Nele Pernits
13.-15. mail oli Raplamaal Naiskodukaitse kõige kangem võistlus ehk Naiskodukaitse koormusmatk. Ja selle korraldas Naiskodukaitse Rapla ringkond ise.
Koormusmatk on igakevadine võistlus, kus osalevad 4-liikmelised patrullid Eesti Naiskodukaitse ringkondadest. Võistlejad kannavad relvi ja liiguvad varjatult punktist punkti. Punktides tuleb täita erinevaid ülesandeid ja rajal varitseb vastutegevus, kellele vahele jäädes tuleb loovutada „elusid“.
Koormusmatka korraldamine kujunes raskeks, aga põnevaks väljakutseks, mis kestis üle poole aasta. Korraldusmeeskond oli algusest peale kindel, et tahetakse teha mitte nii traditsioonilist, uudsete ja põnevate ülesannetega koormusmatka nime vääriliselt rasket matka. Tavapäraselt saab koormusmatkal võistelda üks võistkond igast ringkonnast. Rapla ringkonnas on aga järjest rohkem patrullvõistluste usku naisi ja aasta-aastalt on käinud üks palumine ja pöialde hoidmine, et Raplast saaks mõne teise ringkonna puuduva võistkonna asemel minna kaks või kolm võistkonda koormusmatkale osalema. Seepärast oli kohe selge, et seekord võetakse kõik soovijad võistlema, olgu võistkondi siis ühest ringkonnast kaks või viis või kaheksa.
Korraldustöö ise oli samuti üks pikk ja üles-alla kulgev koormusmatk. Kõik vabad hetked sai veedetud kas kaarti uurides või maastikku testides. Kes pole ise teinud, ei kujuta ilmselt ettegi, kui palju asju võib vaatamata varakult tehtud plaanidele ja kõige läbimõtlemisele untsu minna. Näiteks võib juhtuda, et kevad on nii hiline ja märg, et veel nädal enne võistlust tundub, et osalejad peaks kandma kalamehesaapaid ja nii mõneski kohas hoopis ujuma, või selgub ootamatult, et plaanitud rajal on täpselt koormusmatka ajal kõik teed ralli tõttu kinni. Oli mitmeid asju, mis tuli veel viimasel hetkel ümber mõelda ja ümber teha. Aga kuidagi sai kõik siiski enne võistluspäeva tehtud ja oli kindel, et võistlus viiakse läbi.
Märjaks saadi nii rajal kui ka vees
Vaatamata lubadusele, et kõik võetakse osalema, jõudis reede, 13. mai õhtul võistluse starti 13 vaprat naiskodukaitsjatest koosnevat võistkonda ja 0-võistkond, kes väljaspool arvestust rada testis ning kuhu kuulusid Raplamaa noorkotkad ja kodutütred. Pärast avarivistust sai võistlus stardi veeületamise ülesandega Vesiroosi tiikidel. Võistkondadel tuli algul ületada vee kohale sätitud paralleelköied ja seejärel ületada järgmine veetakistus kummipaadiga.
Võib öelda, et vett oli sellel koormusmatkal palju, nii ülesannetes kui ka rajal. Ja märjaks sai ka nii rajal kui ka ülesannetes. Juba esimesel ülesandel kukkus nii mõnigi võistleja kas jalgupidi või ülepea vette. Oli kibekülm maiõhtu, ometi jagus ka läbimärgadel võistlejatel tahtmist edasi minna. See on tõelise koormusmatkaja tunnus, et sadagu või pussnuge, ikka edasi!
Enne ööpimedust ootas võistlejaid veel tornist laskumine ja seegi ülesanne pani nii mõnedki jalad värisema. Ööpimeduses tehti objekti luuret Alu mõisa juures, kus asus ka võistluse staap ja sigimist-sagimist oli seal küllaga. Öösel jõuti veel nii mõndagi teha ja hommikul ootas iga koormusmatka kohustuslik ülesanne – automaadist laskmine. Matka tempo oli kiire ja võistlejad rääkisid hiljem, et isegi süüa polnud aega, elati selle peal, mis taskust leiti, kotist lisa ei jõutud võtta.
Laupäeval ootasid võistkondi mitmed eriti sõjalised ülesanded nagu saapapaelaga side loomine, miiniväli, käemärgid ja muu. Muidugi ootas ka vesi. Võistlejatel tuli vesirattaga üle jõe minna, uppuja veest päästa ja lisaks keerati ka taevaluugid lahti. Kellel seni veel mõni kuiv koht oli, jäi sellest nüüd ilma. Lisaks ilmale pitsitas võistkondi aktiivne ja hästi läbi mõeldud vastutegevus. Ei saanud läbi siit ega sealt ja soodsat hetke pidi pikalt varitsema. Varajasel pärastlõunal hakkasid võistlejatel ilmnema esimesed väsimuse ja pahuruse märgid.
Katkestajaid ainult kolm
Just sellisel pahuruse hetkel ootas võistlejaid tee-või-ära-tee-ise-tead tassimise ülesanne, kus tuli teadmata pikal teel korjata üles ja võtta kaasa teadmata hulk asju ning tassida need tervena teadmata kaugele. Näiteks vajasid tassimist toores muna, taburet, hiiglaslik tühje plastpudeleid täis prügikott, pikk pruss, kanister ja tankimiin. Kuna tassimisega sai koguda boonuspunkte, võeti see ikkagi ette. Huvitavatest ülesannetest ootasid veel airsoft-relvadega punkti hõivamine, kannatanu tassimine üle vee, kompassi ehitamine ja mitu muud asja.
Nii sõutigi laupäeva hilisõhtusse ja jõuti juba Haimresse. Haimrest sõideti jalgratastega Sulule ning sealt edasi viis tee Velisele, kus lisaks ülesandele ootasid ka võistkondade esindajad hea ja paremaga oma võistkonna jaoks ning enamik võistkondi jõudis korraks pikaligi heita. Rajal oli oldud juba üle 24 tunni.
Sinnani oli kiire tempo ja pidev vastutegevuse hirm võistkondi kimbutanud, aga laupäeva varahommikul uuesti teele minnes oli tempo aeglasem ja vastutegevust enam polnud, üks pikk ots sõideti ka veoauto kastis. Veel enne kukke ja koitu arvati Sillaotsa talumuuseumis ära vana aja asju ning pärast kukelaulu jõuti Põrgupõhja punkri juurde, kus satuti tõelisesse metsavendade olustikku.
Sealt edasi polnudki enam muud vaja kui tugevat tahtejõudu, et mööda raudteetammi otse Märjamaale kõndida. Märjamaal finišeerus enne lõunat 10 võistkonda alustanud 13-st ja 0-võistkond. Kolm võistkonda katkestas rajal ja see tundub igati mõistlik hulk, arvestades, et keskmiselt kujunes trassi pikkuseks 95 kilomeetrit.
Oli raske võistlus nii osalejatele kui ka korraldajatele, aga siiski valdas kõiki pärast finišijoone ületamist üksnes uhkus ja rahulolu. Kõik olid võitjad. Tegelikult jagati ka medaleid ning kullaga läks koju Võrumaa ringkond, teine koht läks Tartusse ja pronks jäi Raplale.
Sügav kummardus veel kord kõigile abilistele, sõpradele, mõistva suhtumisega raplamaalastele, Kaitseliidu koolile ja Märjamaa gümnaasiumile. Oli koormusmatka nime vääriline koormusmatk.
