19.4 C
Rapla
Teisipäev, 9 aug. 2022
spot_img

Reisikiri: Ei ainsatki ahvenat

Märt Kubo

Oleme jõudnud reisiseltskonnaga Kökarisse, Ahvenamaa ühele suuremale saarele. Õhtu eel teatab giid, et õhtuks pakub väike rannahotell kalasuppi. Ja küsib, mis kala seal sees võiks olla. Ahvenad – hüüatab mitu reisiselli veendunult. Vale! Hoopis koorene lõhesupp. Supp oli tõesti imehea, noorukeste Portugalist pärit kokkade meisterdatud roog.

Sama lugu kordus päev hiljem Kasterholmis, kus leiame hiigelsuures hallis asuvas piirkonna hinnatumas restoranis jälle lõhesupi, veidi teistmoodi koostisega, aga väga maitsva. Ahvenat nägin alles kolmandal päeval Turu vanas turuhoones. Külmletis oli neid kolm tükki.

Parvlaevadega ja väiksemate alustega sõitsime saarestikus 7-8 tundi ja ma ei märganud, et keegi oleks kalastanud. Ei näinud ka võrgupoisid. Giid seletas, et ega igal pool tohigi vabalt kalale minna. Peab vee valdaja käest luba küsima. Merevesi on omanike vahel ära jaotatud. Paraku jääb sellest seletusest väheks.

Mitme sadama lähedal võis märgata kalakasvatuse sumpasid, kus nuumatakse lõhesid. Lõhe hind pole kõrge ja ei mingit ahvena fileerimist ega muud susserdamist. Inimene on loomult laisk ja lõhe maitsev. Milleks teha elu keeruliseks.

Küllap mingil aastaajal vabalt ringi ujuvatele kaladele siiski jahti peetakse, aga lugu on sarnane meie elu muutvate globaalsete suundumustega. Mugavus ennekõike!? Või siiski. Anne Vetik arvab, et „pommid ja surm panevad mõtlema, kas hedonism võib otsa saada, ja seda mõtet ei taha enda pähe keegi” (EE 13.07.22). Kas rootsikeelne Soome autonoomne piirkond jääb endiselt neutraalseks?

Teine huvitav tähelepanek saarestikust puudutab kartulikasvatust. Eriti Kökaris oli kartulit maha pandud üsna paljudes kohtades. Mitte enda tarbeks, põllud olid ikka keskmise suurusega, vaod sirged ja kasv ühtlane. Hästi hooldatud põllud sarnanesid üksteisega, see ei saanud olla juhuslik. Kui sõita Eestimaal ringi, näeb kartulipõlde harva. Ilmselt on suurtootjad turu enda kätte haaranud ja ega meie Kalle Hamburgi välju ka lihtne leida pole.

Aga saarestiku kartulikasvatuse kohta saime teada, et sealkandis asub krõpsuvabrik (Taffel), mis saagi kokku ostab. Küllap vajab tehnoloogia teatud omadustega mugulat ja kasvatamistarkust. Sellepärast hoiab firma taluniku tegevusel kindlalt silma peal. Kui sõita meil Võhmast mööda Viljandi poole, siis kohe tulevad põllud, kus kasvatatakse erinevaid juurikaid Põltsamaal asuva Felixi supivabriku jaoks. Selleski valdkonnas murrab sisse üleilmne mõju: peaaegu igal aastal lisanduvad aina uued sordid, saa siis aru, mis hea, mis mitte.

Imeline reis viis meid Källskäri saarekesele, mida ka Armastuse saareks kutsutakse. Sinna sõidame suure paadiga, mis ei randunud sadamas, vaid suure kivi juures. Arvukaid turismigruppe ei mahutaks saar ära ja eksootilisest loodusest jääks võib-olla alles praht ja laga. Paadimees, kes on ka asjatundja saare ajaloo ja elu asjus, viis meid üle laugjate kaljude varjulisse, lõuna poole avanevasse oaasi.

