spot_img
-1.7 C
Rapla
Reede, 3 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArtikkelKaja Kallas: Iga pöördega on nii, et mida varem sa selle teed,...

Kaja Kallas: Iga pöördega on nii, et mida varem sa selle teed, seda valutumalt see läheb

Eelmisel teisipäeval, 13. detsembril oli Raplas peaminister Kaja Kallas. Pärast kohtumist riigiametnike ja kohalike ettevõtjatega riigimajas leidis ta aega tulla Raplamaa Sõnumite toimetusse ning anda intervjuu.

Mulle tundub, et Eesti on üsna ohtlikul teel n-ö Kreekat tegema, vaadates toetuste kasvu riigieelarves. Millise pilguga teie peaministrina seda riigieelarvet vaatate, mis praeguse valitsuskoalitsiooniga on sündinud?

Esiteks on meil ikkagi pikk plaan paigas ja see on see, et nelja aastaga saame eelarve tasakaalu. Tõsi ta on, et praegu on lihtsalt väga keerulised ajad ja sellised toetused nagu energiatoetused on lihtsalt olnud vajalikud, et aidata raskeid aegu üle elada. Ma ei kujuta ette, et oleksime läinud hetkel eelarvet kärpima, aga jah, minu ideaal on ikkagi see, et meil on tulud ja kulud tasakaalus. Me ei saa elada kuidagi üle oma võimete ja pikaajaliselt me ju tahamegi tasakaalu saada.

Väga suure osa moodustavad riigieelarvest igasugused muud toetused.

Jah, aga kui vaadata sinna sisse, siis muidugi on üks osa tõesti sellised toetused, mis ongi toetused. Aga selle nime alla lähevad ka kõikvõimalikud nt kõrghariduse või investeeringutoetused, mis sisuliselt ei ole mitte toetused, vaid ikkagi arendavad seda valdkonda edasi ja loodetavasti toovad ka tagasi läbi selle, et meil on targem majandus. Nende osakaal on ka päris suur, nii et päris nii mustvalgelt võtta ka ei saa.

Me räägime kliimamuutustest, rohepöörde vajalikkusest. See kõik eeldab seda, et inimesed peavad oma tarbimisharjumusi muutma. Mulle tundub, et väga suur osa ei ole selleks valmis ja poliitikud kasutavad seda ära. Valimistel antakse hääl sellele, kes ütleb, et midagi ei muutu, jätkame samas vaimus.

Kui ajalugu vaadata, siis on olnud igasuguseid pöördeid. Ilmselt keegi ei taha muutusi, aga ka Eesti on teinud väga palju erinevaid pöördeid. Kasvõi see, et Nõukogude Liidust pöördusime iseseisvaks riigiks. Me pöördusime sotsialismist kapitalismi, turumajandusse. Väga paljud said ju pihta ja paljud ei oleks tahtnud seda muudatust teha. Või siis muutus Venemaa-orientatsioonilt Lääne-orientatsioonile. Näiteks Valgevene ja Ukraina seda pööret ei teinud ja täna maksavad nad selle eest väga kõrget hinda.
Iga pöördega on nii, et mida varem sa selle teed, seda valutumalt see läheb. Hea näide on eestikeelsele haridusele üleminek, mida ei ole 30 aastat tehtud ja seetõttu on seda praegu väga palju raskem teha, aga teha ta tuleb.
Rohepöördega on natuke sama. Me tahame sama heaolu, aga selliselt, et teeme loodusele vähem haiget. Ja lõpuks tulevad igasugused välised survetegurid, mis hakkavad seda mõjutama. Näiteks kasvõi ettevõtluse poole pealt. Juba ütlevad finantseerimisasutused, et keskkonda saastavatele tehnoloogiatele või tootmistele on [laenu]raha niipalju kallim, ehk siis turg juba suunab sinnapoole.

Tänu digipöördele, mille me tegime teistest n-ö eespool, on näiteks IT-sektori osakaal meie majanduses märkimisväärne ja see pool on ka kasvanud.
Tegelikult ei ole mõtet selliste pöörete vastu võidelda, kui on näha, et kõik sinnapoole liigub. Pigem on mõistlik teha neid varem, siis on nad vähem valulised. Ma ise lootsin, et see suvi… kõigepealt see energiakriis paneb inimesi rohkem mõtlema selle peale, kuidas me tarbime, mida me tarbime ja et see oleks taastuvenergia. Või kui suvel olid need pildid Euroopas kuivanud jõgedest, [arvasin], et see peab jõudma kohale. Kõik, mida me kardame – suur põgenikevool jne, on ju seotud sellega, et inimestel ei ole enam kuskil elada.
Kui me seda kardame, siis me ikkagi peame tegema neid samme selleks, et keskkonda hoida.

Seda on väga raske teha, kui ettevõtjad tahavad teha tselluloositehast, mis ühest küljest on keskkonda saastav tehnoloogia ja teisest küljest veel suurem raiesurve Eesti metsadele. Või tahetakse nt Rapla-Tallinna maantee teha ilmtingimata neljarealiseks. Ehk jätkatakse senist majanduspoliitikat.

Jaa, eks neid korrigeerimisi tuleb teha. Me teeme küll investeeringuid rohkem kui kunagi varem, aga teeme neid riigikaitsesse ja inimestesse. Väga palju on pandud [raha] n-ö betooni, aga seekord me paneme betooni tunduvalt vähem. Me paneme just raudteesse ja prioriteedid on hetkel mujal. Aga jah, seda on keeruline inimestele seletada. Ma lihtsalt kardan, et kui see pärale jõuab, siis on juba hilja.
Aga ma tooks näite tööstusrevolutsioonist, see on võib-olla kaugel, aga siis olid ludiidid, kes võitlesid masinate vastu. Kui need “masinad” on juba loodud, siis nende vastu võitlemine ei anna midagi. Sa jääd lihtsalt maha. Pigem tuleb vaadata, kuidas ennast kogu selle arenguga niimoodi mugandada, et saame sedasama heaolu, lihtsalt teeksime loodusele vähem haiget.

Kuidas seda tehakse?

Nagu ma ütlesin, üks pool on rahastamine. Kui raha saastavatele tehnoloogiatele läheb niipalju kallimaks, siis sa ei saa lihtsalt neid projekte teha, vaid teed keskkonnasäästlikumaid. Mis puudutab energeetikat, siis praegune energiakriis… Kui vaadata ajalukku, siis kõik sellised suured tehnoloogiaarengud, olgu tuuma-, tuuleenergia areng on saanud hoo sisse siis, kui on olnud energiakriis. Võib-olla saab vesinik siit sellise tõuke.
Väiksed asjad nagu saastamine või prügistamine, me peame sellele otsa vaatama. Mis inimesi paneb toimetama, on reeglina tasud. Me näeme ka seda, et energiakokkuhoid tuleb siis, kui hinnad lähevad kõrgeks. Küsimus on sama, ehk kuidas me saame inimesi suunata sellele, et me ikkagi rohkem taaskasutame materjale. Selle eelduseks peab olema see, et me tõesti kogume liigiti, et need materjalid oleksid uuesti kasutatavad. See kõik, mis paneb inimesi tegutsema, seostub ikkagi väga palju rahalise motivatsiooniga.

Kui rääkida rahalisest motivatsioonist, siis inimesed tulevad maapiirkonda elama rahu, vaikuse ja puhta looduse pärast. Ja siis tekivad nende naabrusse karjäärid, sest on tarvis neljarealist maanteed ja Rail Balticut. Nende naabruses on tuulepargid, sest on vaja taastuvenergiat. See kõik on arusaadav, aga inimest, kes seal elab ja oma kodu pärast mures on, solvab, kui teda süüdistatakse mitte-minu-tagahoovis suhtumises. Kuidas saavutada see, et inimesed ei tunneks, et nad on kõrvale lükatud, nendega ei arvestata?

Ega siin muud ei olegi, kui tuleb inimestega arvestada. Kõik need protsessid peavad ju kuskilt alguse saama. See tähendab, et mingi avang tuleb teha. Eestis peetakse kõiki neid protsesse väga avalikult ja avatult, et inimeste ärevust maha võtta või murekohti adresseerida. Me oleme riigis teinud näiteks teemaplaneeringuid, et selliseid asju arvesse võtta, kuhu sa üldse saad midagi teha. Neid kohti kaardistanud. Eks kuulata tuleb ja sellest lähtuvalt on ka muutusi tehtud. Selge on see, et päris nii teha ei saa, et see kedagi ei mõjuta.

Kompensatsioone peaks maksma inimestele, mitte omavalitsustele.

Kompensatsioonid on, ka näiteks nendesamade riigikaitse harjutusväljakute laienduste puhul. Kui see ikkagi puudutab inimeste kodusid, siis nendega räägitakse läbi. Positiivne on see, et 99% juhtudest, kui on olnud mingi analoogne asi, on saadud inimestega kokkuleppele. See ei ole olnud kuidagi nii, et kellestki oleks üle sõidetud. Aga näiteks paar päeva tagasi ütles üks inimene seoses Nursipaluga, et temal on seal suvekodu, ta on seal terve suve. Polügoon on kõrval, tema midagi ei kuule ja siis vaatab uudistest, kuidas tema naabrimees ütleb, et taevas kukub maa peale ja siin ei ole üldse võimalik elada, selline sõda on käimas.
Tema, kes ta on seal kõrval, teab, et see ei ole tegelikult nii, aga inimesed, kes on väljastpoolt, ütleme minusugused, kes on linnas, võtavad seda, et see justkui ongi nii. Minu meelest on oluline, et minnakse sinna kohale, istutakse inimestega maha, tehakse rahvakoosolekuid, kuulatakse muresid, võetakse arvesse. Ka näiteks Nursipalu puhul on 75% riigimaad ja püütakse inimesi häirida nii vähe kui võimalik. Aga olud on sellised, et ka liitlaste tulekuga meil peab olema kohti, kus saab harjutada, sest kui me ei harjuta, siis me ei ole jällegi valmis ennast kaitsma.

Sellised olukorrad nagu Nursipalus, kus mõned inimesed jäävad ilma oma kodust ja elatisest, kuid pakutav kompensatsioon ei võimalda kuskil mujal samaväärset elu jätkata, innustavad ja aktiveerivad ka otseselt Eesti-vaenulikke jõude. Kui palju ja kui tõsiselt tegeletakse praegu selliste julgeolekuküsimustega?

Peab kogu aeg tegelema. See on tõsi, et Kremli huvi on meid lõhestada. Mitte ainult, et meil tekiksid liitlastega erinevad arusaamad, vaid ka ühiskonna sees. Ja otsida neid kohti, kus on vastuolud. Selles suhtes ma üldse ei imesta, et sinna pardale keegi kohe hüppas. Seal ongi inimestel reaalsed mured ja nendega tuleb tegeleda, aga on ka kõrval inimesed, kes üritavad seda muret ekspluateerida, mis ei ole õige.
Meil kaitseministeerium sellega tegeleb, käib ja selgitab, on ka kuulanud ja võtnud arvesse juba, aga see protsess kestab vähemalt kaks aastat, enne kui seal midagi juhtub. Just et kõigiga saada kokkuleppele individuaalselt. Kas siis on mingi lahendus võimalik arvesse võtta. Mina detailselt sellega ei tegele, aga mulle on kinnitatud, et püütakse leida võimalikult head lahendused kõigile, et inimesed oleksid ikkagi kokkuvõttes rahul ja mõistaksid ka.

Kui veel koalitsioonist rääkida, siis vahel tundub, et Reformierakond on oma koalitsioonipartnerite pantvang.

Kui me võtame needsamad teemad, mis te tõite välja, eelarve tasakaal, vastutustundlik rahandus, siis ma pean tunnistama, et Riigikogus üldiselt, ma ei pea silmas ainult koalitsiooni, vaid ka opositsiooni, me oleme üsna üksi selles küsimuses. See, et te toote välja Kreeka… Kreekas, ka Portugalis, on praegu see avalik arvamus täiesti risti vastupidi. Nemad said oma vitsad kõigi nende laenudega, mis nad läbi elasid, ja tänu sellele on nende elatustase hetkel madalam kui meie oma. Nemad on seda meelt, et [rahandus] peab olema joone peal. Meil on justkui “no me elasime kõik need rasked ajad, aga vaata need teised võtsid kõik laenu”. See pendel on kuidagi teise äärmusse läinud. Selles mõttes tunnen küll…
Ja siis on sul võimalus, et sa ühtegi kompromissi ei tee, mis tähendab, et oled opositsioonis ja ei tee mitte midagi. Või siis pead minema ja tegema kompromisse teistega, mis tähendab seda, et sa astud oma positsioonidelt neile vastu.

Mis Euroopa Liidus toimub praegu Ungariga.

Jaa, no samas mulle tuli signaal, et Ungariga saadi ikkagi kokkuleppele ja ta tuleb pardale. See on tõsi [et kompromisside hinnaga], aga teistpidi ei tahaks me ka sellest ühehäälsusest loobuda. See tähendab, et mingil hetkel sõidetakse äkki meist üle. Üldiselt seal (Euroopa Liidus – toim) on väga suur kompromissi otsimine kogu aeg.
Ungari on selles mõttes huvitav näide, et nad on nii suures hädas. Nad ei ole eurotsoonis, see tähendab, et nende valuuta kukub kivina. Nende inflatsioon on kõige suurem, toiduainete inflatsioon on 48%. Neil on juba defitsiit, sest nad on hindu reguleerinud. See on pöörane, mis seal toimub. Neil on tohutult Euroopa abi vaja ja samal ajal nad sõimavad Euroopa Liitu, mille liikmed nad on. See on huvitav, kuidas neil ei teki kognitiivset dissonantsi, kui sul on Euroopalt vaja rohkem kui Euroopal sind.

Sama probleemi tajun ka paljude eestlaste juures, kes leiavad, et meil on õigem olla täiesti iseseisev.

See on hästi üllatav just selles olukorras, kus praegu Ukraina on. Kui me ei oleks Euroopa Liidus, ei oleks NATO-s, siis me elaksime praegu väga raskeid aegu. Me elaksime samamoodi nagu Ukrainas, kus ei ole elektrit, ja arvestades, kui väike me oleme, oleksime ammu alla neelatud. Aga me ei ole, meil on rahu ja meil ei lenda pommid tänu sellele, et me ei ole üksi. 1940-ndate aastate õppetund oli see, et 1990-ndatel me otsustasime mitte kunagi enam üksi olla. Tähendab see siis Euroopa Liitu või NATO-t või ka elektriturgu. Kui praegu vaatame, siis tänu nendele ühendustele on meil elekter, mis katab meie tarbimise. Üksi me seda ei suudaks.

Räägitakse ka seda, et me saame väga hästi hakkama ainult oma põlevkivielektriga, vaatamata sellele, et see on väga kallis isegi CO2 kvoote arvesse võtmata.

Selles mõttes ta annab mingi kindluse, et see on meie oma, aga sellel on hind, olgu see keskkonnakahju, inimeste tervis, tegelikult kõik kulud, mis on seotud kaevandamisega. Pluss keskkonnamõju, mis on seotud selle põletamisega, ma ei räägi isegi kaevandamisest. See on jah… Mina olen siiski sedameelt, et mitte kunagi enam üksi.
Ma olen üllatunud, et aastal 2022, eriti olukorras, kus meie agressiivne naaber on läinud kallale oma teisele naabrile, arvab keegi, et meil oleks üksi parem. Et me oleks iseseisvad või neutraalsed või misiganes. Neutraalsus tähendab sellistes suurtes küsimustes ükskõiksust ebaõigluse või vägivalla suhtes. Ja selle hinda me mõistame alles siis, kui meil on endal abi vaja.

Lõpuks küsiksin teie kui erakonna juhi käest, miks on nii, et siin maakonnas on aktiivselt esindatud EKRE ja mingil määral Isamaa, Reformierakond piirdub Harjumaaga. Raplas on veel erakonda näha, teistes valdades praktiliselt mitte?

Ma ei ütleks, ma just täna kohtusin meie aktiiviga. Me oleme küll regioonidega väga palju tööd teinud, aga see sõltub väga palju inimestest nendes piirkondades. Meil on ka Raplamaal toetus, need inimesed, kes võiksid seda asja ajada. Ka täna oli meil terve lauatäis aktiivseid inimesi, kellega me kohtusime. Aga jah, kui võrdleme, siis piirkonnad on väga erinevad. On osa piirkondi, kellel on kogu aeg mingid üritused, tänu sellele on noori. Ja on piirkonnad, kes on vaiksemad, jäänud kuidagi vana rasva peale.
Ma küll ei ütleks, et me kuidagi sellest üle vaatame, aga tõsi ta on, et meil on vaja siia rohkem noori. Eks me püüame seda teha. Meil on väga ägedad noored, peame vaatama, et saame neid igal pool kaasa haarata. Sellega peame tegelema küll. Me tahtlikult ei ole küll… kuigi Märjamaal ei ole mina ka ammu käinud. Tõsi see on.

 

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused