Avatud talude päeval 23.-24. juulil avas oma uksed ligi 400 talu ja ettevõtet. Neist 21 kohta olid avatud Raplamaal ja päris esimest korda osales neist kuus. Tegevusi ja vaatamist jagus igale maitsele – kes soovis, sai mõnele loomale pai teha, toidugurmaanid said kõhud täis ja vaimule said toitu ka kultuurihuvilised.
Leinassaare talu Valli külas
Mitu talu olid avatud juba laupäeval, kuid põhipäev on alati siiski pühapäev. Ainult sel päeval oli avatud Leinassaare talu Valli külas Rapla vallas. Leinassaare on viimased 15 aastat koduks olnud Ülle Seervaldi perele, kes peab seal hobuseid. Nii oligi külast läbi sõites ja talu poole keerates esimese asjana näha kaht hobust, kes ootasid ratsutajaid. Neid jagus päeva peale mitmeid nii väikeste kui ka juba natuke suuremate seas. Jalgrattakorvidest võis leida porgandeid, mida heal meelel krõmpsutasid nii hobused kui ka jänesed.
Ülle perel on samuti jänesed, kuid nemad jäid sel päeval külaliste silme eest varjatuks. Avatud talude päeval olid vaatamiseks hoopis küla magusameistri Janne Paasmaa kolm uut kodu ootavat jänkut, kelle kõrval teises puuris piuksusid samuti Janne kodunt toodud erinevat tõugu kanatibud. Peale laste, kes puuride kõrval istumas käisid, armastas nende kõrval istuda ka Ülle pere koer Takita.
Muidugi ei puudunud korralik kodukohvik, kus peale Ülle enda toimetasid Janne, Signe Haggi ja vahvliteoga oli ametis Maiu Vilks. Õnneloosiga tegeles Janne, kes oli selle tarbeks ise asju meisterdanud: võtmehoidjaid ja -nagisid, pesakaste, teesegusid, moose, kuumaaluseid jne. Praktiliselt kõik valmistatu sel päeval ka ära läks.
Ülle sõnas, et nende jaoks kulges päev väga hästi, tagasiside külastajatelt oli ääretult postiivne ja hommikusest päikesetantsu tantsimisest oli ikka kasu, kuna peale lühikeseks jäänud tibutamise oli ilm tõesti nende pea kohal päikseline. Kokku käis päeva jooksul Leinassaarelt läbi ligikaudu 300 inimest (ilmselt rohkemgi, osa ennast kirja ei pannud) ja kaugeim külaline oli oma tulekukohaks märkinud Iirimaa. Lõuna paiku astus oma kitarriga läbi ka kohalik muusik Veiko Siniroht, kes oma lauludega kuulajaid rõõmustas.
Lastele meeldis Ülle sõnul hobuste kõrval (mis oli muidugi päeva nael) ka joonistamisnurk, kepphobuste võistlus, mida viis läbi Ülle ämm Heli, võimalus erinevate kiikedega kiikuda ja päris pisikesed lapsed leidsid endale tegevust ka liivakastis ja mängumaja juures.
Ajaloolane Kadri Tael viis läbi ka väikese jalutuskäigu Järvakandi mõisa varemete ja kõrvalhoonete juurde, keskendudes just sellele, mida maastik ja hooned vanadest aegadest räägivad. Kuigi välja oli kuulutatud, et ringkäik toimub kaks korda, tehti külastajate soovil veel kolmaski ringkäik.
Küsimusele, kas pärast esimest korda kavatseb Ülle koos perega ka järgmine aasta avatud talude päevast osa võtta, vastas ta: „Mul ei lubata üldse teistmoodi mõeldagi, juba on sõbrad kuupäeva kalendrisse märkinud. Mul on õnneks sellised sõbrad ka, kes utsitavad tagant, et teeme ära, muidu ma istuks üksinda siin oma ideedega.”
Rehe talu Urge külas
Esimest korda osales avatud talude päeval ka Kohila vallas asuv Rehe talu. See asub natukene Urge ristist edasi Tallinna poole ja ilmselt just Tallinna lähedus oli see, mis tekitas sinna tallu erakordselt suure rahvamassi. Kuna talu osales esimest korda, ei osanud pererahvas ette näha, et huvi nende vastu on nii suur ja maja lähistele rajatud parklast jääb väheks. Nii olid mõlemad maanteeääred samuti paksult autosid täis.
Sel hetkel, kui ise Rehe tallu jõudsin, hakkas vihma kallama, nii et enne loomade nägemist pidi toitlustuseks mõeldud varjualuses selle üleminekut ootama. Kohe juhtusin ka perenaise Taire Orro endaga kokku, kes tõi vihma käest ära suure tapeedirulli, kuhu külastajad end üles märkida said. Arvestades külastajate arvu, pole imestada, et selline märkimissüsteem valiti, ainult paberilehest oleks väheks jäänud. Taire rääkis, et esimesel päeval oli neil külas käinud umbes tuhat inimest ja umbes kella kaheks pühapäeval oli see arv jõudnud juba samuti 400 ligi.
„Me osaleme esimest korda. Olen juba ammu mehele öelnud, et need avatud talu päevad on ikka nii ägedad. Muidu oleme ise ringi käinud ja pakkusin sel aastal, et osaleme ka, las inimesed tulevad ka meie loomi vaatama. Eile aga olime täiesti hämmingus, et inimestel nii suur huvi oli,” rääkis Taire.
Tegelikult oli ametlik registreerimine juba lõppenud, kui ta ürituse korraldajatele kirjutas, kuid kuna tahe oli suur ja vaatamiseks pakkusid nad palju erinevaid linde ja loomi, anti neile siiski roheline tuli. Sellist miniloomaaeda nagu Rehe talus tõesti igas talus ei näe. Taire lisas, et ta ise armastab jäneseid ja seepärast on tal neid ka nii palju erinevaid tõuge.
Pere on alles kaks aastat loomi pidanud ja vaikselt tuleb neid aina juurde (lambad olid talus küll juba varem). Kokku on Taire perel sada küülikut, kellest osa, näiteks kääbusküülikud lähevad teistesse peredesse edasi lemmikloomadeks, ja mõnesid, hästi pehme ja koheva karvaga angooraküülikuid, peavad nad karvade pärast, millest saab lõnga teha. Karva kasvatamine on angooradel aeganõudev protsess, üheksa kuud läheb selleks, et saada neilt kätte selline vill, millest lõnga saab teha.
Igat tõugu on talus üks paar – näiteks on olemas hõbeküülikud, uus-meremaa punased ja valged küülikud, california ja prantsuse pässi tõugu küülikud. Osa, näiteks viini sinine küülik on Eestis veel vähelevinud. Kõik jänesed sel päeval siiski vaatamiseks väljas polnud. Mõned neist olid toodud inimestele lähemale, toitlustustelki, kuid suurem osa olid suvepuurides. Osa jäneseid, kes rahvamassist stressi läheks, jäeti aga privaatalale.
Lisaks on Rehe talus kolme tõugu hanesid, pardid, pärlkanad, kalkunid ja paabulinnud. Ja üks suurimaid tõmbenumbreid oli viis alpakat, kelle kohta lapsed olid esimesel külastuspäeval uurinud, kas tegemist on kaamelitega. Pärast vihma eelistasid alpakad rohkem oma varjualuses olla, seal heina nosida ja vaid vahel pea välja pista, et vaadata, mis ümberringi toimub. Pardid aga nautisid seda, et vihma oli sadanud, ja paterdasid läbi veelompide. Taire pööras külastajate tähelepanu ka sellele, et tutiga saksoni pardid on need kõige tähtsamad ja uhkemad. Vähemalt ise tunduvad linnud nii arvavat.
Taire tunnistas, et eks neil ole järgmisteks kordadeks arenguruumi. Näiteks kuidas saaks rahvale tuure teha. Tuuride mõte oli Tairel ka sel aastal, kuid nende tegemine tundus sellise rahvamassi puhul raske, nii rääkis Taire ühe ja teise puuri juures natuke juttu, kui sinna suurem mass rahvast kogunes.
Angerja-Pahkla külade talud
Nagu Valli külas olid üheskohas koos mitme talu inimesed, olid ka Angerja-Pahkla talud jõud ühendanud, et üheks päevaks kokku tulla oma tegemisi ja tooteid näitama ja tutvustama.
Pahkla vana koolimaja esisele platsile jõudes algas just päeva teine ringkäik mesilasse. Esimesed tarkused räägiti sealsamas platsil ära, kuid edasi liiguti üle tee Tamme-Allika taluõuele. Ühe tarkuseterana ütles peremees Tago Holsting, et mesinik peab oma selga hoidma, kuna see on neil õrn koht ebamugava tööasendi tõttu.
Elyna Heinmäe sõnas, et nende jaoks läks avatud talude päev hästi, kokkuvõtteid aga hakkavad nad alles tegema, kuid külalisteraamatusse pani end kirja umbes 600 inimest. Üks populaarsemaid ettevõtmisi oligi mesila külastus, mida algul pidi olema kaks, kuid vihma tõttu jäi üks ära – mesilased ei tahtnud vihmaga tarust välja tulla. Mesilas uudistas palju lapsi ja Elyna sõnul on see huvi kinni vanemates. Kui nemad näitavad, et tegemist on millegi ägeda ja põnevaga, jääb see ka lastele külge. Tema enda jaoks oli aga üllatav see, kuidas inimesed tulid ja küsisid, mis kellast mesila tuurid algavad. Rahvast ei pidanudki sinna eraldi kutsuma hakkama.
Rahva seas olid populaarsed ka kangasteljed, kus sai ise kätt proovida ja nende proovimiste tulemusel valmis vaip, mis esialgu jääb küla teabetuppa hoiule. Nende kangastelgede taga oli Allika talu, kus perenaisele toobki leiva lauale töö kangastelgedel.
Paljusid külastajaid, mina kaasa arvatud, pani imestama see, kui odavalt külakohvikust prae kätte sai. Elyna sõnas, et nende eesmärk oligi hoida hinnad normaalsed ja kasutada võimalikult palju enda talude toodangut – kartulit, liha, mune.
Elyna ütles, et mitmed talud on neil ka varem mõelnud avatud talude päeval osaleda, kuid üksi ei taheta osaleda. Pole ressursse selleks, kuid toodangut, mida pakkuda, nagu oleks, nii et siis pakutigi küla poolt välja kontseptsioon, et plats on ühine ja liituvad need talud, kes tahavad. Kõik need talud, kes osalesid, peale eespool nimetatute ka Akatsi ja Sookruusi, jäid päevaga rahule. Lisaks oli oma lehmade ja vasikatega kohal Oruvälja OÜ ja Kaitseliidu Rapla maleva telgis sai varustust selga proovida ja nuku peal elustamisvõtteid meelde tuletada.
Käki-Tasmuthi hobitalu suurim tõmbenumber olid emud
Siim Jõgis
Käki-Tasmuthi hobitalu võõrustas külastajaid nii laupäeval kui ka pühapäeval. Talu asub Loodna külas, umbes veerandtunnise autosõidu kaugusel Märjamaalt. Varem on nad avatud talude päeval külalisi vastu võtnud kolmel aastal. Seekord otsustati seda teha mõlemal päeval.
Talu perenaine Riina Moorbach-Paisu ütles, et sellega loodeti külastajate arvu jaotada võrdselt mõlema päeva peale. Ühel varasemal aastal oldi avatud vaid ühel päeval ning siis oli külastajaid seitsmesaja ringis. See muutis päeva erakordselt intensiivseks.
Seekord jagus külastajaid mõlemale päevale. Laupäeval oli neid umbes viissada ning pühapäeval 380. Seega kahe päeva peale käis Käki-Tasmuthi hobitalust läbi 860 külastajat. Moorbach-Paisu pakkus välja, et laupäeval võis külastajaid rohkem olla ilma pärast. Laupäeval paistis enamasti päike, pühapäeval sadas vihma.
Kui külastajad eelistasid päikesepaistet, siis loomadele meeldis rohkem just vihmane ja pilvine ilm. Pooletunnise jalutuskäigu jooksul sai seal tutvust teha küülikute, lammaste ja mitut liiki lindudega. Laupäevase palavuse asemel eelistasid nemad kindlasti pühapäevast jahedust. Talu õuel juhtis jalutuskäike peremees Jaan Vendel ning Riina hoidis pilku peal kohvikul ja suveniiripoel.
Kõige suurejoonelisemaks vaatamisväärsuseks kujunesid kahe päeva jooksul emud. Tegemist on tõeliselt majesteetlike lindudega, kes nii mõnegi silmapaari enda külge naelutasid. Soovijad said kätte võtta ka rohekat tooni emu muna, et ise katsuda, kui raske see on. Kokku elab seal talus ligikaudu 500 looma. Nende seas on näiteks 150 lammast.
Kuna Käki-Tasmuthi hobitalu asub Raplamaa ning Läänemaa piiri lähedal, tuli külastajaid mõlemalt poolt. Neid oli Haapsalust, Tallinnast, Viimsist, Pärnust, Tartust ning loomulikult ka Märjamaa lähistelt. Väga võimalik, et mitmeid külastajaid paelus ka talu omapärane nimi. Riina selgitas, et Käki-Tasmuthi puhul on tegemist kunagise talu peremehe nimega, kes seda maad haldas. Veebilehel geni.com võib selle mehe isegi üles leida. Praegune elumaja on sinna ehitatud 1893. aastal, kuid samas kohas asus talu juba varemgi.
