spot_img
-8.4 C
Rapla
Reede, 2 dets. 2022
spot_imgspot_img
KultuurThe House Jacks laulab inimhäälte võimete piiril

The House Jacks laulab inimhäälte võimete piiril

Tänavu tähistavad Eesti ja USA oma diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Sel puhul tuuritas mööda Eestit Ameerika Ühendriikide vokaalansambel The House Jacks. San Franciscost pärit ansambel rõhutab oma esinemistega sotsiaalset kaasamist, sobides seega ideaalselt diplomaatiliste suhete tähistamise kavasse.

Kokku andis ansambel kuus kontserti, alustades 22. septembril Keilas ja lõpetades 29. septembril Raplas. Kultuurikeskuse saal oli Raplas kuulajaid täis ja ootus näha lauljaid, kes nihutavad inimhääle võimete piire, suur. Enne muusikute lavaleastumist tervitasid kohaletulnuid aga USA saatkonna pressi- ja kultuuriatašee Mark Naylon, ajutine asjur Gabrielle Cowan ja Rapla vallavanem Gert Villard.

Villard rääkis, et Eesti ja USA on juba 100 aastat teineteisele tuge pakkunud, teineteiselt õppinud, ühiselt otsinud viise, kuidas edasi liikuda ja oma kodanike elu paremaks muuta. „See on hindamatu väärtusega suhe ja viimase kolme aasta jooksul on see eriti väärtuslikuks muutunud. Rõhutan seepärast väga seda tänutunnet, et meil on, kellelt õppida, kellega koostööd teha, sõber olla ja keda usaldada,“ sõnas Villard.

Ajutine asjur Cowen ütles, et ta on väga elevil sellest, et saab olla Raplas. Ta juhatas sisse ka The House Jacksi, öeldes, et tegemist on ikoonilise rockbändiga, kes esindab Ameerika muusika rikkalikkust ja kultuuri. Aja jooksul on ansamblist läbi käinud mitmed muusikud, praeguses koosseisus laulavad Austin Willacy, Gregory Fletcher, Tracy Robertson, Grayson Villanueva ja Colin Egan.

Enne kontserti olin ära teinud kodutöö ja kuulanud ansambli muusikat, kuid ma ei olnud valmis selleks, kuidas see esinemine rabas, kohe esimese looga kaasa tõmbas ja tekitas lausa külmavärinaid. Esimene lugu oli Imagine Dragoni „Radioactive”, mis juba iseenesest on väga hea lugu, kuid The House Jacks suutis selle teha veel paremaks.

Peale selle, et tegemist on suurepäraste lauljatega, olid muusikud ka väga head suhtlejad, visates laval nalja ja pannes endale kaasa elama ja kaasa laulma. Austin Willacy sõnaski, et neile võib kaasa nipsutada, plaksutada, laulda ja nii palju kui tool võimaldab, ka tantsida. Kaasa laulda sai juba järgmise loo ajal. Justin Bieberi „Let me love you“ ajal kajas saalist vastu rida „Never let you go“. Pärast laulu lõppemist sai publik lauljatelt kiita ja eestlaste ilusad hääled võlusid neid lausa nii palju, et visati nalja, kuidas leida võimalus publik endaga tuurile kaasa võtta. Piisavalt suurt lennukit oleks selleks ehk vaid vaja.

Pärast retromuusika austajatele suunatud Cyndi Lauperi lugu „Time after time“ üllatasid lauljad kuulajaid meeldivalt sellega, et ühe loo jaoks õpiti ära eestikeelsed sõnad ja see oli Kihnu Virve „Merepidu“, mida publik samuti heal meelel kaasa laulis. Selleks, et iga kontsert oleks täiesti kordumatu ja publikut veelgi enam kaasata, lasti publikul ette öelda lugusid, mida nad esitada võiksid. Nii sai kuulda väikseid lõike lugudest „Ice ice baby”, „Halleluuja”, Elton Johni „Tiny dancer”, „Let it go”. Alison Moyet „Only you”, biitlite „Yesterday” ja Chigago „If you leave me now”. Ja et asja veel huvitavamaks teha, lasti publikul öelda viis lugu, mida siis popurriina esitati. Valikusse läksid kaks Queeni lugu, Barry White’i ja Bob Marley lood ning ABBA „Dancing queen“.

Selle viimase loo puhul tasub kiita Colin Egani energilisi puusanõkse. Pärast korralikku rokkimist võeti tuurid aga maha Billie Eilishi looga „When the party’s over“, mille pealkiri viitas sellele, et kontsert lähenes vaikselt lõpule. Kuid enne kõlas veel Marvin Gaye „I heard it trought the grapevine”.

Pärast seda lugu jäi lava äkitselt peaaegu tühjaks, ainult Tracy Robertson jäi mikrofoni taha ja olles ise suurepärane beatboxer, proovis ta ka publikut endaga erinevaid hääli kaasa tegema panna. Midagi sellest tuli isegi välja ja mis peamine, see väike katsetus tegi tuju rõõmsaks. Kirsiks tordil oli aga Tracy enda paariminutiline beatboxi soolo, mis näitas ilmekalt, kui hämmastav võib olla inimene ja tema hääl.

Kõik head asjad aga lõpevad millalgi ja nii oli ka selle kontserdiga. Kui pärast Charlie Puth’i lugu „Attention” öeldi, et nüüd tuleb viimane lugu (see oli Jackson 5 „Who’s lovin’ you”), kostis saalist pettumust väljendav hääl, mille peale lauljad sõnasid, et see tegi nende südame soojaks. Nii viimasele kui ka lisaloole (mis oli ansambli enda looming „What you gonna do“) järgnenud aplaus näitas, et The House Jacks’i muusika läks siinsetele inimestele korda ja ilmselt jääb see kontsert kuulajatele väga pikaks ajaks meelde kui üks suurepärane ja positiivne elamus.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused