Rapla ringmajanduse seminaril kõneles mõtteviisi muutusest Mayri Tiido. Ta on Eesti esimese tootmisjääkidele suunatud ostu-müügiplatvormi Materjalivoog kaasasutaja ja täiskasvanute koolitaja. Uurisime temalt lähemalt, mida ringmajandus tähendab ja kaugel me selle rakendamisega oleme.
Mis on ringmajandus?
Ringmajandus vähendab ressursinõudlust planeedile ja jäätmete teket. Me peaksime seega toodetest välja disainima jäätmed ja reostuse. Olgu see mööbliese, elektroonika või mistahes muu igapäevaelus kasutatav asi, sellest ei peaks saama jääde. See peaks olema parandatav ja vastupidav. Ja toote eluea lõpus peaks sellest saama toormaterjal, mitte prügi. Hoiaksime nii juba eksisteerivad tooted ja materjalid ringluses.
Üks hea näide sellest on Eestis juba sajandeid kasutusel olevad raamatukogud. Me võtame ühe toote, ühe raamatu või ajakirja ja intensiivistame selle kasutust. Ei ole nii, et üks inimene loeb raamatu läbi ja paneb selle riiulisse, vaid üks raamat võib teenida sadu või tuhandeid inimesi.
Aga ringmajanduse näide on ka ühistranspordi kasutamine. Jällegi, me vähendame vajadust isikliku auto järele. Inimesed saavad jagada ühte sõidukit, olgu selleks rong või buss. Ringmajandusse panustavad ka kõik need teenused, mis võimaldavad asju parandada, näiteks kingsepp, rätsep ja autoparandus.
Miks ringmajandusega tegelemine oluline on?
Mitmel põhjusel. Eestis ei ole väga palju toormaterjale ja me ei näe, mida nende kaevandamine keskkonnale teeb. Kui siis ehk ainult Ida-Virumaa näitel me näeme, kuidas kaevandused toimivad ja kui koormavad nad keskkonnale on. Aga kogu meie elu vajab materjale, kõiki neid Eestist ei saa.
Me oleme viimase sajandi jooksul väga palju kaevandanud. Me hakkame jõudma piirideni, kus kaevandamine ei ole enam majanduslikult mõistlik. See ei ole turvaline, see on kulukas ja saadav materjal ei ole enam nii kvaliteetne. Olemasoleva väärindamine muutub aina olulisemaks.
Maa planeedina on piiratud, ressursid on piiratud. Me peame püüdma oma ühiskonna toimimise alused ümber korraldada, et me mõistaksime, me ei saa lõpmatuseni kaevandada ja prügi tekitada. Tuleb mõelda, kuidas väärindada seda, mis on juba olemas. Sellega me vähendame ka järgmist probleemi ehk prügi teket.
Kui aktiivselt ettevõtted ringmajanduse mõttega kaasa tulevad?
Euroopa Liit on võtnud väga tugeva suuna ringmajanduse poole. Sellest lähtuvalt saavad ka liikmesriigid kohustusi. Ka Eesti 2035 arengustrateegias on kirjas, et me võtame kasutusele ringmajanduse põhimõtted. Vähemalt minu ootus on, et järgneva kümnendi jooksul viiakse Eestis ellu samme ringmajanduse suunas. Olgu need parandamiskultuuri, korduvkasutuse, jagamismajanduse edenemise või jäätmetekke vältimisega seoses.
Kui laiemalt vaadata, siis on praegu väga suur huvi ringmajanduse vastu, et mõista, mida see tähendab tootmisettevõtte, riigi, maakonna, linna ja küla tasandil. Eesrindlikumad inimesed, organisatsioonid ja piirkonnad püüavad täna mõista, millised hoovad on nende käes ja kus on vaja riiklikku reguleerimist.
Eestis on väga tänuväärt iduettevõtted ja algatused, kes tulevad turule uute ideedega ja harivad ühiskonda. Näiteks RingKarp või Ringo, kes püüavad muuta normiks seda, et toitu ostetakse kaasa korduvkasutatavates pakendites. Võiksime jõuda selleni, et Eesti oma põhitoiduained nagu vorst, liha ja juust võiksid olla korduvkasutatavates pakendites.
Aga suure rahvamassi mõjutamiseni läheb veel aega.
Kas riik teeb täna piisavalt? Mida saaks teha?
On tore, et suund on kirjas. Täna riik veel ei kohusta midagi tegema. Kõik, kes midagi teevad, teevad seda oma tahtest ja visioonist. Ma arvan, et riik hakkab sellega rohkem tegelema. Sinna, kus on Euroopa Liidu prioriteedid, suunatakse ka rahastus. Aina enam hakkab rahastust tulema näiteks tootmise ümberdisainimiseks. Järgmine aasta tuleb sellest perspektiivist murdeline.
Kuidas ringmajandusele üleminek ettevõttes välja näha võiks?
See saab olema samm-sammuline. See sõltub muidugi ka ettevõtte suurusest. Mida väiksem ettevõte, seda lihtsam on seal muutusi ellu viia. Suures tootmisettevõttes võtab protsess kauem aega. Kõige esimene samm on, et ettevõtte juhtkond saab aru, et teema on oluline ja puudutab ka neid. Peab tekkima vaimne valmisolek teemaga tegeleda. Peab tekkima vastutus toodetud toote eest, nii selle eluea jooksul kui ka selle lõpus. Tänane sirgjooneline majandus on väga sõltuv esmasest toormaterjalist ja tootja ei mõtle, mis tootest selle eluea lõpus saab.
Mõnikord võib see tähendada, et tuleb üle vaadata ärimudel. Kas toode on parandatav? Võib-olla siis pakkuda kõrvale ka parandusteenust. Kui esmane teadlikkus on tekkinud, siis saab kaasata inimesi, kes aitavad edasi minna.
Ringmajanduse põhimõtted on ju paljuski tuntud, kuid unustatud vanad teadmised. Miks need kasutust ei leia, kas kasulikum on siis toota kiiresti lagunevaid tooteid?
Ühegi eestlase jaoks ei tohiks ringmajanduse põhimõtted olla midagi ennekuulmatut. Eestlaslik talupojamõistus ütleb ju ka, et asju, mida saab parandada, tuleb parandada.
Väljakutse on tänastes majandusreeglites, mille järgi me opereerime. Seniajani on ettevõtte eesmärk teenida omanikele kasumit. See motiveerib ettevõtteid otsima võimalusi, kuidas leida võimalikult odav tooraine, optimeerida tootmisprotsessid ja töötajate kulud. See paneb suure rõhu toote algusprotsessi, kus on eesmärk toota ja müüa võimalikult palju. Selle käigus ununeb, mis tootest edasi saab. Kasutatakse näiteks segumaterjale, mida pole kerge teineteisest eraldada. Tihtipeale on uut toota odavam kui parandada. Aga see ongi koht, mida on vaja ümber disainida, et tooted oleksid parandatavad.
On selge, et täielikult ringmajanduseni me ei jõua. On sektoreid ja valdkondi, kus see pole võimalik. Aga suures osas on võimalik tooteid ja protsesse ümber disainida.
Kaugel me oleme?
Oleme teadvustamise kohas. Me saame aru, et meil on probleem. Sealt edasi hakkame midagi tegema, et seda lahendama hakata. Me ei lahenda seda üleöö. Täna on vaja, et mõistaksime, et oleme tulnud pika tee, kasvatanud oma jõukust, meil on hea elu, aga nüüd peame midagi muutma hakkama.
See ei tähenda, et peame minema ilma elektri ja veeta metsa elama. Aga peame mõtlema, kuidas luua oma elu selliselt, et väärindame tooteid võimalikult kaua. Ühekordsed tooted, näiteks ühekordsed taldrikud ja lusikad on sirgjoones prügi ja me peaksime selliseid asju vältima. Aga kuidas osta toidukaupluse lahtisest letist toitu nii, et ei peaks neid kasutama? Kas näiteks lähen oma karbiga või saan kasutada pandipakendit, mille pärast tagastan?
Näiteks toidukoht Vapiano kasutab pandipakendeid toidu kaasa müümiseks. Aga ka toidujagamiskapid on viis raiskamise vältimiseks.
Mis mulje Rapla ringmajanduse seminarilt jäi?
Mulle meeldis, et saalis oli mitmekesisus. Inimesi oli erinevatest valdkondadest ja asutustest. Mõeldi kaasa, esitati küsimusi ja oldi kriitilised tänase maailmakorralduse osas.
Mulle tundus, et inimesed said aru, et ringmajandus on oluline. Tänased turureeglid on mingis mõttes tõrgetena ees ja järgmine samm on hakata neid ületama.
Artikkel valmis Euroopa Regionaalarengu Fondi projekti “Raplamaa PATEE 2020-2023” raames.
