Südamelt ära: Vanemaid inimesi EI PEA austama

“Vanemaid inimesi PEAB austama” – fraas, mida ühiskond peab nii oluliseks, et jätkab selle taaskasutamist põlvkondade kaupa ka tänapäeval. Küll aga ei taga vanus ilmtingimata austust. Ebaviisakas käitumine on halb ja vastuvõetamatu, olenemata sellest, millises vanuses inimene seda väljendab. Eesmärk ei ole siinkohal vanema põlvkonna solvamine, vaid reaalsuse teadvustamine.
Vanusest on saanud järjekordne kunstlik teema, mille eesmärk on kontrollida ja manipuleerida, sundida nooremaid inimesi alluma teiste normidele. See on järjekordne näide tsensuuriühiskonnast, mis on sattunud tabuteemade ja vaiksete vestluste segusse. Vanemad inimesed nooremaid ei austa, kuid nõuavad austust vanema põlvkonna vastu.
Üks austust mittenäitav tegur on räige hoolimatus, mida vanust ettekäändeks tuues väljendatakse. Sageli olen tähele pannud, et vanemad inimesed eiravad noorte inimeste mõtteid, muresid jne, arvates, et need on kuidagi vähem tähtsad, kui olid nende mured sellel ajal, kui nemad olid noored. Selline vanema ja „elutarga” põlvkonna käitumine ja mõtteviis, mis paneb nooremad end tundma, et nad on eluvõõrad ega ole tõsiseltvõetavad, on igati ebaviisakas.
Üks põhjus, miks vanemad noori austusväärseks ei pea, võib olla siiani vanas ajas kinni olemine. Tahetakse elada ja toimida samade põhimõtete järgi nagu kunagi varem, surudes ka noori inimesi nendesse raamidesse. Meie Z-põlvkonnale visatakse sageli näkku, et oleme vanemate poolt ära hellitatud ja laisad. Ilmselt ei tee me nii palju rasket tööd, kui seda on pidanud meie vanuses tegema praeguseks vanad inimesed. Elu on võimalusterohkem, enam ei teekski keegi tööd nii, nagu seda tehti kunagi. Inimesed otsivad teadlikult kergemaid võimalusi, kuidas end ära elatada. Küll aga on see suurema osa vanemate inimeste jaoks tabu, et noored saavad elada nüüd „nii kerget” elu võrreldes sellega, millist elu pidid nemad kunagi elama. Tuleks olla mõistvam, sest nemad ise ju lõid sellise innovatiivse ja võimalusterohke maailma kujunemiseks võimaluse, ning mitte alavääristada noori nende võimaluste pärast.
Kui maast ja madalast nõutakse põhimõtte “vanemaid inimesi peab austama” järgimist, on raske eristada, kes tegelikult väärib austust ja kes mitte. Küll aga annab selle järgimine vanematele inimestele voli käituda, tunda ja mõelda nii, nagu nad tahavad, sest ollakse harjunud, et noored PEAVAD neid austama. Uus põlvkond ehk generatsioon Z sellele arusaamisele aga enam ei allu ja on hakanud eirama seda mürgist põhimõtet ja sellest tulenevat manipulatsiooni. Nende arusaam on, et olenemata vanusest peaks inimene austuse välja teenima. Keegi ei peaks hakkama avaldama austust inimesele, kes seda ei vääri, lihtsalt sellepärast, et olla viisakas.
See kehtib ka vanemate inimeste kohta – keegi EI PEA sind austama, kui sa EI OLE seda välja teeninud. Meie, noored, ei nõua enda vastu austust. See tuleb meil samamoodi välja teenida, mitte hakata vanemasse generatsiooni juurutama mõtet, et noori PEAB austama.