Lubi on sise- ja välisviimistlusvahendina taas populaarseks saamas selle heade omaduste tõttu. Näiteks reguleerib lubi õhuniiskust ning neutraliseerib kahjulikke aineid ja ebameeldivaid lõhnasid. Oma tee lubjamaailmas on leidnud Karin Kirtsi ja Madis Mihkelsoo, kelle ühine väike pereettevõte RestHunt tegeleb lubipõhiste termokrohvide tootmisega ja renoveerimistöödega.
Praeguseks saavad nad öelda, et nende toodetud termokrohvi on kasutatud paljudel Eesti objektidel, Ida-Virumaast Kihnuni ja Setumaast Hiiumaani. Karini jaoks on restaureerimine elu osa olnud maast madalast. “Minu valik oli minna õppima restaureerimist juba pärast keskkooli. See kasvas läbi tööde, tegelesin hoonete restaureerimisega ja lõpuks olin Hiiumaal muinsuskaitseinspektor paar aastat,” sõnas Karin. Elu viis ta kokku Madisega, kes on varem olnud seotud filmimaailmaga, kuid jagab Kariniga sarnast huvi restaureerimise vastu.
Karin on üle kümne aasta olnud ka Tallinna Tehnikaülikoolis ehitiste restaureerimise eriala õpetaja ja Hiiumaa ametikoolis restaureerimiseriala juhtivõpetaja, nii et restaureerimisega on ta nii teoorias kui ka praktikas seotud olnud vähemalt aastast 2009. Selle kohta, kuidas nad Madisega lubjani jõudsid, sõnas Karin, et nad nägid nii palju probleemseid objekte, ka muinsuskaitsealuseid, kus kasutati valesid materjale.
„Mõtlesime siis, et peab ju olema võimalus hooneid soojustada millegagi, mis on naturaalne, täiesti looduslik ja mis ei kahjustaks hoonet.” Karin lisas, et tänapäevased materjalid nõuavad tohutut käitlemist pärast kasutusest äravõtmist. Nemad aga otsisid materjali, mida saaks kompostida, loodusesse tagasi suunata. Selliseks materjaliks sobis lubi ja selle kaudu jõudsid Karin ja Madis termokrohvi tootmiseni.
Kui lühidalt selgitada, mida termokrohv endast kujutab, siis tegemist on soojustuskrohviga, mis koosneb lubjast, liivast ja savist. „Kogu selle soojusliku efekti annab paisutatud liiv. Selle me seome lubja ja saviga, et ta seinas püsiks, krohvina töötaks. Nii et kogu võlukunst on äärmiselt lihtne, sõnas Karin.
Liiva, mida kasutatakse, nimetatakse obsidiaaniks ja seda saab Euroopa maardlatest (lähim Eestile on Ukrainas). See on hetkel ainus tooraine, mida Karin ja Madis oma toodete jaoks Eestisse sisse peavad tooma. Ülejäänud koostisosad on kohalik toore, näiteks mitmetel objektidel on kasutatud segudes Saaremaa Lümanda lubjapargi lupja. Tulevikuvisioonid ja mõtted on Karinil ja Madisel sellised, et nad tahavad ettevõttena kasvada niimoodi, et saaks kohapeal liiva toota. See muudaks termokrohvi veelgi ökoloogilisemaks ja lõpptarbijale odavamaks.
Niiskus on kurja juur
Hinnast rääkides sõnas Madis, et esimese hooga ehmatavad inimesed sageli ära, et üks termokrohvi kotitäis on kallis, kuid kui arvutused ära tehakse, siis nähakse, et ruutmeeter maksab sama palju kui teistel krohvidel. Karin lisas, et tavalise soojustuse puhul tuleb neid kihte, mida karkassile laotakse, päris palju ja see kihiline paigaldamine teebki töö kalliks.
„Kui aga võtame termokrohvi, siis banaalselt öeldes segame me selle lihtsalt valmis, paneme seina ja ongi kõik. Heal juhul vajab see veel vaid väikest värvimist-viimistlemist. See hinnavõit tulebki sellest, et ehitusmehe töötunde tuleb vähem. Inimesed, kellel on palkmaja tellisvoodriga, panevad selle peale omakorda soojustuse, mõtlemata, kuhu siis niiskus hakkab kondenseeruma. Tulemuseks ongi lõpuks see, et seinas olevad materjalid võivad hallitama minna. Ei mõelda konstruktsiooniliselt läbi, kuidas ja mida paigaldatakse. Siseruumides on meil muutunud vee kasutuse võimalused, meil on duširuumid ja saunad majades sees ja sellega kaasneb suur hulk niiskust, mis tuleb seestpoolt,” tõi Karin välja probleemseid olukordi.
Ta lisas, et tänapäevased materjalid, mida soojustuseks väljapoole pannakse, pole küll üdini pahad, kuid paigaldusvead (läbimõtlemata paigaldamine) on põhjuseks, miks seinad lähevad hallitama ja sellest tulenevalt võib inimestel tekkida allergiaid ja muid terviseprobleeme.
Termokrohvi sobib kasutada nii palk- kui ka kivimajadel, kuid vajadus selle kasutamiseks tekkis esmalt siiski vanematel kivihoonetel. Heaks näiteks on siin Karini sõnul kirikud, kus on tihtipeale külm olla, kuid mida väljast soojustada ei saa, sest siis muutuvad proportsioonid või läheb kaduma ilu (nt karniisid, kiviladu).
Ilusa kivilao kohta tegi Karin väikese kõrvalepõike, rääkides, et viimase paari aasta jooksul on toimunud muutus Eesti ehitusmaastikul. „Inimesed on ära ostnud kõikvõimalikud hooned ja erinevad kõrvalhooned, mis on olnud varem laudad või tallid, need võetakse eluhoonetena kasutusele. Mõned neist tallidest on aga tohutult ilusa käsitööga. Tahan rõhutada, et sellise meisterlikkusega, nagu meil umbes sada aastat ja rohkem tagasi ehitati, ei tee tänapäeval seda mitte keegi või kui tehakse, siis kõrge hinna eest.”
Kirikute kohta sõnas Madis, et nende seinad neelavad soojust. „Külm kivi neelab ära kõik selle soojuse, mis meie kehal anda on, ja meil on külm tunne. Nüüd, kui me selle soojaneelamise ära katkestame, siis seda rohkem neid kilovatte jääb ruumi ja seda õdusam ja mugavam on ruumis olla.” Termokrohv saabki siin abiks olla, et ruumi soojust tagasi kiirgaks. Samamoodi saab selle kasutamine aidata neis hoonetes, mis pole meie tänapäevaste standardite järgi loodud.
Teine lahendus olukorras, kus elamine on rõske, jahe ja ebamugav, on n-ö hoone hoones, ehk teine tuba tehakse mingist teisest materjalist. See aga võtab ära kasulikku pinda ja Madise sõnul kätkeb endas niiskustehniliselt salakarisid, kuna kunagi ei tea, mis toimub kahe kihi vahel.
Ohverkrohvi seos sooladega
Termokrohv ei sobi suure niiskuskoormusega ruumidesse, näiteks dušinurka. Madis sõnas, et nad on küll teinud sellistesse ruumidesse samuti lahendusi, aga see on käinud käsikäes omanikuga, kes teab, mis on sellisel juhul riskid.
Selliste kivihoonete puhul, mis on varem muud eesmärki täitnud kui eluhoone, näiteks puutunud kokku sõnnikuga või muu elutegevusega, mis kätkeb endas soolasid, on üheks probleemiks soolasid täis seinad. „Vahet pole, mis viimistluse me sinna paneme, see kõik pudeneb maha. Sool tuleb seinast välja niipea, kui pind hakkab kuivama. Kui me keskkonda ei muuda, siis ega see sool sealt väga välja liigu, pole põhjust kristalliseeruda. Kui muudame hoone endale elukeskkonnana sobivaks, hakkab krohvi pudenema,” rääkis Madis ja Karin lisas, et soolad on nii purustava jõuga, et materjalid lagunevad tükkideks, lõhkudes nii seinakonstruktsioone.
Üks osa termokrohvidest, millega Karin ja Madis tegelevad, on ohverkrohv, mis on just selliste soola täis seinte puhul vaat et ainus hea lahendus. „Tänapäeva popis keeles võib öelda, et sellel krohvil on nanotehnoloogilised omadused, mis tähendab seda, et niiskus vedeliku kujul saab krohvi sees liikuda takistamatult või väga madala takistusega ja suur poorsus annab selle, et soolad ei kristalliseeru krohvi pinnal, vaid pigem krohvi enda sees. Sealt tulebki see ohverkrohvi põhimõte – nii-öelda ohverdame mingi osa krohvist selle nimel, et me talletame sinna sisse mingi portsu soolasid. Võtame selle krohvi maha ja paneme uue tagasi,” selgitas Madis.
Praegu käivad Patarei merekindluses katsed ohverkrohviga ja kevadel kaitses Tallinna Tehnikaülikooli tudeng oma magistritöö teemal „Kivimüüritise soolade kontsentratsiooni vähendamine ohverkrohvide abil Patarei merekindluse näitel”. Ohverkrohvist räägivad Karin ja Madis ka 30. novembril Eesti Vabaõhumuuseumis lubja-aasta konverentsil.
Lubjal on piiramatud kasutusvõimalused
Selle kohta, et inimesed aina rohkem lubja ja sellest tehtud toodete poole pöörduvad, sõnas Madis, et tegemist on pika vinnaga asjaga. „Kui me see aasta räägime lubjast ja kõigest sinna juurde kuuluvast, siis ma arvan, et tagasiside tuleb aasta või kahe pärast. See protsess on hästi pikk, vaadates selle pealt, kui kaua me mõnedel klientidel n-ö kätt hoiame, kuni asi tehtud saab. Aga näha on, et iga aastaga on huvi aina rohkem. See loodusliku juurde tagasitulek on järjest populaarsem.“
Karin lisas, et lubja ja teiste looduslike materjalide (taas)tuleku algus jääb enam kui 20 aasta tagusesse aega. „Kuni aastani 2010 oli täielik hullus. Selline tunne oli, et terve maailm kaetakse savikrohvide ja kohupiimavärvidega,“ sõnas Karin.
Vahepeal aga põlvkonnad vahetusid ja kui nad Madisega aastal 2020 Säästva Renoveerimise Infokeskuse korraldatud Ökomässul osalesid, siis olid seal inimesed, kes ei teadnud midagi ei Ökomässust ega kohupiimavärvidest. Karin ja Madis nentisid, et maailma (taas)avastamine käibki kümneaastaste tsüklitena.
„Eelmisel sajandil oli uute materjalide pealetung ja inimesel on tahe kasutada uut, aga samas me unustame ära, et sellel samal vanal asjal on nii palju kasutusvõimalusi. Kõige selle uudsuse juures ongi näha, et inimesed tahavad seda vana tagasi. Need uued asjad tihtipeale ei tööta,“ sõnas Karin.
Lubja puhul on kasutusvõimalusi rohkelt ja Madis ütles naerdes, et see klade, kus on ideed, retseptid ja tooted, mida tahaks teha, on oma 3 cm paks. „Ideid on palju, kui vaid oleks aega ja ressurssi nendega tegeleda. Siis muud vist ei teekski, kui järgmine aasta hommikust õhtuni istuks laboris ja katsetaks, tegeleks tootearendusega. See mõtete rohkus on ka üks asi, mis meid põlema paneb. Hommikul ärkad ja ütled kaasale, kuule, ma nägin unes ühte lahedat retsepti, prooviks selle ära. Põrgatame omavahel ideid, kuidas mingeid asju lahendada ja arendada,“ rääkis Madis.
Selleks, et vähemalt osa ideid ellu saaks rakendatud, teevad Karin ja Madis koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga, et teemad, millele nad vastuseid tahavad saada, väljenduksid magistrikraadiga õpilaste diplomitöödes.
Kokkuvõtteks ütlevad Karin ja Madis, et lubja juures köidab neid enim lubi ise – selle ajalugu ning piiritud võimalused, mida sellega teha saab.
