Anne Ummalas on olnud viimased seitse aastat Kehtna Kunstide Kooli direktor. Nüüd ütleb ta, et see periood tema elus on läbi ja aeg on edasi liikuda. 5. septembrist alustab ta tööd Raplamaa rahvakultuurispetsialistina Eesti Rahvakultuuri Keskuses.
„Triinu (Ülemaante – toim) oli väga tubli ja maakonnale kasulik noor naine ja mul on väga kahju, et ta lahkub,” ütles Anne Ummalas senise rahvakultuurispetsialisti kohta. „Temast saab üks tubli edasipürgiv daam, soovin talle toredat järgmist tööd.”
Uuele töökohale asumine tähendab, et Kehtna Kunstide Kool peab alustama uue direktori otsingut. Anne Ummalase sõnul on tal kahju maha jätta oma tubli kollektiiv. „Minu lahkumise ajastus on loomulikult väga kehv ja see mind veidi painab, et jätan oma tublid õpetajad niimoodi vahetult enne kooliaasta algust üksi,” sõnas ta. Tema arvates kooli kollektiivi sees direktori ametikohale sobivat kandidaati ei paista. „See inimene peab tulema väljast.”
Soov ametikohta vahetada tuli Annel isiklikust huvist maakonna ja rahvakultuuri vastu. „Kuna tegelen pidevalt kõrvalt ka rahvarõivastega ning laulu- ja tantsupidudega, olen ikka kogu aeg ühe jalaga maakondlikul tasandil rahvakultuuri sees olnud. Ilmselt ikka tõmbab sinnapoole tagasi. Olen saanud palju uusi kogemusi ja küpsenud, küllap oskan nüüd ka rahvakultuuri ja selle filosoofilist olemust veidi avatuma pilguga näha,” ütles Anne Ummalas, kes oli Raplamaa rahvakultuurispetsialist ka aastail 2012-2015.
„Rahvakultuuri keskuse (RK) poolt on see ametikoht veidi muutunud. RK on toimekas ja aktiivne asutus, kus on palju koolitusi ja sinna koondub enamus teavet Eesti kultuuritegemistest ja koolitustest. Samuti on laulu- ja tantsupeo teemad üleval. Kuna valdkondi on samuti palju, on oodata palju suhtlemist. Ja kuna RK haldab ka suurt rahvakultuurivaldkonna andmebaasi, mis küll hetkel on avalikkusele suletud, aga peagi saab taas avalikuks, on selle haldamine ise juba päris suur töö,” rääkis Ummalas uues ametis ees seisvatest ülesannetest.
Üks esimesi suuri ülesandeid on kogu maakonnaga uuesti tuttavaks saada, et oleks selge, kuhu on pärast valdade liitmisi ja koroona-aastaid jõudnud maakondlik kultuuritegevus ja millised võimalused on piirkondades olemas.
„Mul on selline idealistlik unistus, et meie oma rahvakultuuri ilmingud ei kaoks meie eluea jooksul ega annaks maad ülemaailmsetele. Mõtlen siin halloweeni mardi- ja kadrisanditajate asemel ja iiri merelaule oma rahvalaulu asemel. Seda muidugi ei saa tagada üks inimene.
Kindlasti tahan kõiki inimesi üles kutsuda seda oma ja eripärast väärtustama. Mitte et me jääksime üheks metsarahvaks (aga miks ka mitte), vaid et suure globaalse kultuuri tarbimise kõrval me teame, tunneme ja elame ka omas kultuurimaailmas,” rääkis Anne Ummalas.