1960. aastatel rajas Rootsi aristokraat Göran Akerhielm sinna Vahemere mõjudest kantud aia ja suvila. Mulda korjati kaljude vahelistest õnarustest ja sõbrad tõid külla tulles alati kaasa mõned kotid mulda. Kujundati drenaaž ja veekogumise süsteem.

Parajasti õitsesid rododendronid, põõsad olid kõrged ja raamisid salapärast suvemaja igast küljest. Maja, mis tehti valmis suuremal saarel, toodi Källskärile ja pandi seal uuesti kokku. Inglise stiilis sisekujundus andis aimu omaniku vaimsetest ja kulinaarsetest huvidest. Liigirikkus ja rohetav muru, hooldusmasinad ja kasitud ümbrus andsid märku, et Ahvenamaa omavalitsus hoiab Akerhielmilt saadud kingitust korras. Looja on läinud taevastesse kõrgustesse, aga tema elutöö elab edasi.

Saarte omavalitsus on randa ehitanud kaks väikest suvemaja kunstiinimeste jaoks. Tove Jansson, Muumipere lugude looja, sai ainest just sellelt saarelt. Eks meilgi on palju töökaid inimesi, kes on rajanud ulmelisi aedu ja taastanud vanu maju. Aga rajada keset paljast kaljusaart uskumatult omapärane keskkond, see nõuab raha, oskusi ja armastust.

Meeldejääv oli Önningebys leida rikkaliku koguga muuseum, kus võis leida häid CD-plaate saarte folkmuusikaga. Seal otsisid õiget valgust (saare õhk on puhas, läbipaistev) omal ajal Noor-eestlastest kunstnikud. Eesti on nende seikluse meenutamiseks seadnud paika nimelised pingid.

Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseumis Kasterholmis vaimustasid mind vanad talumajad, laudad, sepikoda, tuulikud ja saun kõrge rinnaku all jõe ääres. Teispool jõge mängiti golfi. Mind valdas imelik tunne. Kuidagi kohatu tundus kahe ajastu vastuolu. Ühel pool meenutus ajast, mil elu kestis tänu rängale tööle, teisalt naudinguterohke tänapäev. Aga sinna on areng meid toonud.

Ahvenamaa kuulus pikka aega Vene tsaaririigi mõjusfääri. Selle jälgi võis imetleda Mariehamnis, saarestiku pealinnas. Peatänavad on ehk sama laiad kui Peterburis. Parlamendihoone kõrval pargis sai teha pilti linna asutaja keisrinna Maria Aleksandrovna pronkskuju juures. Tol ajal oli kombeks Vene riigil kasutada arhitekte Euroopast ja nii on Carl Ludvig Engel kavandanud üsna toretseva tollihoone Postitee äärde (Stockholm – Turu). Praegu tundub see maja mõneti kohatu, aga muuseum seal on.

Tagasiteel, juba mandril, põikasime sisse väikesse linnakesse Fiskari. Kunagi oli seal kuulus vabrik, kus toodeti häid tööriistu. Nüüd on sellest alles jäänud vabrikupood, kus müüakse peale Fiskarsi kaupade ka Iitala imekauneid serviise ja muid kontserni kuuluvate ettevõtete tooteid. Kui ostate ESPAKi poest Fiskarsi oksakäärid, siis ilmneb, et need on toodetud Hiinas. Tootearendus tehakse küll veel kohapeal. Parkimisplatsil kudusid tublid käsitöölised sokke ja kindaid, putkadest võis leida väiketootjate meisterdatud päris tarvilikke esemeid koduseks majapidamiseks.

Botnia lahe ääres Rauma linnas nägime hoolsalt restaureeritud ja pilkupaitavat puitarhitektuuri. Seda rikkust on alles hoitud linnajao jagu. Väärikaid puumaju leidus igal pool, kus käia õnnestus. Ah jaa, mõlemas söögikohas, kus lõhesuppi serveeriti, oli teiseks roaks pannikook (just nii kirjutatud). Manna- või riisipuder pannil praetud, vahukoor ja värsked marjad peal, maitses oivaliselt. Ahvenamaale tasub minna, kes vaadata viitsib, leiab seal mõndagi.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised