Reet Saar
Eesti Looduskaitse Selts (ELKS) pidas nädalavahetusel oma 55. kokkutulekut.
Seekord oli võõrustaja seltsi Pärnu osakond, kes valis kokkusaamise kohaks Jõulumäe spordi- ja vabaajakeskuse. Kokkutulekule registreerus üle 200 osavõtja. Raplamaa esindus oli tänavu varasemast väiksem: Rapla osakonnast tuli üheksa ja Märjamaa poolt viis osalejat.
Avamisel tõi seltsi juhatuse esimees Kalev Sepp välja suuremad tegemised aasta jooksul. Nii koliti kauaaegsest kontorist Tallinnas Koidu tänaval uutesse ruumidesse Kari tänaval. Hakati välja andma seltsi infokirja, millest tänaseks on ilmunud viis numbrit. Käsil on ELKS-i uue strateegia koostamine.
Soojalt tervitati Pärnu osakonna vanimat liiget, saja-aastaseks saanud Henno Seppa, kes seltsi tegemistes aktiivselt kaasa räägib. Krapsakas vanahärra ütles, et ta on elus saanud „tasuta tuusiku“ Siberisse, kus on kaevandanud sealseid maavarasid. Temale nagu ka teistele esinejatele kinkis selts raamatu „Eesti rahvusmaastikud sõnas ja pildis“.
Kokkutuleku teema oli „Märgalade tähtsus, elurikkus, ökosüsteemiteenused ja märgalade taastamine“. Hanno Zingel avas aktuaalseid keskkonnaprobleeme märgaladel. Muu hulgas kõneles ta Pärnu jõe ökoloogilisest taastamisest, mis on Euroopas suurim selline projekt. Siin taga on teadlased, kogukond, kalamehed, rahastus ja ka asjaolude õnnelik kokkulangemine. Zingeli sõnul on Pärnu jõega seotud toimingud õpetlik näide, mille puhul on väga olulisel kohal läbirääkimisoskused. Teistest riikidest on käidud meie kogemusega tutvumas.
Ain Kull kõneles soode taastamisest ja ökosüsteemiteenustest. Ta ütles, et õigem on öelda soode korrastamine (mitte taastamine), kui selle tegevuse eesmärk on soo funktsioonide taastumine.
Mati Kose rääkis linnustiku muutustest Pärnumaal Kabli linnuvaatluse torni näitel. Kabli on seireala, kus on hea jälgida metsa- ja veelinde. Näiteks on hakanud Eestisse jõudma uued linnuliigid lõuna poolt. Ta tõstatas intrigeeriva küsimuse: kelle omad on kalad ja linnud? Ja vastas, et ka kalatoidulistel liikidel (hüljes, kormoran) on õigus elule, sest neil on oma koht toiduahelas.
Marika Kose tõi välja, et rannaniitude taastamine võtab 15–20 aastat. Poollooduslike koosluste taastamise hindamise meetodid on ebapiisavad ega kata rannaniitude kogu elurikkust.
Ta on ka uurinud turismi ja teinud looduse kasutuskoormuse uuringuid. Huvitav oli kuulda, et kui võrrelda jälgi, mis jäävad matkaradadele kummikute või räätsadega liikudes, siis peaaegu vahet pole, kuigi tavateadmise kohaselt on soovitatud räätsi.
Kristel Vilbaste rääkis pärimustega seotud paikadest märgaladel ehk ennekõike allikatest. „Pärimus kaitseb allikaid paremini kui seadus,“ ütles Vilbaste.
Taavi Pae avas maastiku ja vee seoseid. Saime kuulda, et noore Eesti riigi esimene geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö võttis kasutusele nimed Soomaa ja Lahemaa. Ka puisniidu mõiste tuli temalt.
1966. a asutatud looduskaitseseltsi paljud liikmed on juba küpses eas. Järelkasvule mõeldes on hea, kui ka lapsed kokkutulekule kaasa võetakse. Ettekannete ajal olid seekord lastele töötoad, et neil oleks eakohane programm.
Päeva teisel poolel liikusid osalejad bussiretkedel mööda Häädemeeste valla rannikualasid.
Pühapäeva hommikul istutati ka tavakohane puu. Istiku tõi nagu ikka kaasa Räpina osakonna kauaaegne esimees, 90-aastane Enu Mäela. Elupuu panid nad kasvama koos Kalev Sepaga.
Järgnenud ringreis viis rahva Sindi kärestikule, Toris hobusekasvandusse, kirikusse ja põrgusse. Kokkutulek lõpetati Särghaual, kus geoloog Kalle Suuroja kõneles, kui rikas on Eesti maavarade poolest.
2023. aasta kokkutulek toimub Noarootsis.
