spot_img
0.5 C
Rapla
Teisipäev, 31 jaan. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArtikkelPõrgupõhja punkri juures tähistati kolmekordset juubelit

Põrgupõhja punkri juures tähistati kolmekordset juubelit

Enne veel, kui laupäeva, 31. detsembri õhtul paukusid taevas raketid, mälestati Põrgupõhja punkri juures 75 aasta möödumist Põrgupõhja lahingust. Veel tõsteti sel päeval fookusesse 30 aasta möödumine Eesti Endiste Metsavendade Liidu asutamisest ja 15 aasta möödumine mälestuskivi paigaldamisest Põrgupõhjale.

Ürituse vajalikkusest ja tähendusest kõneles eriti valjult see, et tänavu oli kohal nii palju inimesi, et kõik ei mahtunud ühele pildile äragi.

Põrgupõhja punker asub sügaval Vigala metsade vahel. Kui teeviitasid ja GPS-i abiks ei oleks, võib seda paika otsima jäädagi. Aga eks selles varjatud punkri rajamise idee seisnebki. Inimesed hakkasid 31. detsembri hommikul Põrgupõhjale kogunema juba varakult. Välja oli hüütud, et üritus algab kella kümnest, kuid ühtlasi olid korraldajad külalistele pannud südamele, et nad tuleksid kohale paraja ajavaruga. Ikka selleks, et avasõnadega saaks algust teha täpselt kell 10.

Varajasel saabumisel oli tegelikult ka teine põhjus. Kõikide külastajate nimed kirjutati üles ning vastutasuks said nad kuuereväärile kinnitamiseks väikese Põrgupõhja märgi, mis kujutab konte ja pealuud. Selle peal on tekst: “Relvastatud Võitluse Liit. Põrgupõhja.” Märk sarnaneb mõnevõrra sellega, mida kannab Kuperjanovi jalaväepataljon. Igal märgil on peal number ning ühtlasi on need numbrid seotud inimesega, kellele see märk mälestuseks anti.

Põrgupõhja ürituse korraldaja Heiki Magnus selgitas, et nimed ja numbrid kantakse Eesti Endiste Metsavendade Liidu arhiivi. Kui kunagi tulevikus peaks mõni märk välja tulema, siis on teada, kellele see kuulub.

121 osalejat

Sõites 31. detsembri hommikul Vigala poole, tulitas idas punane päikesetõus justkui meelde tuletades, millisest suunast kurjus tuli. Põrgupõhjale kohale jõudes oli päike juba tõusnud, ent taevast kattis tihe pilvkate. Väljas oli kolm soojakraadi, kuid hommik oli ikkagi karge, tibutas vihma. Kohal oli palju kaitseliitlasi, laiguline vorm seljas. Oli ka palju n-ö tsiviilriietes inimesi. Kuna tegemist oli aasta viimase päevaga, sooviti üksteisele head vana aasta lõppu.

Piduliku tseremooniaga tehti algust täpselt kell 10. Siis möödus täpselt 75 aastat Põrgupõhja lahingu algusest. Üritus algas pärgade ja küünalde asetamisega mälestusmärgile. Esimese pärja pani Hans Hatto ning tegi seda kõikide kohaletulnute nimel. Seejärel asetas pärja Märjamaa vallavanem Meelis Välis ja teise pärja abivallavanem Villu Karu. Küünlaid pandi mälestusmärgile nii palju, et selle ümber moodustus lausa tulemeri. Vaimuliku mõõtme andis päevale oma sõnavõtuga EELK Lääne praost Kaido Saak. Samuti esinesid sõnavõttudega ajaloolane Martin Andreller ja ürituse korraldaja Heiki Magnus.

Magnus tõi välja, et Põrgupõhja lahingu mälestamine oli Eesti Endiste Metsavendade Liidu jaoks sel aastal juba 103. üritus, mida on ise korraldatud või millele on kaasa aidatud. Ta ütles, et sel päeval kogunes Põrgupõhjale 115 osalejat, kuid neid tuli hiljem juurdegi. Ürituse lõpuks võis öelda, et registreeritud külastajaid oli 121, mis on viimaste aastate rekord.

Aasta viimasel päeval on Põrgupõhja punkri juures kogunetud igal aastal. Väga valjult seda ette ei kuulutata, kuid info liigub juba varakult. Algusaastatel käis kohapeal vaid väike sõpruskond, aga nüüd on see kasvanud rohkem kui sajapealiseks rahvahulgaks. Üks traditsiooniline osa on alati olnud ka ühispildi tegemine. Seekord oli osalejaid aga nii palju, et kõik ühe pildi peale ära ei mahtunud ning nii tehti mitu pilti.

Kolmikjuubel

Heiki Magnus tõi välja, et tänu ajaloole oli seekord võimalik kokku panna kolme sündmuse tähistamine. Esmalt möödus muidugi Põrgupõhja lahingust täpselt 75 aastat, aga samas oli tähtpäev ka mälestuskivi paigaldamisel. Septembris 2007 paigaldati punkri asukohale mälestuskivi, millel on tekst: “Siin asus RVL staabipunker Põrgupõhja. Hävitati Nõukogude okupantide poolt 31. XII 1947. a. Au langenuile! Vaba Eesti ei unusta teid”. Kivi paigaldamisest möödus tänavu 15 aastat.

Lisaks tõstsid korraldajad tähelepanu keskpunkti ka selle, et Eesti Endiste Metsavendade Liit sai mullu 30-aastaseks. “Me nimetame tänast üritust aastalõpusündmuseks. Sel aastal läks tõesti nii, et kõik kolm juubelit olid koos. Selle puhul kinkisime kõikidele kokkutulnutele väikese märgi. Leian, et hea ja viisakas oleks neid kõiki tänada, kes siin 31. detsembri hommikul käivad. Ja miks me tahtsime seda nimeliselt kirja panna? Kui saja aasta pärast leitakse sinu numbriga märk, siis saab registrist järele kontrollida, kelle oma see on,” rääkis Magnus.

Eks korraldajatel on olnud see mure, kas inimesed viitsivad või jaksavad aasta viimasel päeval Vigala lähistele metsa tulla. Heiki Magnus ütles, et see võtab pisara silma, kui mõelda selle numbri peale, kui palju inimesi siin koos on. “Võtame tänase päeva. Inimesed võiksid praegu õhtuks ettevalmistusi teha, aga nad on tulnud siia. Mõned on tulnud terve pere ja lastega. See on rõõmus, et lapsed saavad siin kokku ja mängivad. Kunagi saavad nad piltide pealt vaadata, et näe, mina olen ka siin,” rääkis Magnus.

Teine külg on kindlasti ka see, et sellisel üritusel osalemine toob lapsele ajaloo ning metsavendluse tunduvalt lähemale. Ajalootunnis küll räägitakse metsavendlusest, kuid seal võib see jääda akadeemiliseks või kaugeks. Põrgupõhja punkris kohal käimine näitab kätte, et ajalugu ei juhtunud kuskil kaugel, vaid siinsamas kodu lähedal.

Laupäevaseks ürituseks viisid korraldajad läbi kaks talgupäeva. Kõigepealt käidi 4. novembril oksi maha võtmas ja lehti riisumas. Platsil olid murdunud puud, millest korraldajad tegid kaks pinki, kus laupäeval jalga sai puhata. Teine kord käidi talgupäeval 29. detsembril ehk vahetult enne üritust. Siis lükati teed ja plats lumest puhtaks. Mõlemal korral oli kohal kuus inimest.

Omamoodi tähelepanuväärne on seegi, et Ukrainas vältavale sõjale Põrgupõhja üritusel ülemäära palju tähelepanu ei pööratud. Sõnavõttudes seda küll mainiti, kuid ainult möödaminnes. Ka ühtegi Ukraina lippu lehvimas ei olnud, kuigi Heiki Magnus ütles, et tal on üks kaasas. Lehvima seda siiski ei pandud. Eesti trikoloor ja Eesti Endiste Metsavendade Liidu lipp lehvisid uhkelt kogu hommiku.

“See tuleb ära mainida, et Ukrainas sõda käib. Teema on üks. Seesama, kurjategija, kes toimetas siin, toimetab nüüd seal. Siin me keskendume küll metsavendluse mälestuse hoidmisele, aga mainitud on ka see, mis sünnib praegu Ukrainas,” rääkis Magnus.

Hiidlased Põrgupõhjal

Lisaks kohalikele Vigala ja Märjamaa kandi inimestele tuli külastajaid kaugemaltki. Nii olid kohal inimesed näiteks Tallinnast, Pärnust, Raplast ja Haapsalust. Üks viieliikmeline seltskond oli kohale tulnud isegi Hiiumaalt. Nemad olid Põrgupõhjal esimest korda. “Oleme postitusi Facebookis selle kohta näinud ja mõelnud kogu aeg, et võiks tulla,” rääkis Hiiumaalt kohale tulnud Küllike Tammeveski.

Hommikul ärgati kella viiest ning praam väljus sadamast 6.30. Kõik selleks, et jõuda õigel ajal Põrgupõhjale. “Me oleme siinset sündmust jälginud sotsiaalmeediast ja teadsime, et see aasta lõpus toimub. Oleme ikka mõelnud, et ühel aastal tuleme kohale. Otsustasime, et nüüd teeme ära,” rääkis Tammeveski. Veel tõi ta välja, et kodused ettevalmistused vana-aasta õhtuks sai ära teha eelmisel päeval ning nii oligi hea hommikul mandrile sõita.

Pärast Põrgupõhja üritust oli nende plaan jõuda kella neljase praami peale, sõita tagasi Hiiumaale ja jõuda kella kuueks koju. Kui merel oleks läinud tormiks, oleks tulnud leida koht aastavahetuse tähistamiseks mandril. Naljaviluks öeldi välja, et tegelikult võib vajadusel ka sinnasamasse Põrgupõhjale jääda. Paari sammu kaugusel punkri asukohast on olemas selle rekonstruktsioon. “Hiidlased on harjunud sellega, et Hiiumaalt Raplamaale sõita ei ole üldse nii pikk maa, kui on Raplamaalt Hiiumaale,” sõnas Tammeveski. Ta lisas: “See üritus on väga südantsoojendav. Ma üldse ei kõhelnud, et siia tulla.”

Juba liikusid mõtted ka selles suunas, et tulla Põrgupõhjale ka järgmisel aastal, kuigi kindlat lubadust ta veel anda ei tahtnud. Eriti kui aasta lõpus peaksid tulema mandrilt külalised, siis ei saa neid kuidagi omaette Hiiumaale jätta. “Võtame nad siia kaasa,” pakkus välja üks Hiiumaalt tulnud seltskonna liige.

Ajalugu

Kui heita pilk ajalukku, ulatuvad laupäeval Vigala metsades peetud ürituse juured tagasi aastasse 1947. Selle aasta viimasel päeval ründasid NKVD väed Põrgupõhja punkrit. Punkris elas ja varjas end kümmekond metsavenda, kuid ajuti oli seal inimesi rohkemgi. Kui julgeolek Põrgupõhja punkrit 1947. aasta 31. detsembril ründas, suutis enamik mehi piiramisrõngast välja murda, kuid viimasena uksest väljunud Asta Jõesaar ning Jaan Roosi said surma. Just selle lahingu mälestuseks iga aasta 31. detsembril punkri juures kogunetaksegi.

Muidugi mõtiskletakse seal ajaloost ja metsavendluse tähendusest, aga teisalt on see ka hea koht sõpradega kohtumiseks. Ürituse ametlik osa kestab umbes tunni jagu ning selle ajaga saavad sõnavõtud peetud ja pärjad asetatud. Pärast seda jätkub oleng vabamas vormis. Ühes metsatukas põleb lõke, sealt paari sammu kauguselt saab haarata sooja suppi ja pärast ka kringlit peale. See on mõnus ja vaba õhkkond kasvõi selleks, et sõpradele head vana aasta lõppu soovida. Umbes pooleteist tunni järel hakkavadki read vaikselt hõrenema ja inimesed lähevad laiali vanale aastale punkti panema.

Võib öelda, et metsavendade tegevust on selleks korraks väärikalt meeles peetud, aga kindlasti tullakse sinna tagasi. Aastaringis on veel selliseid sündmusi, mis inimesi punkri juurde toovad. Igasuvine Põrgupõhja retk kannab isegi punkriga sama nime. Kellele on südamelähedasemad soojad augustiõhtud ja elav muusika, nendele korraldatakse augustis punkri juures “Piknik poolkuu paistel”. Aga see on juba hoopis teises formaadis üritus kui seekordne lahingu aastapäeva mälestamine.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused