Aasta 2022 on raamatukogude aasta, mille programm on ületanud 2000 ettevõtmise piiri. Nendega selgitati ja teadvustati 21. sajandi raamatukogu tähendust ja rolli. Ka 20. sajandi keskel olid mitmesugused „suurprojektid”, kampaaniad ja aktsioonid raamatukogude kasulikkuse selgitamiseks, aga need olid praegustest ettevõtmistest hoopis teistsuguse eesmärgi ja sisuga.
Maakonnaleht hakkas täitevkomiteest saadud ülesannet usinalt täitma
1949. aasta jaanuaris kuulati Harjumaa TSN täitevkomitee kultuurharidusosakonna juhataja aruannet kultuurhariduslikust tööst maakonnas. Ettekandes öeldi, et raamatukogud ja rahvamajad on olnud põllumajanduslike uuenduste propageerijad ja talurahva riiklike kohustuste täitmise innustajad, millega on nad tublilt kaasa aidanud põllumajanduslike ülesannete lahendamisele.
Arvestades kultuurharidusliku töö erakordselt suurt tähtsust rahvahulkade ideelis-poliitilisel kasvatamisel, koostas Harjumaa TSN täitevkomitee 10-punktilise otsuse. Selles nõuti veelgi otsustavamalt kultuurhariduslike asutuste töö parandamist, kujundades neist tõelised nõukogude kultuurikolded, kus võideldakse kodanlik-natsionalistliku ideoloogia vastu, paljastatakse kulakuid kui nõukogude korra vaenlasi jne. Otsuses oli ka kohustus maakonnalehe Harju Elu toimetusele, kellelt nõuti senisest rohkem raamatukogude ja rahvamajade tegevuse kajastamist. Vanu ajalehti sirvides on näha, et maakonnaleht hakkas täitevkomiteest saadud ülesannet usinalt ning parteile ja valitsusele sobivalt täitma.
Maakonnalehes soovitati lugejad ümber kasvatada ja inimesed kolhoosielu usku pöörata
1949. aastal, kohe pärast Harjumaa TSN täitevkomitee istungit, kus maakonnalehe tegevust suunati ja „tuge” pakuti, ilmus kirjutis Raikküla valla kultuurhariduslike asutuste tööst. Raikküla vallas töötas kaks rahvamaja ja neli raamatukogu. Ülevaatuse komisjon tõdes, et rahvamajade töö on märksa parem raamatukogude tööst. Kokkuvõttes nenditi, et kui rahvamajadel on mitmeliikmeline nõukogu ja laialdane aktiiv, siis raamatukoguhoidjad siplevad üksinda ega suuda kuidagi oma tööülesannetega toime tulla.
„Enamik lugejaskonnast on vähe huvitatud parimastki nõukogude kirjandusest. Eriti ilmneb see poliitilise kirjanduse kasutamisel. Lugejaskond tuleb ümber kasvatada,” kirjutati ülevaatuse otsuses.
Järgnevates kirjutistes selgus, et Raikküla valla raamatukogude töös on ka head. Paremini töötas Lipa raamatukogu, kus peale raamatute laenutamise korraldati kirjandusõhtuid ja raamatunäitusi. Tunnustati ka Raikküla raamatukoguhoidjat, kes loomakasvatuse hoogtöökuu avaüritusel selgitas põhjalikult kolhoosnikele ÜK(b)P ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrust produktiivse ühisloomakasvatuse arendamisest kolme aasta plaani ja selle määruse täitmise valguses.
Ka Valtu raamatukoguhoidja oli maakonnalehe toimetuse arvates tubli kolhoosielu edendaja. Raamatukogu teeninduspiirkonda kuulus viis kolhoosi ning raamatukoguhoidja kooskõlastas kuu ja kvartali tööplaanid valla täitevkomitee põllumajandusosakonna ning kolhooside põllumajandusbrigaadide ja loomakasvatusfarmide kalendertööplaanidega. Maakonnalehe Harju Elu lugejatele teatati, et Valtu raamatukogu on üks parimaid Rapla vallas. „Suurt abi kolhoosnikele võitluses suurte saakide eest osutab Valtu rahvamaja raamatukogu, kus on juba üksnes põllumajanduslikku kirjandust üle tuhande raamatu,” kirjutati 1950. aasta algul ilmunud kirjutises.
ELKNÜ Harjumaa III konverentsil öeldi, et raamatukogude töö on nõrk. „Populariseeritakse liiga vähe nõukogulikke noorsooraamatuid, mistõttu esineb juhtumeid, kus noored kolhoosnikud loevad igasugu alaväärtuslikke teoseid. Raamatukogud korraldavad vähe ja halvasti ettevalmistatult kirjandusõhtuid noortele,” kirjutati konverentsi ülevaates.
Raamatukogu töös puudub elevus
Rapla vallas oli 1948. ja 1949. aastal kultuurhariduslike asutuste ülevaatus, kus tutvuti ka valla raamatukogudega. Rapla vallas oli seitse rahvaraamatukogu, kaasaarvatud valla keskuses asuv raamatukogu. See oli kasutajaile avatud kuus päeva nädalas, aga ülevaatuse komisjon nentis, et Rapla raamatukogu ei pea alati kinni ettenähtud lahtioleku kellaaegadest. Veel mainiti seda, et Rapla raamatukogu töös ei ole millegipärast seda elevust, mis on teistes raamatukogudes.
Ülevaatusest kokkuvõtet tehes tõdes komisjon, et valla raamatukogude töötajad loevad pealiskaudselt ajalehti ja vähe raamatuid ning puudulik on ideelis-poliitiline ja üldhariduslik ettevalmistus, mida eeldab neilt kultuurharidustöö. „See kõik annab end tunda individuaalses töös lugejatega, raamatute soovitamisel ja lugemise suunamisel,” kirjutati 1948. aastal Talurahvalehes.
1949. aastal kirjutati maakonnalehes Harju Elu Rapla alevi raamatukogu töös esinevatest puudustest. „Raamatute laenutamise ja populariseerimise kõrval pole küllalt tähelepanu pööratud aktiivsele osavõtule kohalikust poliitilisest ja majanduslikust elust, ei ole abistatud partei ja nõukogude organeid riiklike ülesannete täitmisel. Vähe on abistatud Rapla valla kolhoose näitliku agitatsiooni korraldamisel, mitmesuguste riiklike kampaaniate läbiviimisel.”
Lipa raamatukoguhoidja üleskutse Rapla valla raamatukoguhoidjatele
Ajalehtedes ilmus tihti erinevate eluvaldkondade esindajate üleskutseid, nii ka kultuuritöötajatelt. Raikküla valla Lipa raamatukoguhoidja Ludmilla Mätas tegi 22. aprillil 1950. aastal üleskutse Rapla valla raamatukoguhoidjatele.
„Oma ülesannete paremaks täitmiseks, töötava rahva ideelis-poliitiliste teadmiste taseme tõstmiseks otsustasin koos raamatukogu aktiiviga arendada pingsat sotsialistlikku võistlust elanikkonna paremaks teenindamiseks ja võtsin endale alljärgnevad kohustused:
1. Kirjanduse aktiivse propageerimisega värvata 200 uut lugejat.
2. Saavutada iga lugeja kohta keskmiselt 20 laenutust.
3. Lugejatega individuaalselt vesteldes saavutada ühiskondlik-poliitilise, loodusteaduslike, tehnilise ja põllumajandusliku kirjanduse kasutamise senisest suurem tõus.
4. Organiseerida viis rändraamatukogu, neist neli kolhoosides ja üks tööstuses. Organiseerida raamatute kojukandmist viies majandis.
5. Abistada Oktoobri, L. Koidula nimelist, 1. Mai ja Ühistöö kolhooside raamatukogusid.
6. Eesti NSV 10. aastapäeva eel korraldada seitse raamatunäitust, neist kolm kolhoosides, 15 vestlust, neist seitse kolhoosides, kolm kirjandusõhtut, neist üks kolhoosis ja kaks lugejate konverentsi.
7. Koostada ajalehe väljalõigetest mapid järgmistel teemadel: „Kevadkülv”, „Eesti NSV XIII üldlaulupidu”, „Eesti NSV 10. aastapäev” ja „Rahvusvaheline ringvaade”.
8. Esineda kaks korda lugejaskonna ees aruandega raamatukogu tööst.
9. Külastada teisi raamatukogusid nende töö kontrollimiseks ja töökogemuste vahetamiseks.
Ajalehes ilmunud kirjutises teatati, et Ludmilla Mätase üleskutse Rapla valla raamatukoguhoidjatele võeti kultuurharidusala töötajate nõupidamisel vastu suure aplausiga. Üleskutsega ühinesid ka teiste valdade raamatukoguhoidjad.
Sellest, kuidas Ludmilla Mätasel võetud kohustuste täitmine edenes, kuskilt lugeda ei saanud.
Rapla raamatukogus polnud sotsialistliku kultuuri edendamiseks ruumi
1950. aastal kiideti ajalehtedes parteid ja valitsust, kes on loonud head tingimused raamatukogude arenguks. Rapla rajooniraamatukogus neid häid tingimusi näha ei olnud. Raamatukogul oli majavalitsuse majas väike kitsukene tuba, kus oli raamatukogu täiskasvanutele ja lastele. Raamatukogu juhataja teatas seletuskirjas, et ruumipuudus takistab ürituste korraldamist, sest ainuke kasutatav väike ruum ei võimalda midagi muud teha kui raamatuid laenutada.
Raamatukogu seinal oli loosung „Nõukogude raamat on võimas relv võitluses kommunismi eest”, aga sotsialistliku kultuuri edendamiseks nii tähtsas kultuurikoldes ruumi polnud. Selleks, et poliitiline teadlikkus ja sotsialistliku kultuuri „õitseng” rajooniraamatukogu töös nähtav oleks, käis raamatukogu juhataja pidevalt ümbruskonna rahvamajades ja kolhoosides mitmesuguste tähtpäevade tähistamiseks loenguid ja vestlusi organiseerimas, esinedes ka ise ettekannetega.
1951. aastaks koostatud eelarve viitab sellele, et rajooniraamatukogu sisustus oli kehvapoolne ja ruum vajas hubasemaks muutmist. Raamatukogu juhataja kirjutas eelarvesse, et raamatukogu vajab pehme mööbli komplekti, ajakirjade kappi, kümmet tooli, kahte lambiarmatuuri, põrandavaipa ja laudlina. Raamatukogu maksis oma eelarvest majavalitsusele ruumi kasutamise eest üüri – 600 rubla aastas.
Isamaalauliku sünniaastapäeva tähistamine 26. detsembril
Kui ajalehtedes kirjutati pidevalt ideelis-poliitilisest kasvatustööst raamatukogus ja raamatukoguhoidjate abist põllumajanduse arendamisel, siis raamatukogude aruanded andsid ka teistsugust informatsiooni. Kultuurilooliselt huvitavam, isegi üllatuslikum informatsioon on Kehtna ja Kodila raamatukogu statistilise aruande lisas ehk seletuskirjas. 26. detsembril 1950. aastal tähistati Lydia Koidula 107. sünniaastapäeva. Iseenesestmõistetavalt ei saanud seda teha õigel päeval, 24. detsembril, kuid oli ime, et tol ajal isegi 26. detsembril sai tähistada romantilise isamaalauliku sünniaastapäeva. Näiteks Lydia Koidula luulekogu “Valitud laulud” (1934) oli keelatud trükiste nimekirjas. Luulekogus ülistatakse Eestit ja eestlasi ning tsensorile jättis see raamat teravalt natsionalistliku mulje. Kirjandusteadlane Daniel Palgi kirjutas 1935. aastal, raamatuaastal: “Lydia Koidula leegitsevad isamaalised laulud on kütnud rahvast 3/4 sajandi jooksul ja sellest tekkinud energia hulk on suurem kui meie koskede ja turbarabade energia.”
Kehtna raamatukogu juhataja kirjutas seletuskirjas: “Ajakirjanduse ja raamatu levitamise hoogtöö kuul oli Kehtna rahvamajas 26. detsembril kirjandusõhtu Lydia Koidula loomingust. See kirjandusõhtu oli üks õnnestunumaid ja rahvarohkemaid üritusi aasta jooksul. Raamatukogu juhataja tegi L. Koidula loomingust ettekande, esitati L. Koidula paremaid luuletusi, sega- ja naiskvartett laulis L. Koidula sõnadele loodud laule ning näitering esitas katkendi näidendist “Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola”.”
Ka Kodila raamatukogu juhataja kirjutas aastaaruande seletuskirjas, et kõige õnnestunumaks kirjandusõhtuks võib pidada Lydia Koidula sünniaastapäeva tähistamist, kus osales 63 inimest ning kirjandusõhtu oli ettekannete poolest mitmekülgne.
* * *
Raamatukogude aasta lõpeb ja lõpeb ka kirjutiste sari, mis andis lühikese ülevaate meie maakonna raamatukogude tegevusest aastatel 1925–1940 ja 1945–1954. Kirja sai väga väike osa sellest, mis on arhiivide säilikutes ning maakonnalehtedes Harju Elu ja Ühistöö.
Koduloolases avaldatud raamatukoguteemalistest lugudest nähtub, et ka meie maakonna raamatukogundusel on kirev, aga ka kontrastide- ja vastuoluderohke ning keerdkäike täis ajalugu, mis pole raamatusse talletatud. On kirjutised ajalehtedes, kuid puudub terviklik ja põhjalik ülevaade maakonna raamatukogunduse arengust. Kuni seda pole tehtud, pole raamatukogusid meie maakonna kultuuriloos olemas. Saja aasta jooksul on praeguse maakonna piirides asutatud-avatud väga palju raamatukogusid, aga suur osa neist on likvideeritud ja nende kunagisest olemasolust teatakse vähe või üldsegi mitte. Isegi praegustel raamatukoguhoidjatel ei ole täit ülevaadet raamatukogunduse arengust maakonnas. Mälestused ja mälestuste mälestused ununevad, aga nagu vanasõna ütleb, et mis sulega kirjas, ei raiu kirvega välja.
