajat. Aastaaegade lõikes see arv kõigub. Suvisel perioodil on töökäsi rohkem, talvel vähem. Sajast töötajast seitsekümmend on hõivatud tootmises, ülejäänud teistes funktsioonides – logistika, arendus, labor.
Täpsi tõi välja, et hooajatöölisi rakendatakse lihtsamatel töödel nagu näiteks pakkimine värvitsehhis. Teist aastat järjest palgatakse hooajatöölisi ka lattu. “Me toodame suvel ligikaudu miljon liitrit kuus. Talvel on see number oluliselt väiksem,” rääkis Täpsi.
Miks on suvel nõudlus suurem? Väga lihtne. Siis teevad inimesed koduseid töid ning loomulikult läheb vaja ka puidukaitsevahendeid. Kuna see on Akzo Nobeli leivanumber, on just suvi tihedam periood. Talvisel ajal on rõhk rohkem sisevärvidel ja -lakkidel.
Täpsi tõdes, et see on väikestviisi probleem, sest see tähendab, et enne iga suve tuleb endale uusi töötajaid leida. Ja siis suve lõpus tuleb neist jälle lahti öelda. “See on pidev protsess,” sõnas ta. Teatud ametikohtadel on kindlasti vaja keemiaalast haridust, aga mitte kõigil. Kui rääkida laborist või protsessiinseneridest, siis on see vältimatu, aga teistel ametikohtadel saab ka ilma hakkama.
Koroonaaeg elati üle
Koostöö käib ka kõrgkoolidega. Näiteks Tartu Ülikooliga otsitakse koostööd seoses jäätmete vähendamise programmiga. Suheldakse ka TalTechi ehk Tallinna Tehnikaülikooliga. Sealt on üliõpilased käinud Rapla tootmiskompleksis proove tegemas. “Meie soov on süvendada koostööd ülikoolidega. Kui me räägime näiteks jäätmete vähendamisest, jäävad meie käed lühikeseks, sest me ei ole otseselt spetsialistid. Ülikoolid aitavad meid sellega välja. Tartu Ülikoolis käib praegu üks meediauuring, kus uuritakse jäätmete vähendamise võimalusi. Kui sealt midagi head välja tuleb, saame selle üle võtta,” rääkis Täpsi.
Veel on igal aastal käinud Rapla tehases üliõpilased Hollandist. Ka kohalike koolide grupid käivad tehast uudistamas. Nii näiteks võõrustas Täpsi üle-eelmisel nädalal Kaiu põhikooli õpilasi. Kõik sooviavaldused külla tulla vaadatakse üle ja püütakse leida lahendus. Vanemate klasside õpilastele võib see huvi pakkuda ka sellest küljest, et soovitakse sinna tööle kandideerida.
Kui Covid-19 2020. aasta kevadel Eestis levima hakkas, tõi see kaasa palju teadmatust. Osa ettevõtteid peatas tootmise, aga Raplas käis töö edasi. “Meil oli küll nakatumisi ja praeguseks on enamik töötajaid haiguse läbi põdenud. Ühtegi sellist hetke ei tulnud, kus oleksime pidanud tootmise seisma panema,” rääkis Täpsi. Ärevaid hetki siiski oli.
Kui haigus Euroopas levima hakkas, võis olla üsna kindel, et ühel hetkel jõuab see ka Eestisse. Ettevõttes mõeldi läbi, mida tuleks sel juhul teha. Selge oli see, et kaup peab kliendini jõudma. Laotöös viidi läbi muudatused ning seal hakkas tööle kaks eraldi vahetust. Kui ühes vahetuses peaks toimuma kollektiivne nakatumine, siis vähemalt teine vahetus saab tulla ja üle võtta. Kõige ärikriitilisem osa oligi sel hetkel see, et klient kaubast ilma ei jääks. Ei jäänudki.
“Tootmine on samuti oluline. Me leppisime sellega, et kui haigus meile sisse tuleb, siis tuleb tootmine kaheks nädalaks seisma jätta, aga seda ei juhtunud. Paneksin selle töötajate kohusetundlikkuse arvele,” rääkis Täpsi. Kedagi ei sunnitud vaktsineerima, aga vaktsineerida lasi end 95 protsenti töötajatest. Kiirtestid hoiti käepärast ning kui kellelgi olid haigustunnused, siis tuli koju minna. Kõik põhiliinid olid pidevas töös. Kasuks tuli see, kui töötajad oskasid hallata rohkem kui ühte masinat.
Tegelikult tootmine isegi kasvas sel perioodil. Üle mindi kahele vahetusele päevas. Üks alustas tööd hommikul kella kuuest ning andis päeva peale töö üle järgmisele vahetusele. Nemad pingutasid hiliste õhtutundideni välja. Kui varem pandi jõuluajaks tehas seisma, siis koroonaajal sellist luksust ei olnud. Töö käis edasi. Täpsi meenutas, et üks majasisene meede oli see, et lõunapausi ajal ei käidud sööklas söömas, vaid toit võeti oma kabinetti kaasa. Ajad olid igal juhul ärevad.
Aga põhjust rõõmustada on vähe, sest see haigus võib veel tagasi tulla ning uuesti oma nägu näidata. Kui sügisepoole peaksid asjad halvaks minema, rakendatakse esimese asjana hommikul töötajate laustestimist.
Venemaa sissetung Ukrainasse
Vaevalt oli üks kriis möödas, kui algas sõda Ukrainas. Ja see oli hirmutav. Täpsi ütles, et seda oli kuulda, kuidas Venemaa sissetungist rääkimine võttis töötajatel hääle värisema. Üks ettevõtte soovitus oma inimestele oli ennast sõjateemalisest meediavoost välja lülitada. Nüüd on olukord juba harjumuspäraseks muutunud.
Töötajad oli selles olukorras tegelikult ainult üks aspekt. Küsimus oli ka tootmises, sest üks osa Rapla tehase toodangust liikus Venemaale. Ärevaid signaale hakkas tulema juba kaks nädalat enne sissetungi algust. Paljud autojuhid keeldusid Venemaale sõitmast. Raske oli üldse transporti leida. Tuli leida alternatiivseid võimalusi ja sihtkohti. Kibe töö hakkas pihta. Õnneks andsid endast märku Kasahstan, Tadžikistan ja teised Kesk-Aasia riigid. Kuna Venemaale mõeldud kauba tootmine kukkus ära, on selle võrra ka tootmine üldiselt vähenenud. Kiiremas korras on hakatud vaatama Kesk-Euroopa riikidesse tootmise suurendamist.
Lühikese jalutuskäigu jooksul Akzo Nobeli territooriumil ei jõua päris kõigega tutvust teha. Täpsi näitab meile nii laborit, alküüditsehhi kui ka ladu. Üks tähelepanek jalutuskäigu jooksul oli see, et tehaseruumides ei levinud kemikaalide lõhna ning samuti oli piisavalt vaikne, et sai tavalise hääletooniga rääkida. Töötajate keskmine vanus on kõrge, mis viitab vähesele kaadrivoolavusele. Samas on viimastel aastatel ettevõtte kollektiiviga liitunud ka palju noori. Siiski on ettevõtte palgal ka vanemaid töötajaid, kõige kogenum neist on seal töötanud tervelt 35 aastat ehk päris algusest peale. 35. aastapäeva tähistati Akzo Nobelis ühise peoga.
