spot_img
-2.3 C
Rapla
Esmaspäev, 6 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArtikkelEga sa feminist ei ole? Aga kas sina ei ole?

Ega sa feminist ei ole? Aga kas sina ei ole?

Kaidi Kornak, Ettevõtlikud Naised Raplamaal juhatuse liige

Vabaühenduse Ettevõtlikud Naised Raplamaal uue aasta esimene sündmus alapealkirjaga „Naise koht“ toimus 17. jaanuaril KuumRuumis. Kuna detsembris korraldati Raplas just II Maanaiste päeva, mille algatus pärineb samuti ÜRO Naiste Konverentsilt, kaasati teemaga seotud arutelusse just Marianne Mikko – meie oma naine ÜRO-s, kes on naiste diskrimineerimise kaotamise komisjoni CEDAW liige, tundus väga asjakohane.

Tõsist talveilma ja lumiseid teeolusid trotsides tuldi kohale ka kaugemalt.
Marianne sõnul on ta feminist. „Aga kas sina ei ole?“ küsis ta osalejailt. Aga mis siis ometi on selles nii halba, kui me vaatame maailma naise pilguga? Marianne jagas vahetult oma teekonda sünnimomendist tänase päevani, rollidest ajakirjaniku, poliitiku ja naiste õiguste eest seisjana.
Inimkond jaguneb naisteks ja meesteks. Kuid kas meie naised ise oleme süstemaatiliselt olnud nõus ja lubanud end alahinnata või isegi alandada põhjusel, et sündisime naisena? Võrdsust pooldada ei tähenda ju olla naise või mehe soo vastu. Naise aktsepteerimine võrdse partnerina on uusaja nähtus. Juba 19. sajandi lõpul olid meie naised kirjaoskajad ja õpetasid lapsi. Lilli Suburg oli esimene Eesti naisõiguslane, kes rajas esimese tütarlaste erakooli Pärnus (1882) ning esimese naisteajakirja Linda. Tema sõnul pidi iseseisvaks saamiseks olema naine esmajoonelt samasugune kui mees.
Näiteks heideti ära kõik silmatorkavalt naiselik, lõigati juuksed lühikeseks ja kanti monotoonseid riideid. Eesti naisliikumise Pätsiks ja Tõnissoniks on nimetatud Pariisis õppinud Marie Reisikut, kes oli Eesti Naisliidu juht, ja maanaiste esindajana, abijuhina Linda Eenpalu. Briti ajaloost on teada ka juhtumeid, kus mitmed naiskirjanikud on enesekaitseks võtnud mehe pseudonüümi.
Eesti naisel on ka täna hea haridus, ta on kohusetundlik ja visa, samas lepib tihti ka viletsama palgaga, eriti olukorras, kus tööandja ütleb, et majanduslikult on raske ja palub olukorda mõista. Hoolimata kõrgemast haridustasemest, on ettevõtete juhtkondades endiselt naisi vähe. Ettevõtetes tehakse jätkuvalt meeskonnatööd ja juhatuse esimehe tööd võib vabalt teha ka naine. Palgalõhe all mõeldakse esimese asjana rahvuskala, kuid samal ajal räägitakse muuhulgas naiste ja meeste tunnipalkade erinevustest sama töö eest. Ja nähtamatu klaaslagi ilmutab end 40-ndates. Lähisuhte vägivald, kehaline autonoomia, inimkaubandus ja veel palju olulisi teemasid. Reeglina hindamegi teisi läbi oma elukogemuse. Tihtipeale silmaklappidega, privileegipimedana – minuga pole juhtunud, seega pole olemas.
Marianne Mikko tõestas põgusa kahe tunniga, et täisväärtuslik ühiskonnaliige suudab enamat. Ebavõrdsete eest väljaastumiseks ei pea ise ebavõrdne olema, kohustus olukorda muuta ei lasu vaid ohvri õlul. Naiste õiguste eest on teretulnud ja peavadki seisma ka mehed ning emade nimel tohivad sõna võtta „lastevabadki“ naised.
Ebalust tekitav sõna “feminist” ei tähenda, et naise relvaks on ainult pann, püss või loosung. Varjatud naiselikud vahendid on headus, ilu ja elegants, mille vastu on mehed tihti relvitud. Poliitikas ja ärinaiste hulgas on vaja olla aktiivsem, targem ja tervem, teada trende ja omada head maitset. Ning teada, missuguseid aksessuaare kasutada.
Raamat “Naise koht” on vajalik lugemine, mis on kirjutatud naistele ja meestele, kus on väga oskuslikult lahti kirjutatud olukorrad otse elust, mida meist paljud on tajunud. Jah, meie ise paneme paika need piirid, kuidas meid tuleb kohelda ja vaid õigel ajal sekkudes saame olukorda muuta.

1 kommentaar

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
külamees
24/01/2023 14:24

Mul ei ole naiste ja nende püüdluste vastu midagi aga Mikkost on täiega kopp ees.

Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused