Valjo Tooming, major, KL Rapla maleva pealik 2018-2022
Mäletan selle aasta 24. veebruari hommikul Rapla keskväljakul riigilippu heisates, mis näod olid kaasaelajatel. Peotuju polnud, pigem võiks iseloomustada neid näoilmeid meelekindlatena – suu kriipsuks kokku surutud, silmad väljendamas eestlaslikku jonni: „No kurrat küll, leidis see idanaaber ka õige päeva oma järjekordseks vallutuse alustamiseks. Kas tõesti peame nüüd ka meie rohkem kartma, kas kordub 1940. aasta…“
Igast sõnavõtust, olgu ta seltskonnale mõeldud, või väiksemas seltskonnas, kostsid küsimused: mis me saame teha, kuidas ise valmis olla, kuidas saatusekaaslasi Ukrainas aidata. Sõda pole selle ajaga eriti ei „idanenud ega mädanenud“, kuigi langenud on tuhanded, purustatud on kodud, perekonnad on laiali paisatud. Me oleme lugenud meeletustest-koledustest, mida on tehtud.
Täna on võidupüha aeg. Kunagi oma sõnavõtus ühel võidupühal juhtisin ma tähelepanu sellele, et võidupühaga me tähistame küll võitu sakslaste üle Võnnu all, aga see võit meie teadvuses tuli ikka ju venelaste üle. Sakslased küll valitsesid meid laias laastus 700 aastat, aga selle ülemvõimu nullisid ära venelased kahe aastaga. Juba 1941. aasta suvel nähti põlises vaenlases, baltisakslasest parunis, oma vabastajat, suurt venda, sõpra, kes tuleb rõhutule appi. Paraku sõjaõnn pöördus ja 1944. aastast tuli kirsa jälle seda maad tallama.
2022. aastal me oleme vabad, meil on sõbrad ja liitlased. Me kuulume NATO-sse. Olen kindel, juhtugu mis tahes – see on asi, mis tagab meie iseseisvuse. Kaheksakümne aasta tagused ajad ei kordu enam mitte kunagi!
Selle aasta võidupüha tuleb mulle teisiti. Juba järgmisel kuul ootavad mind uued väljakutsed ja uued ülesanded.
Minu kolme ja poole aasta sisse ei mahu palju. Laias laastus võib öelda, et kogu aeg oli üks kriis teise otsa – me olime valmis Raplamaal koroona-tõve valguses teisi asutusi toetama. Meie maakonnas lõpuks vajadust ei tekkinud, vaatamata sellele, et Rapla haigla ja PPA toetuseks olid plaanid tehtud. Samas meie vabatahtlikud käisid abiks väljaspool maakonda nii piiril, Tallinna sadamates-bussijaamas kui ka haiglates ja terviseametis.
Covidi-kriis läks üle julgeolekukriisiks. Meie inimesed kogusid raha ja varustust, naiskodukaitsjad aitasid kasutuskõlblikuks muuta nn Ukraina maja. Julgeoleku mõttes käisime läbi oma tegevuskavad.
Möödunud paari kuuga on inimesed senisest enam teadvustanud, et julgeolek ja oma riik ei ole asi iseenesest. Kaitseliiduga on liitunud viimase kolme kuuga üle 80 vabatahtliku ja ligi 60 naist on leidnud tee Naiskodukaitse Rapla ringkonda. Olgu see Putin nii paha kui tahes, tänu temale liituvad inimesed Kaitseliiduga ja Naiskodukaitsega, tänu temale iga inimene mõtleb, mida teha ja kuidas olla valmis erinevateks ootamatusteks. Ja see omakorda on ju hea!
Kolm aastat tagasi malevat vastu võttes oli üks mu soove, et inimesed saaksid rohkem aru, et kuulumine Kaitseliitu annab kriisides eelise, et inimesed tunnetaksid, et Kaitseliit on siin Raplamaal selleks, et tõsta turvatunnet iga päev, et teised asutused saaksid aru, et olgu need riigiasutused nii õhukeseks lihvitud kui tahes, alati leidub abivalmis inimesi, kes oma vaba ajaga tahavad panustada meie riiki. Ma olen täitsa kindel, et mu soov on täitunud.
Elagu Eesti Vabariik!
